hõljuma hiigelsuuri ämblikuvõrke meenutav udu ning õhus oli tunda puidu ja käärimise (selle sõna õppisin ära hiljuti, kui käisin kohalikus pruulikojas kooliekskursioonil ja vaatasin seal, kuidas humalatest valmib õlu) rikkalikku lõhna. Maman ütles, et tema meelest on Inglismaa ilm masendav ning et tema tahaks elada paigas, kus aasta ringi on päikeseline ja soe. Mina arvasin seepeale, et niisugune kliima oleks küll väga igav. Hoopis põnevam on jälgida aastaaegade vaheldumist, neid nähtamatuid võlukäsi, mis annavad kaskede smaragdrohelistele lehtedele läikivpronksja värvivarjundi. Aga ehk on ülimalt igav hoopis minu elu.
Ja pärast issi lahkumist oli olnud igav. Enam ei peetud pidusid ning meil ei käinud ka külalisi peale onu Ralphi, kes astus päris tihti läbi, tõi maman’ile lilli ja Prantsuse sigarette ning vahel ka mulle šokolaadi. Üksluisesse ellu tõi veidi elevust vaid augustikuine reis Cornwalli, kus me kord aastas vanaemal külas käisime. Tavaliselt sõitsin sinna koos maman’iga, ja kui issil õnnestus puhkust saada, tuli ka tema paariks päevaks meie juurde, aga sellel aastal teatas maman, et ma olen juba piisavalt vana ja võin vabalt üksi minna.
„Sina oled see, keda ta näha tahab, Posy, mitte mina. Mind ta vihkab, on alati vihanud.”
Olin kindel, et see ei vasta tõele, sest maman’i, kes on nii kaunis ja kellel on nii armas lauluhääl, pole võimalik vihata, aga lõpptulemus oli ikka see, et sõitsin üksi, pikal reisil sinna ja tagasi ainsaks seltsiliseks pahur Daisy.
Vanaema elas Bodmini nõmme läänepoolses küljes peituva Blislandi-nimelise külakese serval. Ehkki tema maja oli päris suur ja uhke, jätsid selle hallid seinad ja raske tume mööbel Admiral House’ivalgusküllaste ruumidega võrreldes süngevõitu mulje. Aga hoone ümbrust oli õnneks põnev uurida. Nendel kordadel, kui issi kaasa tuli, jalutasime koos nõmmele, et korjata seal kanarbikunäidiseid ja ilusaid metsalilli, mis kasvasid astelherneste vahel.
Kahjuks polnud sellel külaskäigul aga issit minuga ning iga päev kallas vihma, mistõttu välja ei saanudki minna. Pikkadel märgadel pärastlõunatel õpetas vanaema mind pasjanssi laduma ning me sõime palju kooki, aga kui lahkumise aeg kätte jõudis, olin väga rõõmus. Koju jõudnud, ronisime Daisyga maha ponikaarikust, mida meie osalise tööajaga aednik Benson (kes oli umbes sada aastat vana) vahel juhtis, et reisijaid raudteejaamast ära tuua. Jätnud Bensoni ja Daisy meie kohvreid sisse tooma, tormasin maman’i otsides uksest sisse. Kuulsin, et võõrastetoas mängib grammofon „Blue Moon’i”, ning leidsin eest maman’i ja onu Ralphi, kes selle saatel koos tantsisid.
„Posy!” hüüatas maman, tõmbas end onu Ralphi käte vahelt lahti ja tuli mind kallistama. „Me ei kuulnud sinu saabumist.”
„Tõenäoliselt sellepärast, et muusika oli nii vali, maman,” vastasin mõeldes, kui ilus ja õnnelik näeb välja ema, kui ta põsed õhetavad ning armsad pikad juuksed on klambrite alt lahti pääsenud ja kahvatukuldse pahmakana seljale langevad.
„Me tähistasime, Posy,” ütles onu Ralph. „Prantsusmaalt tuli veel häid uudiseid, mõistad. Paistab, et fritsud annavad varsti alla ja sõda saab lõpuks ometi läbi.”
„Väga tore,” nentisin. „Tähendab, issi on varsti kodus.”
„Jah.”
Järgnes paus, misjärel maman käskis mul üles oma tuppa lipata ning pärast pikka reisi end puhtaks pesta ja rõivad vahetada. Seda tehes lootsin kogu hingest, et onu Ralphil on õigus ja issi tuleb varsti koju. Sellest ajast alates, kui raadio uudistesaadetes hakati rääkima Normandia dessandi edust, olin pidevalt lootnud issit näha. Nüüd oli sellest möödas üle kolme kuu, aga issi polnud ikka veel koju tulnud, küll aga oli maman issil külas käinud, kui issil lühike puhkus oli, sest nii oli lihtsam. Kui ma küsisin, miks issit veel kodus pole, ehkki me olime sõja peaaegu võitnud, kehitas maman õlgu.
„Tal on väga palju tööd, Posy, ning eks ta ükskord ikka tuleb.”
„Aga kuidas sa tead, et temaga on kõik korras? Kas ta on sulle kirjutanud?”
„Oui, chérie, on küll. Ole kannatlik. Sõdade lõpetamine võtab kaua aega.”
Toidupuudus läks järjest hullemaks ja viimaks jäid meile kaks viimast kana, kelle kaela ei keeratud kahekorra vaid sellepärast, et nad olid meie parimad munatootjad. Aga isegi nemad näisid nukrana, ehkki käisin nendega iga päev vestlemas, sest Bensoni sõnul munevad õnnelikud kanad rohkem mune. Minu vadistamisest polnud aga kasu, sest viimase viie päeva jooksul polnud Ethel ega Ruby munenud ainsatki muna.
„Kus sa oled, issi?” küsisin taevalt, mõeldes kui vahva oleks järsku näha pilvede vahelt mõnd Spitfire’it, mille sees istub issi, kes pöörab lennuki nina allapoole, et see saaks avaral muruplatsil maanduda.
Kätte jõudis november ja ma käisin igal õhtupoolikul peale kooli vettinud, jääkirmega kaetud alusmetsas, otsides tulehakatist hommikutoa kaminasse, kus ma koos maman’iga õhtuti tule süütasin, sest palju väiksemat ruumi oli kergem kütta kui hiigelsuurt külalistuba.
„Posy, varsti on jõulud,” ütles maman mulle ühel õhtul.
„Võib-olla jõuab issi selleks ajaks juba koju ja siis oleme kõik koos.”
„Ei, ta ei tule veel koju ja sõbrad kutsusid mind pühadeks Londonisse. Kindlasti hakkaks sul nii paljude täiskasvanute seltsis seal igav, nii et ma kirjutasin sinu vanaemale ja ta võtab su jõuludeks meeleldi enda juurde.”
„Aga ma …”
„Posy, palun saa aru, et me ei saa siia jääda. Maja on jääkülm, meil pole kaminatesse tule tegemiseks enam sütt …”
„Aga meil on veel puuhalge ja …”
„Meil pole enam leiba lauale panna, Posy! Sinu vanaema jäi hiljuti ilma oma abilisest ning senikauaks, kuni ta tema asemele mõne kohaliku leiab, on ta valmis võtma enda juurde ka Daisy.”
Hammustasin huulde, et mitte nutma puhkeda. „Aga mis siis, kui issi tuleb tagasi ja meid polegi kodus?”
„Ma kirjutan talle, kus me oleme.”
„Võib-olla ta ei saa kirja kätte, pealegi jään ma parema meelega siia ja nälgin, kui veedan jõulud vanaema juures! Ma armastan teda, aga ta on vana ja tema maja pole minu kodu ja …”
„Aitab! Ma olen otsustanud. Pea meeles, Posy, et me kõik peame kogu hingest pingutama, et selle jõhkra sõja viimased kuud üle elada. Seal on sul vähemalt soe, sa oled ohutus paigas ja su kõht on täis. Seda on tunduvalt rohkem kui paljudel inimestel üle kogu maailma, kes nälgivad või on isegi surnud.”
Ma polnud veel kunagi näinud maman’i nii vihasena, ning ehkki mu silmakoobastes ootas vallapäästmist pisaravaling, neelatasin tugevalt ja noogutasin.
„Jah, maman.”
Pärast seda näis maman muutuvat veidi rõõmsamaks, ehkki Daisy ja mina kõndisime majas ringi nagu kahvatud viirastused, kes on oma eksistentsi lõpuni hukatusele määratud.
„Kui mul oleks valikut, siis mina ei läheks,” torises Daisy, kes aitas mul kohvrit pakkida. „Aga proua ütleb, et ei saa mulle siin töötamise eest enam palka maksta, nii et mis mul üle jääb? Ma ei saa ju elada tühipaljast õhust.”
