sadamasild ulatus uduse sinise taeva all laiuvasse terashalli Põhjamerre. Stiilsed valged ridaelamud ääristasid maanteed, alumiste korruste poed täis kõikvõimalikke rannakaupu, kõnniteedel aga patrullisid toidupalakesi otsivad merikajakad.
Linna üldilme polnud peaaegu üldse muutunud sellest ajast peale, kui ta laps oli, aga kahjuks oli vanaaegse rannikuala omapära kokku meelitanud hordide kaupa jõukaid keskklassi peresid, kes investeerisid siin suvemajadesse. See oli kinnisvarahinnad roppu moodi üles löönud ning väikelinna majandusele küll soodsalt mõjunud, aga kunagise kokkuhoidva kogukonna dünaamikat kahtlemata muutnud. Suvekodude omanikud kogunesid suviti karjakaupa Southwoldi, muutsid parkimise õudusunenäoks ning lahkusid augusti lõpus nagu parv raisakotkaid, kes olid korjuse kallal maiustamise lõpetanud.
Nüüd, septembris, näis linn olevat välja surnud ja inimtühi, justkui oleksid suvitajate hordid sellest kogu energia välja imenud ja endaga kaasa võtnud. Peatänavale autot parkides nägi Posy ühe butiigi aknal plakatit „Hooaja lõpumüük” ning raamatupoe ees polnud enam pukklaudu, millelt mõne aja eest müüdi kasutatud raamatuid.
Ta sammus kärmelt mööda tänavat edasi, noogutas „Tere hommikust!” soovides neile, kes temast möödusid ja ta ära tundsid. Vähemalt kusagile kuulumise tunne rõõmustas teda. Ajalehekioski juures seisma jäänud, läks Posy oma igapäevast Telegraphi eksemplari ära tooma.
Ninapidi pealkirju uurides kioskist välja astunud, põrkas ta kokku väikese tüdrukuga.
„Palun vabandust!” ütles ta, ning kui ta pilgu allapoole pööras, kohtus see pruunisilmse lapse omaga.
„Pole midagi,” kehitas tütarlaps õlgu.
„Helde taevas!” sai Posy lõpuks sõna suust, „anna andeks, et ma sind niimoodi jõllitama jäin, aga sa näed välja täpselt samamoodi nagu keegi, keda ma kunagi tundsin.”
„Või nii?” Laps tammus kohmetult jalalt jalale. Posy astus kõrvale, et tüdruk saaks temast mööduda ja kioskisse siseneda. „Head aega siis!”
„Head aega!” Posy keeras ümber ja hakkas mööda peatänavat galerii poole minema. Äkitselt jooksis mööda tänavat tema poole tuttav kuju.
„Evie? Oled see tõesti sina?”
Noor naine tardus paigale ja tema kahvatu nägu värvus kimbatusest punaseks.
„Jah. Tere, Posy!” lausus ta vaikselt.
„Kuidas sul läheb, kulla tüdruk? Ja mida sa ometi siin, Southwoldis, jälle teed? Külastad vanu sõpru?”
„Ei.” Evie silmitses oma jalgu. „Me kolisime paari nädala eest siia tagasi. Ma … me elame nüüd siin.”
„Tõesti?”
„Jah.”
„Ah soo!”
Posy vaatas ainiti Eviet, kes ei tahtnud ikka veel talle silma vaadata. Naine oli palju kõhnemaks jäänud ja tema armsad pikad tumedad juuksed olid poisipeaks lõigatud.
„Ma vist nägin ajalehekioski ukse juures äsja sinu tütart. Mulle tundus, et ta nägi kangesti sinu moodi välja. Tulite siis kolmekesi alatiseks siia?”
„Kahekesi, aga jah,” vastas Evie. „Vabanda mind, Posy, aga mul on kohutavalt kiire.”
„Loomulikult, aga ma töötan muide nüüd Masoni galeriis, kolm maja Swan Hotelist edasi,” lisas Posy. „Kui sa peaksid mõnikord kiireks lõunaks aega leidma, siis mul oleks rõõm sind näha. Ja muidugi ka sinu tütart, kelle nimi on …?”
„Clemmie, ta on Clemmie.”
„See on vist lühend Clementine’ist, mis oli ka Winston Churchilli abikaasa nimi?”
„Jah.”
„Nii armas nimi. Aga mis siis ikka, head aega, Evie, ja tere tulemast tagasi!”
„Aitäh! Head aega!”
Evie suundus kioski poole oma tütre juurde, Posy aga kõndis mööda teed edasi, et läbida viimased meetrid, mis lahutasid teda galeriist. Tõsiselt solvununa, et Evie tema juuresolekul end ilmselgelt halvasti tundis, ning püüdes ära arvata, millega ta nii negatiivse reageeringu ära oli teeninud, võttis Posy käekotist galerii võtmed.
Välisust lukust lahti keerates, sisse astudes ja kobamisi lülitit otsides mõtles ta sellele, mida Evie oli mõista andnud: et Brianit, kes kunagi ammu oli naise elukaaslane olnud, tema elus enam pole. Ehkki Posy oleks tahtnud rohkem teada, ei uskunud ta, et see õnnestub. Evie reageeringu järgi otsustades oli pigem tõenäoline, et kui nad järgmisel korral kohtuvad, läheb naine teisele poole tänavat, et teda vältida.
Maa peal elatud ligi seitsmekümne aasta jooksul oli ta muidugi selgeks saanud, et inimesed on veidrad olevused ega väsi teda üllatamast. Kindlasti on Eviel selleks omad põhjused, mõtiskles Posy galerii tagaosas paiknevasse kontorisse minnes ja rituaalse teise kruusitäie kohvi jaoks vett keema pannes.
Ta soovis vaid, et teaks, millised need on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
