kohta, mis on iial teie kehasse tunginud ja mille teie immuunsus maha surus, tuvastades neid molekulaarse kuju järgi. Seda nimetatakse immunoloogiliseks mäluks ja see ei unusta peaaegu kunagi!
Mälurakud ei võitle aktiivselt parasjagu ründava infektsiooniga. Nad patrullivad kehas, otsides sama pisikuga tulevast infektsiooni, nii et kui me kohtume sama haigust põhjustava pisikuga, siis tänu sellele mälestusele teame, kuidas temast võitu saada – sageli veel enne sümptomite avaldumist. See selgitab, miks teatud haigustesse, näiteks tuulerõugetesse jäädakse vaid üks kord (enamjaolt), ehkki kokkupuuted on sagedased. Kavalamad viirused aga, näiteks gripp või rinoviirus (nohu põhjustaja) on välja töötanud salalikud viisid meie immunoloogilise mälu vältimiseks, muutes pidevalt oma molekulaarset teavet.
Sündinud tapjad
Sündinud tapjad ehk NK (Natural Killer) rakud on, nagu nimigi osutab, tapamasinad. Erinevalt T- ja B-rakkudest ei toodeta neid vastuseks teatud spetsiifilisele antigeenile (toksiinile). Selle asemel tuvastavad nad muutusi meie oma rakkudes. Need rakud on meie tervise seisukohast asendamatud, reageerivad kiirelt ja tapavad meie oma rakke, kui need on viirusega nakatunud.
NK-rakud on meie organismi peamised vähijälgimisvahendid, patrullides oma spetsiaalsete retseptoritega mööda keha ringi ja vaadeldes igat rakku. Nad reageerivad äsja moodustunud kasvajatele ja anomaalsele kasvule meie rakkudes. Nemad otsustavad ka raseduse saatuse. NK-rakud esindavad 10 protsenti valgetest verelibledest, kuid samuti leidub neid kehas siin-seal eri kohtades, sealhulgas maksas, kopsudes ja lümfisõlmedes; nad on teie isiklikud eriväed, kus sõdureid on vähem, aga nad on sama ohtlikud kui terve jalavägi kokku.
Eriti tolerantsed T-rakud
Sõjaväelised metafoorid on immuunkaitsevõime kirjeldamisel üsna kasulikud, kuid vaid siis, kui me neid nüansseeritult kasutame. Immuunsüsteem on arenenum kui armutu kaitseväelane, kes kasutab toorest jõudu. See on pigem nagu rahuvalvevägi, mille eesmärk on stabiilne ja harmooniline olek, mitte pidev lahinguväli. Süsteem keskendub küll halbade väljaviskamisele, aga peab seda tehes põhjustama võimalikult vähe kahju, et mitte kahjustada meie väärtuslikke kudesid.
Kes siis valvureid valvab? Rahuvalveahela tipus on regulatoorsed T-rakud ehk Tregid. Tregid juhivad või suruvad alla teisi immuunsüsteemi rakke, kustutavad suuremaid tulekahjusid ja jälgivad, et teised rakud mööda nööri käiksid. Tregid saadavad signaali, kui immuunsus peab tagasi tõmbuma, rünnaku katkestama ja sammukese tagasi astuma.
Ilma nende regulatoorsete rakkude ja molekulideta laastaks põletikuseisund, mis aitab ohte hävitada, kogu meie keha. Tregid on meie immuunsuse üldise tasakaalu jaoks asendamatud. Nad säilitavad tolerantsust „heade“ pisikute suhtes, hoiavad ära autoimmuunhaigusi ja piiravad põletikulisi. Nad võivad ka immuunsüsteemi alla suruda ja takistada teda tema töös teatud infektsioonide ja kasvajate vastu. Optimaalse tervise huvides vajame piisavat, aga mitte ülemäärast Tregide regulatsiooni. Kujutage ette, et väike osa teie immuunsüsteemist on reserveeritud reguleerimisele. Osa sellest on geneetiliselt määratud, aga osa mõjutavad elustiilivalikud, näiteks menüü ja sport, stress ja uni. Seepärast töötab süsteem pidevalt üsna kitsastes piirides: ebapiisav immuunsus (liiga palju Trege) võib tõsta infektsioonide ja vähi esinemust, liigne „sõbralik tuli“ (liiga vähe Trege) aga võib viia meie oma rakkude ja organite kahjustamiseni.
Vaktsineerimine – karjaimmuunsuse suur õpetaja
Vaktsineerimine on üks rahvatervise suurimatest edulugudest. Samas on sellest saanud ka viimase kahe aastakümne üks kõige vastuolulisemaid teemasid ning vähe on neid asju, mis ühiskonda rohkem lõhestaksid kui vaktsineerimisküsimus (vt sellel teemal 2. ptk).
Vaktsiinid töötavad samal põhimõttel nagu infektsiooni hankimine loomulikul teel. Infektsiooni loomulikul hankimisel on teie adaptiivse immuunsüsteemi T- ja B-rakud ning antikehad valmis pisikuga võitlema. Seejärel jääb alles immunoloogiline mälu, mis valvab organismis aastakümneid (vahel isegi elu lõpuni), olles valmis teid kaitsma, juhul kui see pisik peaks püüdma teid uuesti nakatada. Immuunsüsteem reageerib vaktsiinile samamoodi, nagu teda ründaks haigus ise. Väikese koguse nõrgestatud viiruse või bakterite sisestamine õpetab immuunsüsteemile, kuidas sellega toime tulla. See tekitab mälureaktsiooni, nii et kui päris pisik platsi ilmub, siis on sõjavägi juba valmisolekus. Nii nagu iga pisik on kordumatu, on kordumatu ka iga vaktsiin. Vaktsiinide tekitatav mälu on iga tüübi puhul erinev. Seepärast ongi mõnel juhul vaja kaht süsti – sest vaktsiinid ei kopeeri sajaprotsendiliselt infektsiooni loomulikku kulgu ja need ei paku kõik samaväärset immunoloogilist mälu (enamjaolt, olenevalt vaktsiinist).
Miks mõni inimene kunagi haigeks ei jää?
Mina eelistan oma töös käia oma sõnade järgi. Enamjaolt on mul tervis kontrolli all, kuid igal aastal hakkab ikka mõni veider tõbi või viirus külge. Keskmine täiskasvanu saab kaks kuni neli gripilaadset viirust aastas, aga mõni õnnelik väidab, et tema ei jää kunagi haigeks ega võta iial haiguspäevi. Oleme kõik neid kohanud, olgu pereringis või tööl – nad purjetavad läbi gripihooaja, ilma et kordagi kas või aevastaks. Mis on nende saladus? Kuidas saaksime rohkem nende moodi olla?
Teie immuunsus on teile ainuomane ja selle määravad kindlaks paljud tegurid. Geneetikal on oma osa, aga mitte selline, nagu te arvate. Meil kõigil on umbes 25 000 geeni, aga teie geneetiline kood erineb kõrvalseisja omast vaid umbes 1 protsendi võrra. Võite mõelda, et suurem osa neist erinevustest on seotud sellega, miks me kõik isemoodi välja näeme – erinev juuksevärv, pikkus või isiksus. Kui aju kõrvale jätta, siis inimesiti kõige enam varieeruvad geenid on tegelikult üks tilluke kobar, mis mängib meie tervises ebaproportsionaalselt suurt rolli. See geenikobar kannab nime inimese leukotsüütide antigeenid ehk HLA-antigeenid, teise nimetusega peamine koesobivuskompleks (major histocompatibility complex, MHC). Nimetame neid lühiduse mõttes „sobivusgeenideks“.
Meie sobivusgeenid kodeerivad meie immuunsuse, ent nad on sama muutlikud kui patogeenid (bakterid või viirused), keda nad püüavad ära hoida. Need molekulid on arenenud väga erinevate kujude ja suurusteni. Erinevalt kõigist muudest meie keha geenidest, muteeruvad nad iga põlvkonnaga, püüdes käia sammu pidevalt muutuvate nakkusohtudega. Meie immuunsus oleneb nende ühistest saavutustest. Meie sobivusgeenid märkavad viiruseid ja baktereid ning esitavad nad kõrvaldamiseks immuunsüsteemile. Asjaolu, et nende suurused ja kujud on erinevad, ei lase viirustel ja bakteritel muteeruda ning seejärel iga nakatunud inimese immuunsüsteemist mööda hiilida.
Need spetsiaalsed geenid räägivad meile nii mõndagi sellest haprast tasakaalust, mis on vajalik mitte üksnes meie oma tervise, vaid kogu meie liigi ellujäämise huvides. Inimesed on äärmiselt sarnased, aga ka väga mitmekesised, ja sobivusgeenid on meie individuaalsuse võti. Lihtsalt öeldes – kui meie kõigi immuunkaitsesüsteemid oleksid identsed, võiks üksainus surmav haigus meid kõiki maa pealt pühkida. See leidlik protsess toob kaasa ka teatud miinuseid. Näiteks ei saa me kuigi lihtsalt oma kehaosi vahetada: kui teile on kunagi siiratud mõni organ, siis te teate, milliseid elukestvaid probleeme toob kaasa keha soov uuest koest lahti saada. Üht inimest kaitsev immuunsus võib teise elus osutuda vägagi surmavaks.
Sobivusgeenid on ka põhjus, miks me kõik sama nakkusega erinevalt toime tuleme. Te võite olla pärinud sobivusgeenid, mis saavad väga hästi hakkama mingi kindla viirusega, näiteks nohuga. See ei tähenda, et teie immuunsüsteem on minu omast parem või halvem, vaid seda, et teie oma tuleb hooajalise tõvega paremini toime. Samas mõne teist tüüpi pisiku puhul võib paremini minna minul. Meie kordumatu sobivusgeenide kombinatsioon ei mõjuta üksnes meie individuaalset vastuvõtlikkust nakkustele. Näiteks leidub ka immuunsobivusgeenide sääraseid variante, mis kaitsevad mõnd inimest HIV-viiruse eest, kuid jätavad neile 80-protsendilise
