„Ah soo,” ütlesin, ehkki mehel polnud käes kammi ja päris kindlasti mitte sellist, millega Daisy igal hommikul läbi mu juuste tõmbas. „Kas ta võib leida ka mõne maetud aarde?”
„Ma olen kindel, et kui ta piisavalt kaua kaevab, on tal lootust ühel heal päeval ka midagi leida.”
Jälgisin kasvava uudishimuga meest, kes oli august midagi välja tõmmanud ja pühkis esemelt liiva, aga peagi sai mees aru, et tegu on vaid vana emailitud teekannuga.
„Milline pettumus,” ohkasin.
„Pea meeles, kullake, et ühe mehe rämps on teise mehe kuld. Aga võib-olla oleme kõik mingis mõttes rannakammijad,” lausus issi päikese käes silmi kissitades. „Me aina otsime midagi, lootes leida haruldast maetud aaret, mis võiks rikastada meie elu, ning kui me sädeleva kalliskivi asemel sikutame välja teekannu, peame otsinguid jätkama.”
„Kas ka sina, issi, otsid ikka veel aaret?”
„Ei, mu Haldjate printsess, mina olen selle juba leidnud,” naeratas ta mulle otsa vaadates ja suudles mu pealage.
Tükk aega vaielnud, andis issi lõpuks järele ja otsustas mu jõkke ujuma viia, misjärel Daisy aitas mulle trikoo selga, lükkas mu lokkis juustele kübara ning ma ronisin issi autosse. Maman oli järgmise päeva peo ettevalmistustega liiga hõivatud, aga mulle see sobis, sest nüüd sain ma koos Haldjate kuningaga kõik jõeelanikud oma lossi külla kutsuda.
„Kas seal saarmaid on?” küsisin, kui isa merest vastassuunda pööras ja lainetavate roheliste põldude vahel edasi sõitis.
„Kui tahad saarmaid näha, pead hästi tasa olema,” ütles ta. „Kas sa suudad seda, Posy?”
„Muidugi!”
Sõitsime kaua aega, enne kui ma kõrkjate taga peituvat sinist jõeussi nägin. Isa parkis auto ja me matkasime koos jõekaldale, issil kaasas kogu meie teadustööks vajalik varustus: fotoaparaat, liblikavõrgud, klaaspurgid, limonaad ja soolalihavõileivad.
Kiilid libisesid üle veepinna, aga haihtusid kähku, kui ma vett pritsides jõkke sumasin. Vesi oli mõnusalt jahe, ning et mu pea ja nägu olid kübara all kuumusest kihelema hakanud, viskasin selle jõekaldale, kus issi oli ujumispüksid juba jalga tõmmanud.
„Kui siin ka kunagi saarmaid oli, siis sellise lärmi peale panid nad kindlasti plehku,” nentis issi ja marssis vette. See ulatus talle vaevu põlvini, sest ta oli nii pikk. „Vaata, kui palju vesiherneid, kas võtame mõne oma kollektsiooni jaoks koju kaasa?”
Sirutasime koos käe välja ja tõmbasime välja ühe kollase lille, ning nähtavale tulid põiekestega kaetud juured. Et selle sees oli elanud palju pisikesi putukaid, täitsime purgi veega ja panime oma eksemplari turvaliselt sinna sisse.
„Mäletad selle ladinakeelset nimetust, kullake?”
„Utri-cu-la-ria!” kordasin uhkelt veest välja tulles ja tema kõrvale rohusele kaldale istudes.
„Tark tüdruk. Ma tahan, et sa annaksid mulle lubaduse, et hangid meie kasvavale kollektsioonile lisa. Kui näed mõnd huvitavat taime, pane see pressi alla, nagu ma sulle näitasin. Kuni ma ära olen, vajan oma raamatu kirjutamisel endiselt sinu abi, Posy.” Ta ulatas mulle piknikukorvist võileiva ja ma võtsin selle vastu, püüdes manada näole ülitõsise teadlase ilme. Tahtsin issile teada anda, et ta võib oma töö minu hoolde usaldada. Enne sõda oli teda kutsutud botaanikuks ja oma raamatut oli ta kirjutanud peaaegu sama kaua, kui mina olin elanud. Ta tavatses oma suvekoja ukse sageli seestpoolt lukku keerata, et „mõelda ja kirjutada”. Mõnikord tõi ta raamatu ka suurde majja ja näitas mulle enda tehtud joonistusi.
Ning need olid imeilusad. Ta selgitas kõike meie elupaiga looduse kohta ning raamatus olid kaunid liblikate ja putukate ja taimede illustratsioonid. Kord ütles ta mulle, et kui kasvõi üksainus asi muutub, võib see kogu looduse tasakaalust välja lüüa.
„Vaata näiteks neid sääski,” osutas issi ühel palaval suveõhtul tüütule parvele. „Ökosüsteemi jaoks on nad üliolulised.”
„Aga nad hammustavad meid,” ütlesin üht neist käeplaksuga minema peletades.
„See on neil tõesti loomuses,” itsitas ta. „Aga nendeta poleks paljudel linnuliikidel pidevat toiduallikat ja nende arvukus võib järsult langeda. Ning kui lindude populatsioonis miski muutub, siis annab see tagasilöögi ülejäänud toiduahelale. Lindudeta oleks teistel putukatel, nagu näiteks rohutirtsudel, äkitselt vähem hävitajaid, ning nad muudkui paljuneksid ja pistaksid kõik taimed nahka. Ja ilma taimedeta …”
„Ei jätkuks enam toitu taimetoitlastel loomadel.”
„Just, taimtoidulistel loomadel. Niisiis, nagu näed, valitseb kõiges habras tasakaal. Ja ühe liblika kerge tiivalöök võib muuta tervet maailma.”
Mõtlesin nüüd selle kõige üle võileiba mäludes järele.
„Mul on sulle üks eriline asi,” lausus issi kätt seljakotti pistes. Ta tõmbas välja läikiva plekkpurgi ja ulatas selle mulle.
Tegin purgi lahti ja nägin tosinate kaupa kõigis vikerkaarevärvides täiuslikult teravaid pliiatseid.
„Kuni ma ära olen, pead sina edasi joonistama, ning kui ma tagasi jõuan, saad sa mulle näidata, kui palju su oskused on paranenud.”
Noogutasin, kingituse üle nii õnnelik, et ei suutnud rääkida.
„Kui ma Cambridge’is olin, õpetati meile, kuidas tegelikult maailma vaadelda,” jätkas ta. „Nii paljud inimesed kõnnivad neid ümbritseva ilu ja maagia suhtes pimedana ringi. Ainult mitte sina, Posy, sest sina näed juba praegu paljusid asju paremini kui enamjagu inimesi. Kui me joonistame loodust, hakkame seda mõistma – me näeme kõiki selle osi ja kuidas need on omavahel seotud. Nähtut joonistades ja uurides saad just sina aidata ka teistel looduse imest aru saada.”
Kui me koju jõudsime, sain Daisylt noomida, et olin juuksed märjaks teinud, ning ta kupatas mu vanni, millel minu arust polnud erilist mõtet, sest nüüd tegi ta mu juuksed veel kord üleni märjaks. Kui Daisy oli mu viimaks magama pannud ja ukse oma selja taga sulgenud, libistasin end uuesti voodilt maha, otsisin oma uued värvipliiatsid välja ja silitasin nende pehmeid, kuid teravaid otsi. Mõtlesin, et kui ma piisavalt palju harjutan, saan siis, kui issi sõjast tagasi jõuab, talle tõestada, et ka mina suudan Cambridge’i ülikoolis õppida – ehkki olen tüdruk.
Järgmisel hommikul vaatasin läbi oma toa akna meie sissesõiduteele keeravaid autosid. Kõik nad olid viimse võimaluseni inimesi täis topitud: olin kuulnud maman’i selgitust, et tema sõbrad olid Londonist meie juurde jõudmiseks lunastanud kõik oma bensiinitalongid. Tegelikult ütles ta oma sõprade kohta „émigrés”, aga ma teadsin, et see tähendab „emigrandid”, sest maman oli rääkinud minuga prantsuse keeles sestsaadik, kui ma päris pisike olin. Sõnastikus oli kirjas, et emigrant on oma kodumaalt teise riiki rännanud isik. Maman’il oli tunne, justkui oleks terve Pariis sõja eest Inglismaale põgenenud. Loomulikult ma teadsin, et see pole tõsi, aga meie peokülaliste hulgas näis alati olevat rohkem tema prantslastest kui issi inglastest sõpru. Minul polnud selle vastu midagi, sest prantslased olid hästi värvilised, meestel kaelas ere sall ja seljas juveelivärvides sametkuub, daamidel siidsatäänist kleit
