verelibled mitte üksnes veres, vaid strateegilistes asukohtades üle kogu keha. Igaüks neist on varustatud eripäraste pädevustega, erinevate retseptorite ja molekulidega, mis võivad esile kutsuda immuunreaktsiooni paljusid eri variante.
Piirikontroll
Hea viis alustada immuunsüsteemiga tutvumist on võrrelda seda lossi, õigemini kindlusega, millel on mitu ühtse meeskonnana tegutsevat kaitseliini. Teie keha piirjooned on immuunkaitse esimene liin: nahk ja limaskestad, mis ääristavad teie looduslikke avasid – näiteks suud, nina ja seedetrakti –, on see osa immuunsusest, kus valmistatakse ja vabastatakse aineid, mis tekitavad sissetungijate jaoks vaenuliku keskkonna või ründavad ja hävitavad neid otseselt. Need füüsilised barjäärid on ühtaegu hellad ja kaitsvad, neil on omad nõrgad kohad ja aastatuhandete jooksul on peaaegu kõik pisikud, kes vähegi sisse tahavad saada, leidnud ka viise, kuidas oma tahtmist saada. Vastuseks on meie immuunsus – ehk kindlus – välja arendanud keeruka süsteemi, valides meie elegantsetest kaitsemehhanismidest parimad välja ja heites kõrvale selle kõige kasutumad osad, nii et igal barjääripinnal on omaenda kordumatu immuunkaitsesüsteem, mis loodud just selle koha jaoks.
Prioriteetide seadmine: täiemahuline kaasasündinud immuunsus
Lihtsalt öeldes koosnevad immuunsüsteemi rakud ja molekulid kahest osast: kaasasündinud ja adaptiivsetest (milleni jõuame kohe). Need koos moodustavad keha kaitsemehhanismi. Kaasasündinud reaktsiooni märkate siis, kui olete äsja haigeks jäänud (põletik on näide kaasasündinud reaktsioonist). See ründab jõuliselt ja käkaskaela. Mis meie kaasasündinud immuunreaktsioonil spetsiifilisuses puudu jääb, teeb end tasa kiirusega. Esimesena lähevadki platsile kaasasündinud rakud. Need on nagu laialipuistatud „piilurpostid“, neid on erinevaid ja meie kehas kõikjal. Nad tegutsevad nagu andurid ja on seadistatud tuvastama kõike, mis ei ole tavapärane, sööma pisikuid ja prahti, kutsuma abi. Nende kaasasündinud immuunsõdurite leegionid tormavad probleemi hindama, ründavad seda võimsate tapjatega, et meie keha kaitsta (ja potentsiaalselt ka kahjustada), tekitades seejuures märkimisväärset kahju meie enda kudedele. Meie immuunsüsteemi kaunis destruktiivne tants koos iseloomuliku kuumamise, paistetuse, punetuse ja valuga näeb välja nagu mikroskoopilise mitmikavarii toimumispaik. Selle käigus võite märgata ka tuttavaid märke – kinnine nina, valutav kurk, kõhuvalu, palavik, väsimus või peavalu – ning seejärel juba tuttavaid sümptomeid, nagu limaerituse suurenemine, röga, köha.
Põletik on küll elutähtis immuunreaktsioon ja meie tervise alustala, ent loomuldasa peaks see olema vaid akuutne ja lühiajaline rünnak. Seda seetõttu, et põletik on meie oma kudedele sama kahjulik kui sissetungijatele. Kui see tekib ilmaasjata, võib see põhjustada probleeme ka kaua aega pärast esmase ohu möödumist. Nagu näeme, on põletik meie tänapäevaste tervisehädade tuum ja tegutseb otsekui kontiinumis: kergetest sümptomitest, nagu kehakaalu tõus ja väsimus, kuni südamehaiguste, depressiooni ja autoimmuunhaigusteni skaala teises otsas.
Lahenduseni viiv tee
Kui inimene on haige, siis ta keha vajab põletikku. Kui see reaktsioon kestab aga liiga kaua, hakkab see mõjuma vastupidiselt. Kaasasündinud immuunrakkude väljastatud ebatäpne põletikuline kaitse võib meie õrnades kudedes ja lausa tervetes organites tekitada tohutu segaduse. Seega peab immuunsüsteem mingil hetkel põletikku vähendama ja on seetõttu omandanud ka tööriistad selle reguleerimiseks. Kuidas siis põletik väheneb? Vaatame järele.
Akuutne põletik ja kogu sellega seotud keemiline relvastus sunnib ka paljusid põletikuvastaseid mehhanisme vastutuld vähendama. Keha toodab põletikuprotsessi ajal loomulikul teel spetsiifilisi lahendust soodustavaid vahendajaid (signaliseerivaid molekule). Just nemad sulgevadki lõpuks kogu protsessiahela. Nii et immuunsüsteemi väljalülitamise (ja infektsiooniga riskimise) asemel saabub lahendus koostöös põletikuga, lastes sel oma töö ära teha, enne kui endise olukorra tasapisi taastab.
Vabamüügis olevad levinud põletikuvastased ravimid, näiteks ibuprofeen ja atseetaminofeen (paratsetamool) blokeerivad tähtsaid lahendust soodustavaid signaale, pärssides meie loomulikku põletikuvastast protsessi. Seepärast neid pikaajaliseks raviks ei soovitatagi. Aspiriin seevastu ei blokeeri, vaid summutab õrnalt, soodustades samal ajal lahenduse leidmist – ja seepärast seda mõnikord teatud põletikuliste seisundite puhul väikeses annuses soovitataksegi. Põletiku lahendamine ei pruugi olla suur asi, aga see muudab paradigmat ja sel on suur potentsiaal meie tänapäevaste tervisekriiside leevendamiseks, piirates kroonilisi põletikulisi häireid ja soodustades haavade paranemist. Võime põletiku lahendust soodustada ka teistel viisidel ja see, nagu edaspidi näete, võib olla meie parim võimalus tulevaste terviseprobleemidega tegelemisel.
Võidule viivad aeglus ja spetsiifilisus
Kaasasündinud immuunsus suudab väga hästi tuvastada ja kõrvaldada potentsiaalselt kahjulikke pisikuid, tunnetada ja parandada kahjustusi ning eemaldada vaikselt kõik vanad või halvasti töötavad rakud. Ehkki see annab vahetu kaitse sissetungijate vastu, on see ka parimal juhul siiski ebatäielik. Kui see on viidud viimse piirini, peab appi kutsuma oma suure venna: kohanduva immuunsuse. Kui kaasasündinud immuunsus on esimene püssilask kõigi pahade pihta, siis kohanduv immuunsus on sihitud mürsk. See on teine kaitseliin, mille käivitumiseks kulub veidi aega – umbes viis kuni seitse päeva. Erinevalt kaasasündinud immuunsusest, mis võib tähendada täielikku valgete vereliblede orgiat, juhivad kohanduvat immuunsust lümfotsüüdid. Lümfotsüüte on kaks kategooriat, mida teatakse B- ja T-lümfotsüütide nime all. T-lümfotsüüdid on pealikud, mis saadetakse kehasse paljusid teisi immuunsuse harusid juhtima; B-lümfotsüüdid on meie luureüksus – antikehade loojad.
Kõigil meil on ainulaadne T- ja B-lümfotsüütide valik, mis lisab meie immuunsusele ja seeläbi ka tervisele teatava individuaalse eksklusiivsuse kihi. See juhtub vananemisel, näiteks nii, nagu me järgmises peatükis näeme. Immuunsüsteem, mis ei tooda suurt hulka erinevaid T- ja B-lümfotsüüte, jätab arvatavasti märkamata või siis „ei näe“ teatud pisikuid või viirusi, nii et need saavad takistamatult jätkata haiguste põhjustamist. Kohanduv immuunsus on märkimisväärselt tõhus protsess. Üsna sarnaselt kaasasündinud põletikureaktsiooniga on see aga valesti käivitumisel meie tervisele sama halb, nagu peatselt näeme.
Piiride hägustumine
Infektsioonide ja haiguste vastu võitlemisel teevad meie immuunsüsteemi kaasasündinud ja adaptiivsed osad koostööd, tuvastades ja hävitades kõike, mida need peavad võõraks või kehale ohtlikuks. Esmalt peame määrama kaasasündinud immuunsüsteemi pisikuid kinni nabima ning teatud oh-kui-tähtsate sobivusmolekulide kaudu (neist räägime peagi veel) agaralt ootavatele T-lümfotsüütidele ette söötma. Kaasasündinud immuunsüsteem on leidlik uksekell, mis äratab adaptiivse immuunreaktsiooni, andes talle pisikuid formaadis, mida ta tunneb.
Seejärel asuvad tegevusse T-lümfotsüüdid, mis kloonivad endast tohutuid armeesid, et oma võitlusvõime tippu viia, ja jaotavad need spetsiaalseteks alarühmadeks, mis teisi immuunrakke juhivad, häälestavad ja mõnikord ka reguleerivad, et tagada kõigi sissetungijate kõrvaldamine kõige suurema tõenäosuse ja kõige väiksema kuluga. Lümfisõlmed viivad B- ja T-lümfotsüüdid õiges kohas ja õigel ajal kaasasündinud immuunrakkudega kokku. Seepärast lümfisõlmed lähevadki paiste, kui tõbi hakkab kallale tulema.
Kõik kokku muudab immuunsüsteemi tegelikult mitmekesisuse, mitte jäikade määratluste musternäiteks. Järgmine kord, kui kurk valutab, katsuge oma paistes lümfisõlmi ja õnnitlege end kaasasündinud ja kohanduva immuunsüsteemi eduka ühendamise puhul.
Kuidas mäluga on?
Kaasasündinud immuunsus on eluks vajalik, aga selle
