kunagi töötanud ühes kuulsas Pariisi ööklubis lauljana ning mulle meeldis kuulata tema häält, mis oli sügav ja siidpehme nagu sulašokolaad. Tema muidugi ei teadnud, et ma teda kuulan, sest tegelikult pidin ma magama, aga kui majas oli pidu, polnud see niikuinii võimalik, ja nii ma siis hiilisin trepist alla, et kuulata muusikat ja jutuvada. Tundus, justkui oleks maman neil õhtutel ellu ärganud ja pidudevahelisel ajal elutut nukku teeselnud. Mulle meeldis kuulata tema naeru, sest kui me omavahel olime, ei naernud ta just sageli.
Issi lenduritest sõbrad olid samuti toredad, ehkki neil kõigil näisid olevat ühesugused rõivad, meresinist ja pruuni värvi, mistõttu neid oli raske üksteisest eristada. Minu lemmikuks oli ristiisa Ralph, kes oli ühtlasi issi parim sõber: ma pidasin teda väga kenaks, sest tal olid tumedad juuksed ja suured pruunid silmad. Ühes minu muinasjuturaamatus oli pilt printsist, kes suudleb Lumivalgekest ja äratab ta üles. Ralph nägi täpselt tema moodi välja. Ta mängis ka hästi klaverit – enne sõda oli ta olnud kontsertpianist (enne sõda olid kõik täiskasvanud, keda ma tundsin, tegelenud millegi muuga, välja arvatud meie teenijanna Daisy). Onu Ralph põdes mingisugust haigust, mis ei lasknud tal sõjas võidelda ega lennukit juhtida. Täiskasvanud ütlesid, et tema töötab kirjutuslaua taga, ehkki mina ei kujutanud ette, mida seal võiks peale istumise teha, ning seda ta tõenäoliselt tegigi. Kui issi oli kodunt ära ja oma Spitfire’itega lendas, käis onu Ralph maman’il ja minul külas ning see tegi meil mõlemal tuju heaks. Ralph tuli pühapäeviti lõunale ning mängis siis mulle ja maman’ile klaverit. Olin alles hiljuti taibanud, et minu sellel planeedil veedetud seitsmest aastast oli issi tervelt neli sõjas olnud, mistõttu maman pidi ainult minu ja Daisy seltskonnas kindlasti õnnetu olema.
Istusin akna alla ja küünitasin kaela, et näha läbi akna maman’i, kes minu all eesukse juurde viival laial kaardtrepil külalisi tervitas. Ta oli täna nii kaunis, seljas kesköösinine kleit, mis sobis imehästi ta armsate silmadega, ning kui issi tema kõrvale seisma jäi ja käsivarre ta piha ümber libistas, tundsin end nii õnnelikuna. Siis saabus Daisy, kes aitas mulle selga uue kleidi, mille ta vanadest rohelistest kardinatest oli õmmelnud. Kui ta mu juukseid harjas ja seejärel osa neist rohelise paelaga kuklale kinni sidus, otsustasin mitte mõelda sellele, et issi läheb homme jälle ära ning meie, Admiral House’i elanike peale laskub uuesti vaikus nagu enne tormi.
„Oled valmis alla minema, Posy?” küsis Daisy. Märkasin, et tema nägu on punane ja higine ning ta näeb väga väsinud välja, tõenäoliselt sellepärast, et päev oli hirmus palav ja ta pidi ainsagi abiliseta kõigile neile inimestele toitu valmistama. Vaatasin talle oma kõige võluvama naeratusega otsa.
„Jah, Daisy, olen.”
*
Tegelikult pole mu nimi üldse Posy: mulle pandi sama nimi mis minu emale ehk Adriana. Aga kui me mõlemad oleksime sellele reageerinud, oleksid kõik segadusse sattunud ning seepärast otsustati kasutada minu teist eesnime, mis on Rose nagu minu inglise vanaemal. Daisy rääkis mulle, et kui ma beebi olin, kutsus issi mind Rosy Posyks ning nime teine pool jäi kuidagi märkamatult mulle külge. Mille vastu mul polnud midagi, sest minu meelest sobis see mulle isegi paremini kui ükskõik kumb pärisnimi.
Mõned issi vanemad sugulased kutsusid mind ikka veel Rose’iks ja loomulikult reageerisin ma ka sellele, sest mind oli õpetatud täiskasvanutele alati viisakalt vastama, aga pidudel tundsid mind kõik Posyna. Mind kallistati ja musitati ja mulle suruti sülle võrgust kommipakikesi, mis olid paelaga kinni seotud. Maman’i prantslastest sõbrad eelistasid suhkruglasuuriga mandleid, mis mulle tõtt-öelda eriti ei meeldinud, aga ma teadsin, kui raske on sõja ajal šokolaadi leida.
Et me kõik ära mahuksime, oli terrassile toodud pikk pukklaud ning selle ääres istudes tundsin, kuidas päike küpsetab mu päikesekübarat (mistõttu mul hakkas veelgi palavam), kuulasin jutuvada enda ümber ning soovisin, et kõik päevad Admiral House’is oleksid sellised. Maman ja issi istusid kõrvuti laua keskel nagu vastuvõtu korraldanud kuningas ja kuninganna, issi käsivars emme valge õla ümber põimunud. Nad mõlemad nägid välja nii kohutavalt õnnelikud, et mul oli tahtmine nutta.
„Kas kõik on korras, kallis Posy?” küsis onu Ralph, kes istus minu kõrval. „Siin väljas on neetult palav,” lisas ta laitmatult puhast valget taskurätikut pintsakutaskust välja tõmmates ja sellega laupa pühkides.
„Jah, onu Ralph. Ma lihtsalt mõtlesin sellele, kui õnnelikud maman ja issi täna välja näevad. Ja kui kurb see on, et issi peab jälle sõtta minema.”
„Jah.”
Nägin, et ka Ralph jäi mu vanemaid uurima, ning järsku muutus ka tema kurvaks.
„Loodame, et kui meie õnn ei pöördu, saab sõda peagi läbi,” lausus ta lõpuks. „Ja me kõik saame oma eluga jälle edasi minna.”
Pärast lõunat lubati mul mängida veidi kroketit, mis mul üllatavalt hästi välja tuli, ilmselt sellepärast, et suurem osa täiskasvanutest oli üsna palju veini joonud ega saanud pallile enam hästi pihta. Olin veidi aja eest kuulnud issit lausumas, et sel korral teeb ta veinikeldri täiesti tühjaks, ning nüüd paistis, et peaaegu kõik veinipudelid olidki juba külaliste kõhtu tühjendatud. Tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, miks täiskasvanud tahtsid purju jääda, sest minu meelest muutusid nad vaid lärmakamaks ja tobedamaks, aga võib-olla mõistan ma neid siis, kui ka ise juba täiskasvanuks saan. Üle muru tenniseväljaku poole sammudes märkasin meest, kes kallistas puu all lamavat kahte naist. Kõik kolm olid sügavas unes. Üleval terrassil mängis keegi üksipäini saksofoni ja ma mõtlesin, kui tore see on, et meie lähedal pole naabreid.
Teadsin, kui väga mul on vedanud, et ma elan Admiral House’is: kui ma kohalikku kooli läksin ja Mabel, kellega olin sõbraks saanud, mu enda juurde teed jooma kutsus, kuulsin hämmastusega, et tema pere elab majas, kus välisuksest pääseb otse elutuppa. Maja tagaosas oli tilluke köök ja käimla asus õues! Mabelil oli neli venda ja õde, kes kõik magasid ülakorrusel pisikeses toas. Alles siis mõistsin esimest korda, et ma pärinen rikkast perest, et kõik ei elagi suures majas, mida ümbritseb aia asemel terve park, ja see oli mulle tõeline šokk. Kui Daisy mind koju viima tuli, küsisin temalt, miks see nii on.
„Kõik sõltub täringuviskest, Posy,” vastas Daisy pehme Suffolki aktsendiga. „Mõnel veab ja mõnel mitte.”
Daisy armastas väga mõtteteri; pooltel juhtudel ei saanud ma aru, mida ta silmas peab, aga olin väga rõõmus, et „täring” näis olevat veeretanud mind elus vedanute poolele, ning otsustasin, et pean pingsamalt palvetama nende eest, kes on välja jäänud.
Mulle tundus, et oma õpetajale preili Dansartile ma eriti ei meeldinud. Ehkki ta julgustas meid kõiki kätt tõstma, kui me küsimusele vastust teadsime, olin mina miskipärast alati esimene, kes seda tegi. Seepeale pööritas ta korraks silmi ja ta huuled võtsid naljaka kuju, kui ta tüdinud häälel lausus: „Jah, Posy?” Kord mänguväljakul tema lähedal pika hüppenööri üht otsa hoides kuulsin, kuidas ta ühe teise õpetajaga rääkis.
„Ainus laps … täiskasvanute seltskonnas üles kasvanud … varaküps …”
Koju jõudes vaatasin sõnastikust järele, mida „varaküps” tähendab. Ning pärast seda ei tõstnud ma enam kätt isegi juhul, kui enda teada hoitud vastus mu kurku kõrvetas.
Kell kuus ärkasid kõik üles ja loivasid õhtusöögiks riideid vahetama. Läksin kööki, kus Daisy käega mu toidule osutas.
„Siin on sulle täna õhtuks moosisai, preili Posy. Ma sain härra Ralphilt kaks
