Meie kitsed Elu kitsenduses, laiendusega lambale. Marge Salumäe

      Selleks, et kõik arusaadavalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Meie pere tuli Mäehansu tallu elama üheksakümnendate keskel. Tegemist oli niinimetatud tagastatud maadega. Vanaisa pidas siin kord suurt talu. Tal oli neli last, neil omakorda lapsed, ja kui vabariigi alguses läks maade tagastamiseks, siis saime endale päris palju hektareid. Enamik sellest oli võsamets. Ilusat metsa oli talul samuti olnud, aga see võeti kolhoosiaja lõpul maha, meile jäid hooldada võsastunud langid. Sealtpeale said alguse meie kevadised metsaistutused. Ja mitte nii, et on ilus kevadpäev ja lähed paned mulda kümmekond puukest, vaid ikka sajad ja tuhanded taimed igal aastal.

      Päris alguses üritasime tegeleda ka põllumajandusega. Kui sul pole ei tehnikat, teadmisi ega rahalisi vahendeid, siis ei saa asjast head nahka. Proovisime kasvatada teravilja, kapsast, porgandit, kartulit, aga päris ruttu sai selgeks, et kasvatada ju võib, aga kui müüa ei saa, siis pole asjal mõtet. Kilokaupa turul müües jäime omadega miinusesse, kuid suures koguses müüa ei saanud, sest suurt kogust me ilma masinateta toota ei jaksanud. Nii juhtuski, et kasvatasime oma talus metsa ja lapsi ning käisime linna tööle.

      Ühel suvel ütles meie muruniiduk üles.

      See vana tükk läks lihtsalt katki ja parasjagu polnud raha, et uut osta. Aga pinda meil on, juba ainuüksi metsaalune õueala on hektarisuurune. Mitte et me seda kõike niidaksime, aga mingid rajad ikka. Ja nii juhtuski selline lugu.

      Meie külas on hulk maju, mida mõni aeg tagasi vaid suvilana kasutati. Üks selline suvilaomanik Hannes töötas linnas loomade varjupaigas. Ükskord talvel kutsuti Hannes ühele koerale järele tallu, kus peremees oli ära surnud. Kurb, aga tavapärane lugu. Kohapeal leidsid nad veel väikese kilekuudi, kus neli kitse sees. Võtsid need ka kaasa. Aga päris koerakuuti kitsi ei pane, nii tõi ta need kitsed oma naabrinaise juurde, kellel laut alles. Naabri-Maie oli aastakümneid lehma ja kanu pidanud, aga lehmapidamine hakkas üle jõu käima ja kanad pistis tuhkur nahka. Selle tuhkru püüdis ta puuriga kinni. Kogu küla käis siis naabri-Maie juures nagu loomaaias tuhkrut ja kitsi vaatamas.

      Siis arvaski meie peremees, et võiks võtta need kitsed Maie juurest hoopis meile, muru pügama. Kitsed veetsid karmima talveosa Maie juures laudas ja kevadel saime omale püsti pisikese, 4 x 4 meetrit suure putka – pool kitsedele eluasemeks ja pool heina hoidmiseks. Aasta oli siis 2006. Putka oli mõeldud väga ajutisena, et kunagi korralikum laut teha. Lautu oleme juurde ehitanud uusi ja suuri ning neid on ehitamisel veelgi, aga see esimene putka on siiani püsti. Enamik laudu on sellel vist küll välja vahetatud, olemasolevaid mitu korda tagasi löödud, aga ta ei ole mitte ainult püsti, vaid ka kasutuses. Karta on, et veel pikalt. Kuid uus muruniiduk on meil nüüd ka, ja murutraktor. Ning kaks vana Belarusi, et heina teha, lisaks terve joru niidukeid, kaaruteid, kahvleid ja kärusid.

      Alguses pidasime neid muidu saadud kitsi niisama. Paar aastat hiljem leidis mu mees ühe vakantse siku ja lasi selle karja, sest „kitsed ju nii otsivad“. Saime oma esimesed talled ja tuligi hakata kitsi kasvatama.

      Olen oma loomult õppimise usku, aga ka piisavalt laisk, et seda ainult raamatuid lugedes teha, niisiis otsin alati omale koolitused. Läksin Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli kitsekasvatust õppima, oma teada. Paraku selgus, et kitsedest rääkisin seal ainult mina, kõik teised, kaasa arvatud õppejõud, rääkisid kursusel pigem lammastest. Lambad hakkasid mulle seepeale ka meeldima ja nii polnudki ma väga ärritatud, kui mees ükspäev teatas, et tal on ühe talunikuga kokku lepitud ja ostab tolle käest omale lambad. Need lambad olid küll kaunis õnnetud, aga see-eest andsid meile korraliku lambakasvatuskooli.

      Mina hakkasin aga koolitustel edasi käima. Neid pakutakse meil peamiselt kahes koolis. Peale Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli ka Säreveres ehk Järvamaa kutsehariduskeskuses. Asjalikud kohad mõlemad, haridust pakutakse alates looma- ja rohukasvatusest piima-, liha- ja villatöötluseni välja. Olen läbi käinud kõik lammaste ja kitsedega seotud taseme- ja täiendõpped.

      Muidugi tuli koolitöö käigus hakata netist materjali juurde otsima. Sattusin seepärast ükskord nägema angoora kitsede pilti. Nad näevad välja nagu Harry Potteri lugude müstilised olendid: täiesti erilise välimusega, lummavad ja intelligentsed. Korra näinud, ei suuda sa neid niisama lihtsalt unustada. Angoora kitsi võib pidada tootmise eesmärgil suurema karjana, saamaks luksuslikku mohääri (mitte villa!) ja väga kvaliteetset liha, või siis niisama paarikaupa armsa seltsilise ja sõbrana. Asi oli minu jaoks otsustatud ja päädis sellega, et lendasime Inglismaale ja Walesi eri farmidesse neid loomi vaatama. Poole aasta pärast tegime oma autoga euroretke: tõime Eestisse esimesed angoora kitsed. Igavesti vahvad tegelased, kelleta ei kujuta enam hästi oma elamist ettegi.

      Usinalt koolitudes ja lugedes jõudsin vahepeal saada kitsekasvatuse konsulendi kutse ning maaelu edendamise sihtasutuses ka selles ametis töötada. See töö osutus mulle aga ülemäära formaalseks ning kui oli aeg kutsetunnistust pikendada, jätsin selle tegemata. Keegi ei keela mul praegugi nõu anda, kui seda vajatakse. Aga palun! Just seda ma järgnevatel lehekülgedel tegema asungi. Olen kirja pannud oma kogemused ja tähelepanekud, omal nahal läbi elatud ja katse-eksitusmeetodil selgeks saadud nipid. Mõningaid tarkusi on ka paksudest raamatutest välja loetud, sest ükski inimene – ükskõik kui võimekas ta siis ka on – ei jõua kõiki maailma ämbreid üksipäini läbi kolistada.

      „Kallis, võtame endale kitsed!“

      Kitsekasvatusega alustada on lihtne. Tavapraktikas kukub see välja nii, et keegi annab sulle kitsed (võimalik, et jumala tasuta, vii ainult minema, ja kuidas sa jätad muidu saadud asja võtmata, eks) ja siis hakkad neid kasvatama, kahe jalaga keset elu. Probleeme lahendad nende tekkimise järjekorras või siis, kui keegi ütleb, et sul on probleem. Ja nii elu kasvatabki sind ja kitsi, sa saad kas targaks või sokutad loomad edasi järgmisele ullikesele. Lihtne.