täitsa käest ära,” nentis Daisy süngelt. „Mul on kange tahtmine öelda, et sinu ema soovib meid mõlemaid siit minema kupatada, et ta ise saaks …”
„Saaks teha mida?” küsisin.
„Vahet pole, noor daam, aga mida varem sinu issi koju jõuab, seda parem.”
Kuna maja pidi seisma järgmise kuu tühjana, asus Daisy tööle, et viimane kui üks ruutsentimeeter puhtaks nühkida.
„Aga miks sa pead koristama maja, kus kedagi ei ela?” küsisin temalt.
„Aitab küsimustest, preili Posy, tule parem appi,” vastas ta, võttes sülle virna valgeid linu, ja kui ta need ühekaupa lahti lõi, nägid need välja nagu suured valged purjed. Laotasime linad maja kõigis kahekümne kuues toas vooditele ja mööblile, kuni terve hoone jättis mulje, justkui oleks sisse kolinud suur tondipere.
Kui koolivaheaeg algas, võtsin välja värvipliiatsid ja puhaste valgete lehtedega joonistusploki ning joonistasin kõike, mida aiast õnnestus leida. Neid asju oli vähe, sest kogu loodus oli surnud. Ühel kõledal detsembripäeval võtsin aeda minnes kaasa oma luubi. Lund polnud veel sadanud, aga kõiki astelpõõsaid kattis läikiv valge härmatisekiht, ning ma tõmbasin käpikud käest, et saaksin luupi hoida ja põõsatüvesid selgemini uurida. Issi oli mulle õpetanud, kust võib kevadsinitiiva nukke leida.
Neid otsides nägin, et suvekoja uks avanes ja välja astus Daisy, nägu punetav ja puhastusvahendid süles.
„Preili Posy, mida sa siin väljas ilma kinnasteta teed?” pahandas ta minuga. „Pane käpikud kohe kätte tagasi, muidu saad külma ja su sõrmed kukuvad otsast ära.” Seda öelnud, kõmpis ta maja poole, mina aga jäin silmitsema suvekoja ust, mida ta polnud enda järel korralikult kinni pannud. Veel enne, kui jõudsin järele mõelda, kas see on ikka hea mõte, lipsasin sisse ja uks mu selja taga läks kääksatusega kinni.
Ruumis oli väga pime, aga peagi mu silmad harjusid ning ma suutsin eristada kriketivaiasid ja väravaposte, mida issi siin hoidis, aga ka lukustatud relvakappi, mida ma ei tohtinud mingil juhul avada. Pöörasin pilgu trepile, mis viis issi tuppa, ja jäin otsustamatuse käes piineldes seisma. Kui Daisy oli juba allkorruse ukse lukust lahti jätnud, ehk on siis veel avatud ka uks, mis viib issi salatuppa. Tahtsin kangesti näha, mis seal peidus on …
Viimaks sai uudishimu minust võitu ning ma hakkasin Daisy tagasitulekut kartes mööda keerdtreppi kärmelt ülespoole minema. Päris üles jõudnud, panin käe suure tammepuust ukse nupule ja pöörasin seda. Selge oli see, et Daisy polnud ust lukustanud, sest see läks kohe lahti, ning astunud üheainsa sammu, olingi issi salakabinetis.
Ruum lõhnas poonimisvaha järele ja valgus peegeldus vastu kaarjatelt seintelt ümber akende, mida Daisy oli äsja pesnud. Otse minu ees seinal rippus kollektsioon, mis sisaldas tõenäoliselt kogu admiralide suguvõsa. Liblikad olid kuldraamis klaasi taga neljakaupa reas.
Sammukese lähemale astunud, sattusin segadusse, sest ma ei saanud aru, kuidas liblikad suudavad liikumatult paigal püsida ning kust nad klaasvanglas toitu leiavad.
Seejärel märkasin nööpnõelu, millega nad olid aluse külge naelutatud. Pöörasin pilgu teistele seintele ja nägin, et ka neid katsid aastate jooksul kinni püütud liblikad.
Õudusest oianud, pöörasin end ringi ja tormasin trepist alla aeda. Maja poolt lähenevat Daisyt märganud, keerasin end kannapealt ümber, jooksin suvekoja taha ja sealt edasi hoonet ümbritsevale metsamaale. Kui olin majast küllalt kaugele jõudnud, vajusin suure tamme juurtele ja tõmbasin hinge.
„Nad on surnud! Nad on surnud! Nad on surnud! Kuidas ta sai mulle valetada?” hüüdsin nuuksatuste vahel.
Jäin metsa nii kauaks, kuni kuulsin mind otsima tulnud Daisy häält. Soovisin vaid, et saaksin issilt küsida, miks ta oli tapnud nii kaunid olevused ning riputanud nad üles nagu trofeed, et saaks näha neid seintel surnuna.
Aga et ma ei saanud seda küsida, sest teda polnud kodus – ma pidin lihtsalt pimesi uskuma, et tal pidi meie liblikakuningriigi asukate mõrvamiseks väga hea põhjus olema.
Seal seistes ja seejärel aeglaselt tagasi maja poole minema hakates ei suutnud ma välja mõelda ainsatki head põhjust. Teadsin vaid seda, et ei taha enam iial tõsta oma jalga üle suvekoja läve.
Admiral House
September 2006
Davidi budleia
(Buddleja davidii)
1. PEATÜKK
Posy oli köögiviljaaias porgandeid noppimas, kui tema mobiil sügaval tuulejaki taskus helisema hakkas. Telefoni taskust välja tõmmanud, võttis ta kõne vastu.
„Tere, ema! Ega ma sind üles ei ajanud?”
„Helde taevas, muidugi mitte, ja isegi kui sa oleksid seda teinud, on ikkagi tore sinu häält kuulda. Kuidas sa elad, Nick?”
„Hästi, ema.”
„Ja mis Perthis toimub?” küsis Posy end sirgu ajades ja läbi aia köögi poole minnes.
„Nüüd, mil Inglismaal hakkab jahedamaks minema, muutub selles linnas ilm aina palavamaks. Kuidas sul endal läheb?”
„Kenasti. Nagu sa tead, ei muutu siin kandis eriti miski.”
„Kuule, tegelikult tahan ma sulle teada anda, et tulen kuu lõpus Inglismaale.”
„Oh, Nick! See on ju imetore! Pärast kõiki neid aastaid.”
„Jah, lausa kümmet,” kinnitas poeg. „Kas sa ei arva, et mul oleks aeg koju tulla?”
„Muidugi. Ma olen üliõnnelik, kullake. Sa ju tead, kuidas ma sinust puudust tunnen.”
„Ja mina sinust, emme.”
„Kui kauaks sa jääd? Võib-olla isegi järgmise aasta juunini, siis saaksid minu seitsmekümnenda sünnipäeva tähistamisel aukülaline olla?” Posy naeratas.
„Eks paistab, kuidas kõik laabub, aga isegi kui ma otsustan siia tagasi sõita, korraldan asjad nii, et saan sinu sünnipäevapeole tulla – loomulikult olen kohal.”
„Ma siis võtan su lennujaamas auto peale?”
„Ei, ära selle pärast muretse. Ma jään paariks päevaks Londonisse oma sõprade Pauli ja Jane’i juurde, sest pean seal äriasju ajama, aga ma helistan sulle kohe, kui plaanid paigas, ning siis sõidan Admiral House’i sinu juurde.”
„Ma ei suuda ära oodata, kullake.”
„Mina samuti, ema. Me pole nii kaua kohtunud. Ma pean nüüd lõpetama, aga võtan varsti ühendust.”
„Muidugi. Oh, Nick … Mul on raske uskuda, et sa tuled koju.”
Nick kuulis, kuidas ema hääl korraks meeleliigutusest
