sul oleks abi vaja?”
„Täna õhtul on külast oodata Marjory kaht noort näitsikut, kes aitavad mul lauda katta ja toitu serveerida, nii et pole hullu. Aga aitäh, et küsisid,” sõnas ta mulle naeratades. „Sa oled hea tüdruk, seda sa oled.”
Kui tee oli joodud, lipsasin köögist minema enne, kui Daisy jõudis anda käsu, et ma üles läheksin ja end magamaminekuks valmis seaksin. Õhtu oli nii kaunis, et tahtsin tagasi välja minna ja seda nautida. Terrassile astudes nägin päikest, mis rippus otse tammede kohal ja saatis murule võivärvilisi viltuseid kiiri. Linnud laulsid, justkui oleks alles keskpäev, ning õhk oli ikka veel nii soe, et kampsunitagi oli mõnus. Istusin trepile, silusin puuvillakleidi üle põlvede ja jäin silmitsema admirali, kes oli end aia poole kaldu lillepeenral ühe taime peale sisse seadnud. Olin alati arvanud, et meie maja kutsutakse nõnda kenasti põõsaste peal hõljuvate liblikate auks. Mind tabas kohutav pettumus, kui kuulsin maman’ilt, et tegelikult sai meie kodu nime minu vanavanavanaisalt (neid „vanasid” oli vist kolm, aga võib-olla neli), kes oli mereväeadmiral, ning see polnud pooltki nii romantiline.
Olgugi, et issi sõnul olid admiralid siin kandis „tavalised” (nii kutsus maman ka mõningaid lapsi, kes koolis minu klassis käisid), pidasin mina neid liblikatest kõige kaunimaks, sest nende üles-alla võnkuvad punase-mustakirjud tiivad, otstes valged täpid, olid minu meelest nagu muster Spitfire’itel, mida issi juhtis. Aga see mõte tegi mu kurvaks, sest tuletas meelde ka seda, et issi läheb järgmisel päeval jälle kodunt ära nendega lendama.
„Tere, kulla tüdruk, mida sa siin väljas üksipäini teed?”
Issi hääl pani mu võpatama, sest olin just tema peale mõelnud. Tõstsin pilgu ja nägin, et ta jalutab üle terrassi minu poole, suus sigaret, mille ta aga maha viskas ja jalaga peal trampides ära kustutas. Ta teadis, et ma vihkan suitsulõhna.
„Ära ütle Daisyle, et sa mind nägid, eks, issi? Muidu saadab ta mu otseteed voodisse,” ütlesin kähku, kui ta mu kõrvale trepiastmele istus.
„Ma luban, et ei ütle. Pealegi ei tohiks keegi nii jumalikul õhtul voodis olla. Ma arvan, et juuni on parim kuu, mida Inglismaa meile pakub: kogu loodus on toibunud pikast talveunest, end sirutanud ja haigutanud ning oma lehed ja lilled meile, inimlastele, imetlemiseks lahti kerinud. Augustiks on selle energia kuumuses ära põlenud ja kõik taas valmis uinuma.”
„Täpselt nagu meie, issi. Talvel lähen ma heameelega magama,” laususin.
„Just, kullake. Ära kunagi unusta, et me oleme loodusega lahutamatult kokku põimunud.”
„Piiblis on kirjas, et Jumal lõi kõik, mis on maa peal,” teatasin tähtsalt, sest olin seda pühakirjatundides õppinud.
„Seda küll, ehkki mul on raske uskuda, et tal õnnestus seda teha ainult seitsme päevaga,” lausus ta naerdes.
„See on tõeline ime, issi, on ju? Nagu oleks jõuluvana suutnud kõigile maailma lastele üheainsa öö jooksul kingid tuua.”
„Jah, Posy, see on ime, muidugi on. Maailm on imeline paik ja meil kõigil on väga vedanud, et me siin elada saame. Ära seda kunagi unusta, eks?”
„Ei unusta, issi. Issi?”
„Jah, Posy?”
„Mis kell sa homme ära sõidad?”
„Ma pean jõudma pealelõunasele rongile.”
Uurisin tähelepanelikult oma musti lakknahast kingi. „Mul on hirm, et sa võid jälle haavata saada.”
„Ära karda, kullake. Nagu sinu maman ütleb: ma olen hävimatu,” naeratas ta.
„Millal sa tagasi tuled?”
„Kohe, kui puhkuse saan, mis peaks juhtuma juba varsti. Hoolitse oma ema eest, kuni ma ära olen, eks? Ma tean, et ta tunneb end õnnetuna, kui üksi jääb.”
„Ma olen alati püüdnud seda teha, issi. Ta muutub kurvaks ainult sellepärast, et tunneb sinust puudust ja armastab sind, on nii?”
„Jah, ja helde taevas, kuidas ma teda armastan, Posy. Ainult talle – ja sulle – mõeldes olen ma suutnud lennates vastu pidada. Kui see neetud sõda algas, olime väga vähe aega jõudnud abielus olla, mõistad?”’
„Pärast seda, kui sa teda ühes Pariisi klubis laulmas kuulsid ja temasse esimesest silmapilgust armusid, ning ta endaga kaasa Inglismaale tõid, et temast saaks sinu pruut veel enne, kui ta jõuab meelt muuta,” ütlesin unelevalt. Minu vanemate armastuse lugu oli palju parem kui ükskõik millises muinasjutus minu juturaamatutes.
„Jah. Just armastus paneb elus võlujõu toimima, Posy. Isegi kõige üksluisemal südatalvisel päeval võib armastus lüüa maailma särama ja muuta selle nii kauniks, nagu see on praegu.”
Issi ohkas sügavalt ja võttis siis minu käe oma suurde pihku. „Luba mulle, et kui sa leiad armastuse, haarad sellest kõvasti kinni ega lase enam iial lahti.”
„Luban, issi,” laususin talle tõsiselt otsa vaadates.
„Tubli tüdruk. Aga nüüd ma pean minema õhtusöögiks rõivaid vahetama.”
Ta surus mu lokkidele suudluse, tõusis ja läks tagasi majja.
Muidugi ei teadnud ma tollal, et see oli viimane vestlus, mis minu ja mu isa vahel kunagi aset leiab.
Issi lahkus järgmise päeva pärastlõunal ning seda tegid ka kõik meie külalised. Ilm oli sel õhtul väga palav ning sisse hingates oli tunne, et õhk on paks ja raske, justkui oleks kogu hapnik sellest välja imetud. Majale laskus vaikus – Daisy oli läinud sõbranna Edithiga teed jooma, nagu tal kord nädalas tavaks oli, nii et kuulda polnud isegi torisemist ega laulmist (mina eelistasin neist kahest torisemist), mille saatel ta musti nõusid pesi. Aga neid oli palju, ikka veel virna laotuna nõudepesuruumis ootamas oma aega. Olin pakkunud Daisyle klaaside pesemisel abi, aga ta oli vastanud, et minust oleks tüli rohkem kui kasu, mis minu arust oli ebaõiglane.
Maman oli läinud voodisse kohe, kui viimane auto kastanite taha kadus. Tundus, et teda vaevas järjekordne migreen, mis Daisy sõnul oli peenutsev väljend pohmelli kohta, mida iganes see siis tähendas. Istusin kägaras oma toas aknaalusel istmel Admiral House’i ees paikneva sammashalli kohal. See tähendas, et kui on oodata külalisi, olen mina esimene, kes nende saabumist näeb. Issi kutsus mind oma väikeseks valvuriks ning pärast seda, kui meie ülemteener Frederick läks rindele sõdima, olin tavaliselt mina see, kes välisukse avas.
Siit avanes ideaalne vaade sissesõiduteele, mida ääristas igivanade kastanite ja tammede spaleer. Issi oli öelnud, et mõni neist on istutatud ligi kolmsada aastat tagasi, kui kunagine admiral endale maja ehitas. (Sellele oli põnev mõelda, sest järelikult elavad puud maa peal peaaegu viis korda kauem kui inimesed, aga seda muidugi juhul, kui raamatukogus olev „Encyclopaedia Britannica” räägib tõtt ning keskmine eeldatav eluiga on meestel kuuskümmend üks ja naistel kuuskümmend seitse aastat.) Tugevalt silmi kissitades paistis selgel päeval puulatvade ja taeva vahelt kitsas hallikassinine riba. See oli Põhjameri, mis paiknes Admiral House’ist vaid viie miili kaugusel. Mul oli õudne mõelda, et õige pea võib issi oma pisikese lennukiga sellest üle lennata.
„Tule tervena koju, tule varsti koju!”
