vajus tugevatest tunnetest jõuetuna pliidi kõrvale igivanale toolile.
Kahest pojast olid tal just väikesest Nickist kõige eredamad mälestused. Võib-olla sellepärast, et Nick sündis kohe pärast oma isa traagilist surma, aga Posy oli teda alati pidanud täielikult enda omaks.
Nicki enneaegne sünd – mida päris kindlasti kiirendas kolmteist aastat Posy abikaasaks olnud Jonny traagilise kaotusega kaasnenud suur šokk – tähendas ühtlasi, et Posyl jäi vastsündinud Nicki ja tema kolmeaastase venna Sami kõrvalt leinamiseks vähe aega.
Ta pidi paljudes asjades selgusele jõudma ja suure hulga raskeid otsuseid tegema, aga oli oma elu hapraimas hingeseisundis. Kõik tulevikuplaanid, mis ta koos Jonnyga oli teinud, tuli ootele jätta. Üksi kaht väikest last kasvatades – mõlemad lapsed vajasid üle kõige ema armastust ja tähelepanu – taipas Posy, et Admiral House’is pereäri loomine, nagu neil Jonnyga kavas oli olnud, käib talle üksipäini üle jõu.
Nüüd sellele ajale tagasi vaadates mõistis Posy, et oli kaotanud abikaasa kõige hullemal ajal. Pärast kahtteist aastat maakera eri paigus teenimist oli Jonny otsustanud, et lahkub armeest ja täidab oma naise kauaaegse unistuse: pöörduda tagasi Admiral House’i ja luua nende noorele perele – ja ka neile kahele – korralik kodu.
Posy pani kannus vee keema ja meenutas seda palavat augustikuud kolmkümmend neli aastat tagasi, kui Jonny neid üle kuldse Suffolki maastiku maja poole sõidutas. Posy oli just rasedaks jäänud ja ootas Nicki: hommikuse iiveldusega segunev ärevus sundis neid kaks korda tee ääres peatuma. Kui auto viimaks läbi vana sepisrauast värava sõitis, hoidis Posy hinge kinni.
Kohe, kui Admiral House nende vaatevälja ilmus, tulvasid Posy teadvusse mälestused. Maja nägi välja täpselt samasugune, nagu ta mäletas, võib-olla vaid veidi vanem ja väsinum, aga seda oli ka tema ise. Jonny avas autoukse ja aitas ta välja, Sam aga jooksis ema kõrval ja hoidis ta käest kõvasti kinni, kui nad trepist üles hiiglasliku välisukse taha astusid.
„Kas sa tahad selle ise lahti teha?” küsis Posy Samilt rasket võtit poisi väikesele peopesale asetades.
Sam noogutas ja Posy tõstis poja kõrgemale, et ta saaks võtme lukuauku torgata.
Nad lükkasid raske ukse koos lahti ja päike tekitas kinniste luukidega pimedasse majja särava raja. Posy leidis mälu järgi seinalt lüliti. Äkitselt ujutas elektrivalgus vestibüüli üle ning nad kõik vaatasid üles, kus kuue meetri kõrgusel nende pea kohal rippus võrratu kroonlühter.
Mööblile olid laotatud valged linad ja põrandat kattis paks tolmukiht, mis paiskus õhku, kui Sam imeilusast konsooltrepist üles jooksis. Posy silmisse tungisid pisarad ja ta pigistas laud kõvasti kinni, sest teda ründasid lapsepõlvest tuttavad vaatepildid ja lõhnad: maman, Daisy, issi … aga kui ta silmad avas, nägi ta Sami, kes talle trepi ülemiselt astmelt lehvitas, ja läks ka ise poja juurde, et näha ülejäänud maja.
Hoone meeldis kohe ka Jonnyle, aga selle ülalpidamise suhtes oli mees ilmselgelt skeptiline.
„See on hiigelsuur, kullake,” lausus ta, istudes köögis, kus Posyle tuli selgesti meelde vana tammepuust laua ääres koogitainast rulliv Daisy. „Ja vajab kahtlemata uuendusi.”
„Mõni ime, siin pole üle veerand sajandi sees elatud,” nentis Posy.
Juba sisse kolinud, arutasid nad kahekesi võimalusi, kuidas panna Admiral House Jonny armeepensionile nii vajalikku lisa teenima. Nad leppisid kokku, et teevad maja renoveerimisega algust, ning kavatsesid ühel heal päeval seal külalistele kodumajutuse avada.
Iroonilisel kombel põhjustas nii palju aastaid sõjaväelasena töötanud Jonny surma vaid mõni kuu hiljem metallhammastega viljakogumiskombain, millega ta Admiral House’ist vaid kolme kilomeetri kaugusel kitsast kurvi läbides laupkokkupõrke tegi.
Jonny jättis Posyle sõjaväelase pensioni ja mõne elukindlustuspoliisi. Posy päris ka paari aasta eest surnud vanaemalt maavalduse ning pani Cornwallis paikneva mõisahoone müügist saadud raha intressitulu teenima. Samuti sai ta väikese päranduse oma emalt, kes suri viiekümne viie aastaselt kopsupõletikku (mida Posy pidas ikka veel veidraks, sest oli ju ema elanud aastaid Itaalias).
Ta kaalus ka Admiral House’i müümist, aga kinnisvaraagent, kelle ta hoone väärtust hindama kutsus, teatas talle, et viimasel ajal leidub vähe neid, kes niisugust majalahmakat osta soovivad. Ning isegi kui ta ostja leiaks, jääks hind, mis tal hoone eest õnnestuks saada, selle tegelikust väärtusest tunduvalt allapoole.
Pealegi ta jumaldas seda maja – ning oli pärast kõiki neid aastaid alles äsja selle juurde tagasi tulnud –, ja et Jonnyt enam polnud, vajas Posy enda ümber tuttavaid ja turvalisi lapsepõlvekodu seinu.
Seetõttu oli ta selgusele jõudnud, et juhul, kui ta elatuskulud madalana hoiab ning on valmis sissetuleku suurendamiseks säästudest ja investeeringutest veidi juurde näpistama, suudavad nad kolmekesi ots otsaga kokku tulla.
Esimestel kuudel, kui Jonnyt enam tema kõrval polnud, pakkus päikeselise ja isetu loomuga Nick talle neil üksildastel süngetel päevadel lõpmatu palju lohutust, ja kui pisikesest poisist kasvas tema silme all õnnelik, rahulolev laps, kes köögiviljaaias ringi tatsas, andis poeg talle tulevikulootust.
Nickil oli loomulikult kergem: ta ei saanud puudust tunda inimesest, keda ta polnud näinudki. Sam aga oli olnud küllalt vana, et tajuda kõledat surmatuult, mis üle ta elu puhus.
„Millal issi koju tuleb?”
Posy mäletas, kuidas Sam pärast isa surma nädalast nädalasse igal õhtul temalt üht ja sedasama küsis, ning tema süda murdus, nähes segadust poja suurtes sinistes silmades, mis sarnanesid nii väga ta isa omadega. Posy kogus pikalt julgust, enne kui ütles pojale, et issi ei tule enam kunagi koju. Et ta läks paradiisi ja valvab neid ülevalt, ning viimaks oli Sam küsimise lõpetanud.
Posy seisis ja kuulas kannus keema mineva vee sisinat. Seejärel segas ta kohvigraanulid kruusi põhjas oleva piima sisse ja kallas kuuma vee peale.
Kruusi hellalt käte vahel hoides kõndis ta akna alla ja jäi silmitsema igivana hobukastanit, mis oli stoiliselt mitme põlvkonna lastele rikkaliku munasaagi andnud. Ta nägi juba selge kuju võtnud rohelisi okastega kaetud kerasid, mis kuulutasid suve lõppu ja sügise algust.
Kastanimunad meenutasid talle kooliaasta algust – hetke, mida ta oli alati kartnud, kui poisid olid nooremad, sest see tähendas uute koolivormide ostmist, neile nimesiltide õmblemist ja keldrist reisikohvrite ülesvinnamist. Ning kohutavat vaikust, kui pojad olid läinud.
Posy oli kaua aega tõsiselt kaalunud, kas ta ikka peaks armsad pojad internaatkooli saatma. Ehkki nii Jonny kui ka tema enda suguvõsas oli mitu põlvkonda lapsi kodunt ära saadetud, oli kätte jõudnud seitsmekümnendate lõpp ja ajad olid muutunud. Aga ta teadis oma kogemustest, et oli saanud sealt lisaks haridusele ka oskuse iseseisvalt toime tulla ja õppinud enesedistsipliini. Jonny oleks soovinud, et pojad internaatkoolis käiksid – mees oli sageli rääkinud kavatsusest nad tema alma mater’isse saata. Seega oli Posy võtnud appi oma investeeringud – rahustades end mõttega, et ka vanaema kiidaks selle mõtte heaks – ja saatnud poisid Norfolki kooli: mitte nii kaugele, et ta ei näeks neid kunagi ragbit mängimas või koolinäidendis esinemas, aga siiski piisavalt kaugele, et tal ei tekiks kiusatust neid sealt ära tuua juhul, kui ükskõik kumba neist hakkab vaevama kojuigatsus.
Sam käis kodus sagedamini kui tema vend – tal oli raske kohaneda ja miskipärast
