laine möödub, ja keegi ei tea, kui kaua.
Mis saab meie immuunsusest karantiini ajal? Elu on ebanormaalne. Oleme segaduses, rutiini pole, unerütmid on täiesti paigast ära, püüame ilma hariliku rutiinita kuidagi sporti teha. Nii hakkamegi kiiret leevendust otsima. Alkohol ja rämpstoit tunduvad nagu lihtne võte, kuidas tuju parandada, kuni me guugeldame „Toidulisandid immuunsüsteemi turgutamiseks“. Mõnikord loovad pandeemia pakilised vajadused ainulaadse keskkonna ja vajadused, mis ei ole tingimata kooskõlas tervise pikaajaliste vajadustega. Immuunsüsteemi eest tuleb siiski hoolitseda tervet elu, mitte üksnes pandeemiat silmas pidades. See oli olemas enne COVID-19 ja on olemas ka pärast.
Mittenakkushaigused võivad olla pisikud ülemaailmselt surma põhjustamise troonilt tõuganud, kuid see pandeemia on omamoodi verstapost. See meenutab meile, kui võimsad mikroobid olla võivad ja kui hapraks on muutunud meie elustiil ja ühiskondlik ökosüsteem. Pisikud ajavad inimesed hirmule, ehkki nad on kõikjal ja 99 protsenti neist on meile kahjutud. Paljudele nakkushaigustele pandi 20. sajandil vaktsineerimisega piir, ent kõigi viiruste vastu meil veel vaktsiini pole (näiteks HIV), ja supermobiilses ülerahvastatud maailmas tekkivate uute viiruste tõttu jääb pandeemiaoht ilmselt alati inimkonda kollitama.
Pandeemiaid ennetavad meetmed on viinud käte desovahendi ülemäärasele kasutamisele. Alkoholipõhiste desovahendite ülemäärane kasutamine võib hävitada normaalse bakteriaalse floora, mis nahal elab. Kas see võib pikas perspektiivis suurendada muude infektsioonide ja terviseprobleemide riski? Nagu ma 3. peatükis selgitan, teame me nüüd, et oma viimaste aastakümnete püüdlustes hävitada kõik nakkavad pisikud oleme me hävitanud liiga palju ka häid baktereid. Oma mikroskoopiliste terviseliitlaste hävitamine ei lase immuunsüsteemil normaalselt areneda ning suurendab seetõttu ohtu, et hiljem tekivad selles süsteemis tõrked.
Mis headesse pisikutesse puutub, siis on bakterite maine kindlasti parem kui viirustel. Näeme seda soolestiku tervise heaolutoodete turunduses. Viirustel sellist heatahtlikkuse aupaistet ei ole. Briti bioloog Sir Peter Brian Medawar defineeris viirused kui „halvad uudised, mis on mässitud valgumantlisse“. Sõna „viirus“ tuleb ladinakeelsest sõnast „mürk“, aga viirused on kõikjal. Teil ei pruugi olla grippi, aga see ei tähenda, et te ei kubise viirustest, nii sees kui ka väljas. See moodustab vähetuntud kogukonna, mida kollektiivselt nimetatakse inimese viroomiks. Mida kõik need viirused teevad, kui nad teid haigeks ei tee? Nad elutsevad igal inimkeha välisel ruutmillimeetril, ja ka seespool on neid veel küllaga.
Me ei võitle üksnes pandeemiaga, vaid ka kuulujuttude ja väärinformatsiooni „infodeemiaga“. Väidetavalt anonüümsete ekspertide poolt kirjutatud, lõigatud-liimitud sotsiaalmeediapostituste tsunami annab sageli kahtlast nõu või ebatäpset teavet ning see areneb kiiremini kui pisikud ise paljuneda jõuavad, muutudes erinevateks, pisut modifitseeritud versioonideks, mis muutuvad sotsiaalmeediaplatvormidel sageli viraalseks. Seda fenomeni võis märgata isegi mineviku pandeemiate puhul, kuid sotsiaalmeedia viib info kõikjale maailmas, võimendades seda enneolematu kiirusega. Vaimne tervis on füüsiline tervis. Nagu ma 5. peatükis kirjutan, on immuunsüsteem tajuv süsteem ja pidevas kontaktis ajuga. Ebakindlus tekitab hirmu. Tänapäevase kõikjalviibiva meedia tõttu tuleb täita palju eetriaega. Halbade uudiste pidev turmtuli võib tekitada stressi ja meeleheidet. Meedia ei vaatle haiguspuhangut alati laiemalt. Tehke oma uudisvoos suurpuhastus ja astuge ekraanist eemale.
Suur osa sellest, mis pandeemia puhkedes toimub, käib meil üle mõistuse ega allu meie kontrollile. Meie kui indiviidid võime teha paljugi oma mõju alla jäävate asjade ringis. See meenutab mulle produktiivsusest kirjutanud dr Stephen Covey tsitaati: „Ma ei ole oma olude tagajärg. Ma olen oma otsuste tagajärg.“ Me peame kohanema ja looma, sest meie bioloogia on sedasi loodud. Normaalsustunde säilitamine ning oma päevadesse ja nädalatesse rütmi ja rutiini loomine võib tunduda kasutu nagu ebausk. Samas annab see meile eesmärgipärasuse ja proaktiivsuse tunde, mis on suure psühholoogilise ja seetõttu ka immunoloogilise tähtsusega.
Karantiini ajal tuleb kodus istuda ja igavleda ning teha pole suurt midagi. Lihtne on ekraani külge liimitult istuma jäädagi. Praegu on siiski tähtsam kui kunagi varem, et me oma immuunsüsteemi tugevdamiseks liikumist ära ei jätaks. Pange lümf käima, tehke päeva jooksul mitu venituspausi ja liikumisspurti. Iga väiksemgi liikumine loeb, nii et mis see ka poleks, lihtsalt liikuge, liikuge, liikuge päev läbi. Kodus treenimine võib olla lihtne ning võimalusi leidub igale vanusele ja võimekustasemele. Ärge ainult unustage jõutreeningut, eriti kui teil on vanust üle 30, kui teie skeletilihased hakkava sarkopeenia-nimelise protsessi, vananemise loomuliku toime tõttu taandarenema. Kui te lihaseid ei kasuta, siis te nad kaotate. Just see mõjutab meie immuunsust tohutul määral, nagu ma 6. peatükis kirjutan. Liialdada on kergesti võimalik mitte üksnes Netflixi, vaid ka stressisöömisega, mis teeb lõpu teie karantiinivarudele. Nagu ma 7. peatükis kirjutan, on pidev kalorite ületarbimine elegantsele immuunkaitsesüsteemile väga kahjulik. Enne kui väetoiduainete kallale lähete, püüdke luua korrapära oma söögiaegades, sööge palju kiudaineid ja fütotoitaineid, keskenduge headele rasvadele ja kvaliteetsele valgule. Vast kõige tähtsam on ka see, et ärge unustage maitset.
Isegi täiuslikult tegutsedes ei tee te pandeemiale lõppu, aga meil kõigil on selles oma osa. Eraldi võttes pole me end ehk mitte kunagi varem nii abituna tundnud, aga samas vastab tõele ka väide, et meil ei ole kunagi olnud paremat võimalust näidata endale – ja üksteisele –, mida tähendab olla inimperekonna liige. Igasuguse traumaga kaasneb järelemõtlemise ja arengu võimalus. Äkiline elu ümberkorraldamine võiks teid muuta vägagi teadlikuks teie elustiili neist külgedest, mis teile kasulikud ei olnud. Kunagi tulevikus hakkame üles lugema, kuidas 2020. aasta pandeemia kõike muutis. Miks mitte võtta argielu häiringuid kui võimalust paremaks muutuda? Tehke esimesed arglikud sammud oma pikaajalise hea tervise suunas. Mis kõige tähtsam, ärge targutage niisama, kuidas te kohe kõike muutma hakkate – et siis vanade kommete juurde tagasi pöörduda, kui see kõik kord läbi saab.
Väike märkus tervishoiutöötajatele
Püüdsin selles raamatus esitada oma valdkonna praeguseid suuri ideid, sidudes neid isiklike lugude, läbielamiste ning kirega, mida selle teema vastu tunnen. Lisaks oli minu eesmärk anda edasi oma imetlust selle vaikiva süsteemi ning selle hiiglasliku ja keeruka teaduse vastu, mida see endaga kannab. Olen vägagi teadlik, et see tekst ei anna immuunsüsteemi kohta edasi kõike võimalikku – ja see polekski tehtav. Kuna püüdsin narratiivi ja teaduslikud ideed tavalugeja jaoks võimalikult selged hoida, siis ei saanud ma tegeleda kõigi soovitud teemadega ega ka mitte piisavalt põhjalikult. Selle asemel, et esitada täielikku õpikutasemel kirjeldust, otsustasin ma teadlikult keskenduda laiematele tänapäevastele teemadele, et tõsta teadlikkust sellest, kuidas tänapäevane elustiil ja meie kiirelt muutuv keskkond meie immuunsust ning seeläbi ka tervist mõjutavad ja vormivad. Kuna püüdsin tugineda tõenditele, süüvisin ma teaduskirjandusse, konsulteerisin kolleegidega ja võtsin töö käigus ühendust kõikvõimalike asjatundjatega, ühendades selle teabe juhtumiuuringute ja alternatiivse tervisekirjandusega, et anda tasakaalustatud ja kõikehõlmav ülevaade. Teatud juhtudel olid ainsad saadaolevad „tõendid“ kas nõrgad või siis mitte kõige pädevamad, kuid ma püüdsin seda võimaluse korral ära mainida. Lõpetuseks – iga raamat võib rääkida vaid osakese loost, ja see, ma loodan, on alles esimene osa.
ESIMENE PEATÜKK
Kuidas olla tänapäeva maailmas terve
„Ühtki püsivat haigustele vastu panemise ideaali olemas ei ole, on vaid ebapüsiva iganemise tuiskliiv.“
MATT RIDLEY, kirjanik
USA riiklik meditsiiniraamatukogu kirjeldab meie immuunsüsteemi kui meie keha kõige keerukamat süsteemi ning see ongi
