niiskuseputukad?“
„Majasoomukad!“ parandab tütar ägedalt.
„Ah siis sellepärast saime Miljat hoida,“ ütleb Nina lõbusalt. „Nad pidasid jahti.“
„Me peame korteri maha müüma,“ sosistab Ingeborg ja vaatab vargsi ringi.
„Tegelikult on nii, et säärasest asjast on kohustus ostjat teavitada ...“ hakkab Nina ütlema, aga sisistatakse ruttu vait.
„Niikuinii on meil suuremat vaja,“ ütleb Ingeborg. Ta võtab näo käte vahele, masseerib sõrmeotstega meelekohti.
„Varsti oleme kõik kodutud,“ ütleb Nina.
„Meil on üks tuba puudu,“ ütleb Ingeborg ja tõstab pilgu emale.
„Noo?“
„Vihje, vihje,“ ütleb Ingeborg.
„Vihje, vihje?“
Ingeborg ohkab valjusti.
„Ise veel kirjandusprofessor, aga ei suuda lihtsamatki asja tõlgendada!“
Nina vaatab tütrele imestunult otsa, enne kui taipab.
„Kuues nädal,“ ütleb Ingeborg. „Ma olen absoluutselt kogu aeg surmani väsinud.“
„Aga Ingeborg!“ Nina tõuseb ja kallistab teda üle laua. „Kui imetore!“
„Aitäh,“ ütleb tütar raugelt, vaadates ema väsinud silmadega.
„Me peame seda vanaisale rääkima,“ ütleb Nina ja sirutab kaela, et näha, kas ta silmab neid väljas.
„Ma mõtlesin, et ootaks õige pisut,“ ütleb Ingeborg. „Ma tahtsin enne järele kuulata, kas sa saaksid teda väheke ... töödelda.“
„Töödelda?“
„Et pärand ette kätte saada,“ sosistab Ingeborg peaaegu hääletult.
„Kuule,“ ütleb Nina ja patsutab kergelt ta kätt. „Kas sa tädi Lenat mäletad?“
Esmaspäev, 19. november
Päeva lõpu poole saab ta Ingeborgilt sõnumi. Ta lõpetab valvekorra kell 15, kirjutab ta. Kas nad võiksid Birkeveieni maja vaatama minna enne Milja lasteaiast toomist?
Ta viskab pilgu välja. Lõpuks ometi on ilm kuiv ja päike madalas. Jalutuskäik oleks päris mõnus.
Ta ei ole seal palju aastaid käinud ega mäleta maja numbrit. Ta helistab Madsile, aga ei saa vastust. Ta otsib arvuti kirjakastist tänavanime järgi ja saab päringule ühe vaste, Madsi ja nende panganõustaja nelja aasta taguse kirja, mille koopia saadeti temale. Birkeveien 61.
Ta leiab maja telefoni kaardiotsingust üles ja talle meenub uduselt, kuidas nad käisid paljude aastate eest külas tädi Lenal, rulaatoriga liikuval kaunil Bergeni-proual, kelle maja oli täis järske treppe.
Ingeborg seisab Marie Joysi haiglaploki ees juba valmis, sire ja sihvakas. Ta viipab ema märgates rõõmsalt ja astub talle vastu just samal hetkel, kui õhukiirabi tema taha helikopteritekile maandub.
„Kuidas vorm on?“ küsib Nina, aga tütar rehmab küsimuse eemale ning on ridaelamu võimalusest Landåsis heas tujus ja tulvil teotahet.
Ninat oli omal ajal üllatanud, et Ingeborg valis isa kombel meditsiini, sest tema arvates ei olnud tütre õige koht mingil juhul elualal, mis nõuab hingesoojust ja empaatiat. Samal ajal tundis ta heameelt, et tütar valis nii tulusa elukutse. Mis sellise asja mõte on, mõlgutas ta tihti, kui tema tudengid ülikooli lõpetasid ja hakkasid seejärel ringi rapsima vormitus tööelus, mis haakus kultuuri- ja haridusvaldkonnaga ettearvamatus tulevikus.
Nina on kaardi mobiilis lahti teinud ja juhatab Ingeborgi mööda Idrettsveienit ja Gimleveienit, mööda Branni staadionist, kuni nad lõpuks Birkeveienile jõuavad. Teel lõpp-punkti mööduvad nad kahest lasteaiast ja ühest toidupoest. Ingeborg on täis kõhedaks võtvat õhinat ja kõnnib kassisammul, roosid põskedel, ning ütleb kõik mõtted pauhti välja.
Küünilised lapsed, mõtleb Nina, see on karistus mingi paha asja eest, mida ma emana tegin. Aga mis see olla võis?
„Siin see on,“ ütleb Nina ja peatub. Ta tõstab pilgu telefonilt majanumbrile. Ingeborgilt kostab ahhetus.
„See on ju maja,“ sosistab ta.
Nad seisavad väikese ookrikarva kahepereelamu ees, mis on kolm korrust kõrge, punase kivikatuse ja eesaiaga, mida varjab tänavalt tihe krõbedaid pruune lehti täis pöögihekk.
„Neliteist minutit ja kakskümmend seitse sekundit,“ ütleb Ingeborg erutatult ja tõstab pilgu kellalt. „Ja tee peal on kaks lasteaeda. Ema ...“
Ta vaatab ema anuval pilgul.
„Jah, see on ideaalne,“ ütleb Nina.
„Ja ma nii armastan ookrit,“ ütleb Ingeborg, pilk unelevalt fassaadil.
„Aga kõigepealt peame rääkima isaga,“ ütleb Nina ja tõstab käe, et teise entusiasmi vaigistada.
Ingeborg lehvib juba väravast sisse ja Nina saab aru, et teda on asjatu peatada.
Majaukse kõrval toetub seinale lapseistmega naisteratas. Ühtki nimesilti ei paista. Kruus raksub, kui Inge-borg traavib nurga poole nagu rautatud saabastega, et heita pilk tagaaeda.
„Siin on nii nunnu,“ ütleb ta valjusti, oodates ema kinnitust.
„Vähemalt on siin peresõbralik,“ ütleb Nina ja paneb sõrme huultele, et tütart natuke rahustada.
„Teise korruse aknas on tuli,“ ütleb Ingeborg, ja enne kui Nina iitsatada jõuab, on ta juba uksekella helistanud.
„Aga Ingeborg ...“ ütleb ta.
„Mis siis on?“ vastab Ingeborg agressiivse pilgu saatel.
„Siin elatakse.“
„Jah. Meie majas.“
„Ta on kindlasti tööl,“ ütleb Nina. „Kell on natuke üle veerand nelja.“
„Aga ma kuulsin mingit häält.“
„Mina ei kuulnud midagi,“ ütleb Nina.
Nad seisavad tükike aega. Nina näeb hingeaurust, et Ingeborg hingab väga kiiresti.
„Me ei tohi niikuinii ette teatamata sisse murda,“ ütleb ta.
Ingeborg kummardub lähemale ja hoiab kellanuppu all eriti kaua. Nina keerab ringi, et minna tänavale tagasi ja distantseeruda Ingeborgi pealetükkivast käitumisest.
„Me helistame või kirjutame,“ ütleb ta. „Siis tuleme paari päeva pärast tagasi. Nii kiiret ju ka ei ole.“
Tütar
