peale pahane. Ma ei jõudnud kuidagi selgusele, kas Taevaisa on Daisy pahur või vikaari lahke Jumal. Ehk on ta nagu lapsevanem ja võib ühtaegu olla mõlemat.
Kui langema hakkasid esimesed vihmapiisad, mis peagi veejugadeks muutusid, ning üle taeva sähvisid Jumala vihanooled, lootsin, et issi on õnnelikult oma baasi jõudnud, sest muidu saab ta üdini märjaks või, mis veelgi hullem, teda tabab välgunool. Sulgesin akna, kuna aknalaud hakkas märjaks saama, ning taipasin siis, et mu kõht müriseb peaaegu sama valjusti nagu äike. Niisiis läksin trepist alla, otsima moosisaia, mille Daisy oli mulle õhtusöögiks jätnud.
Sünges videvikus laiast tammepuisest trepist alla laskudes mõtlesin, kui vaikne on maja võrreldes eilsega, justkui oleks järsku kohale lennanud terve sülem sumisevaid jutukaid mesilasi, kes sama ootamatult lahkusid. Mu pea kohal raksatas veel üks kõuekärgatus, mis lõhestas vaikuse, ning ma mõtlesin, et õnneks ma pole jänespüks, kes kardab pimedust ja äikest ja üksiolekut.
„Oh, Posy, su maja ajab judinad peale,” oli Mabel öelnud, kui ma ta meie juurde teed jooma kutsusin. „Mõelda vaid, kui palju siin on surnud inimesi, kõigil vanaaegne kostüüm seljas! Nad ajavad mulle hirmu nahka, ausalt,” oli ta teatanud end väristades ja trepi kõrval seintel rippuvatele Andersonide esivanemate portreedele osutades. „Ma kardaksin öösel isegi kempsu minna, sest nende vaimud võivad ringi hõljuda.”
„Nad on minu ammused sugulased, kes oleksid kindlasti väga sõbralikud ka siis, kui otsustaksid meid tervitama tulla,” olin öelnud veidi pahasena, et Admiral House ei hakanud talle kohe meeldima nagu mulle.
Ka nüüd läbi vestibüüli ja seejärel mööda vastu kajavat koridori köögi poole sammudes polnud mul vähimatki hirmu, ehkki väljas oli juba täiesti pime ja maman, kes tõenäoliselt ikka veel ülakorrusel oma toas magas, poleks mu karjeid kuulnud.
Ma teadsin, et siin on mul ohutu, sest selle maja tugevate seinte vahel ei saa kunagi juhtuda midagi halba.
Köögis sirutasin käe lüliti poole, aga et elektrit ei paistnud olevat, pidin süütama küünla, mis seisis riiulil. Küünalde põlema panek õnnestus mul hästi, sest elektri peale ei saanud Admiral House’is sõja puhkemisest saadik kunagi loota. Mulle meeldis küünalde pehme hubisev kuma, mis valgustas vaid seda piirkonda, kus sa parasjagu viibisid, ja näis muutvat ka kõige inetuma inimese ilusaks. Võtnud saiaviilu, mille Daisy oli varem valmis lõiganud – ma tohtisin küll süüdata küünlaid, aga mul ei lubatud puudutada teravaid nuge –, määrisin sellele paksult võid ja moosi. Seejärel, üks tükk juba suus, haarasin taldriku ja küünla ning läksin trepist tagasi üles, et tormi imetleda.
Istusin akna all, mälusin moosisaia ja mõtlesin selle peale, kuidas Daisy minu pärast muretses, kui ta vabal õhtul lahkus. Eriti siis, kui issi ära oli.
„Nii väikesel tüdrukul pole hea nii suures majas üksi olla,” torises ta sageli. Selgitasin talle, et ma pole üksi, sest maman on samuti siin, pealegi pole ma enam väike, juba seitse aastat vana, ühesõnaga täitsa suur.
„Häh!” sõnas ta põlle eest võttes ja köögiukse taha konksu külge riputades. „Ära pane tähele, mida su ema ütleb – kui sul teda vaja on, aja ta julgelt üles.”
„Ajan,” kinnitasin alati, aga loomulikult ma ei teinud seda, isegi mitte siis, kui kord haigeks jäin ja kohutava kõhuvaluga põrandal kägaras olin. Ma teadsin, et maman saab pahaseks, kui ma ta üles ajan, sest ta vajas und. Niisiis polnud mul midagi üksioleku vastu, sest pärast seda, kui issi sõtta läks, olin ma sellega ära harjunud. Pealegi oli raamatukogus „Encyclopaedia Britannicate” kollektsioon, mida lugeda. Ma olin lõpetanud kaks esimest köidet, aga ees ootas veel kakskümmend kaks, ning ma olin kindel, et neid jätkub minu täiskasvanuks saamiseni.
Täna õhtul polnud elektrit ja lugemiseks oli liiga pime, ning et küünlast oli järel vaid väike jupike, vaatasin hoopis taevasse ja püüdsin mitte mõelda kodunt lahkunud issile, sest siis oleksid mu silmist langenud pisarad sama kiiresti nagu vihmapiisad, mis vastu akent peksid.
Välja vaadates jäi mu pilk järsku pidama punasel välgatusel ülemise klaasi nurgas.
„Oh! See on liblikas! Admiral!”
Ronisin aknaalusele istmele ja nägin, et vaeseke püüdis kogu hingest aknaraami alla pugedes tormi eest varju leida. Ma pidin ta ära päästma, seega avasin hästi ettevaatlikult kõige ülemise aknaruudu juures oleva riivi ja pistsin käe välja. Ehkki liblikas ei liigutanud, kulus tükk aega, enne kui mul õnnestus ta nimetissõrme ja pöidla vahele suruda, sest ma ei tahtnud kahjustada tema hapraid tiibu, mis olid tugevalt kokku surutud ning väga märjad ja libedad.
„Kätte sain!” sosistasin ja tõmbasin ettevaatlikult käe – see oli juba läbimärg – läbi akna tagasi sisse ning lükkasin riivi kuiva käega kõvasti kinni.
„Vaatame nüüd, pisike,” sosistasin oma peopesal istuvat liblikat uurides, „kuidas me su tiivad kuivaks saame.”
Mõtlesin huviga, kuidas tiivad kuivavad juhul, kui nad on väljas looduses, sest seal saavad need ju pidevalt märjaks.
„Sooja õhuga,” laususin ja puhusin neile hellalt hingeõhku. Esialgu liblikas ei liigutanud, aga lõpuks, kui hakkasin juba kartma, et võin nii tugevalt välja hingates minestada, märkasin, kuidas tiivad värelema lõid ja avanesid. Et ükski liblikas polnud eales liikumatult mu peopesal istunud, langetasin pea ning jäin tiibade võluvat värvi ja peent mustrit lähemalt uurima.
„Sa oled tõeline kaunitar,” ütlesin talle. „Tead, täna õhtul ei saa sa välja tagasi minna, sest muidu upud ära, nii et kas sobib, kui jätan su siia aknalauale, et näeksid väljas olevaid sõpru, ning homme hommikul lasen su vabaks?”
Tõstsin liblika hästi õrnalt sõrmeotste abil üles ja asetasin aknalauale. Vaatasin teda päris tükk aega, mõeldes huviga, kas liblikad magavad, tiivad lahti või kinni. Aga kuna nüüd hakkasid mu enda silmad kinni vajuma, tõmbasin kardinad akna ette, et tillukesel olevusel ei tekiks kiusatust tuppa lennata ja end kõrgele minu pea kohale lakke kinnitada. Kui ta oleks seda teinud, poleks ma mingil juhul ulatanud temani, et ta alla tuua, ning vahepeal võis ta näljast ja hirmust ära surra.
Võtnud küünla, läksin üle toa ja ronisin voodisse, tundes rahuldust, et mul oli õnnestunud kellegi elu päästa, sest võib-olla oli see hea enne ja issi ei saa sel korral haavata.
„Head ööd, liblikas. Maga magusasti hommikuni,” sosistasin küünalt ära puhudes ja unne vajudes.
Üles ärganud, nägin valguskilde, mis olid kardinate vahelistest pragudest sisse tunginud ja hüplesid nüüd laes. Täna olid need kuldsed, mis tähendas, et päike oli väljas. Et mulle meenus kohe liblikas, ronisin voodist välja ja tõmbasin tasakesi kardinad akna eest.
„Oh!”
Hoidsin hinge kinni, sest nägin oma liblikat suletud tiibadega külili lamamas, tillukesed jalad õhus. Et tiibade alumine pool oli enamjaolt tumepruun, sarnanes ta pigem suure ja väga surnud ööliblikaga. Mu silmisse valgusid pisarad, kui ma liblikat puudutasin, et järele kontrollida, aga kuna ta ei liigutanud, teadsin, et tema hing on juba üleval taevas. Võib-olla olin ma ta tapnud, sest ei lasknud teda eelmisel õhtul vabaks. Issi ütles ikka, et liblikad tuleb väga kähku vabastada, ning ehkki see siin ei sattunud klaaspurki, oli ta ikkagi olnud suletud ruumis. Aga ehk oli ta surnud hoopis kopsupõletikku või bronhiiti, sest oli üleni märjaks saanud.
Seisin ja vaatasin teda ning
