lükkab keegi välisukse ettevaatlikult lahti.
Ingeborg keerab kruusal järsult ringi.
Uksepraost piilub välja noor naine. Tema taga ilmub nähtavale väike tõsine poiss, tumedasilmne ja -päine nagu ema.
Ma olen sind varem näinud, mõtleb Nina kohe, kui naise pilgu tabab, aga ei suuda meenutada, kus.
Naine silmitseb kutsumata külalisi äraootavalt.
„Kuku!“ ütleb Ingeborg poisile laia naerugrimassiga, mille peale too haarab kinni ema veinipunasest villasest kampsunist.
Naine vaatab Ingeborgilt Nina ja tagasi Ingeborgi otsa.
„Jah?“ ütleb ta.
„Ingeborg Wisløff Glaser,“ ütleb Ingeborg. „Mina olen selle maja omanik.“
„Ingeborg,“ sosistab Nina.
Naine uksel kortsutab kulmu.
„See on minu ema,“ ütleb Ingeborg ja näitab peaga Nina poole, kes astub sammu lähemale.
„Tere-tere,“ ütleb ta nii sõbralikult, kui suudab. „Me ei taha teid häirida ...“ hakkab ta ütlema, aga Ingeborg katkestab teda.
„Me tahaksime korraks maja vaadata,“ ütleb ta.
Naine vahib Ingeborgile mõistmatult otsa.
„Oh,“ ütleb Ingeborg ema poole pöördudes. „Ta ei saa norra keelest aru.“
„Excuse us,“ alustab Ingeborg otsast, „we are the landlords.“
„Saan küll,“ ütleb naine, „ma saan kõigest aru.“
„Ingeborg, sa korraldad nagu politseihaarangut,“ lausub Nina vaikselt. Ingeborg heidab emale segaduses pilgu ja keerab tagasi uksel seisva naise poole.
„Ma olen Haukelandi haiglas arst-resident,“ teatab ta enesega rahulolevalt, „nii et see rajoon on meile nagu rusikas silmaauku. Meil on kolmeaastane tütretirts, kes saab varsti venna või õe, nii et meil on vaja palju ruumi mürgeldamiseks.“
Südames vangutab Nina tasakesi pead, kui tütart vastumeelsusega jälgib. Troopikakiiver ja piits veel ainult puuduvad.
Naine uksel on sõnatuks tardunud. Poiss haliseb, ema võtab tal kaenla alt kinni ja tõstab ta puusale, laps klammerdub ema külge ja nühib tal ninaga kaela.
„Loomulikult anname teile paar kuud aega,“ lausub Ingeborg kannatamatult. „Aga enne kui me lepingu üles ütleme, tahaksin ma ju näha, kuidas maja seest välja näeb.“
„Kui praegu ei sobi, siis tuleme tagasi teine kord,“ ütleb Nina vahele naeratusega, mis mõjub loodetavasti sooja ja andekspaluvana.
„Praegu hästi ei sobi,“ ütleb naine uksel.
„Ainult väga kiire pilk?“ ütleb Ingeborg.
„Vabandage,“ ütleb naine ja raputab pead.
„Mitu magamistuba siin on?“ küsib Ingeborg.
Naine kaalub, kas vastata või mitte.
„Kolm,“ ütleb ta lõpuks ja Ingeborgil löövad silmad särama.
„Ingeborg,“ ütleb Nina ja pöördub naise poole: „Andke andeks, et me teid tülitasime. Me helistame hiljem ja lepime aja kokku.“
„Kas siin kamin on?“ küsib Ingeborg, kui Nina teda mantlivarrukast tirib, et ta ära tuleks.
„Palun,“ ütleb naine, lohutades samal ajal poissi.
„Ma kinnitan teile,“ jätkab Ingeborg häirimatult. „Me ei hooli sellest, kui siin on korralagedus.“
Lõpuks näib, nagu alistuks naine neile. Ta kõhkleb ja astub vastumeelselt sammu kõrvale. Ingeborg astub häbenematult majja ja marsib naise kannul trepist üles, võtmata saapaid jalast.
Nina ohkab vaikselt, läheb neile kitsast trepist järele ja tunneb ära psühhedeelse punavioletse lillelise tapeedi seinal. Talle meenub uduselt, et ta on siin kunagi paljude aastate eest käinud, arvatavasti siis, kui Ingeborg oli imikueas. Tädi Lena käis nende pool mitu korda, aga enda poole kutsus harva.
Ta murrab pead, kus ta seda naist varem näinud on, kui nad elutuppa jõuavad. Poiss istub mereröövlilaevaga põrandale.
„See on täpselt nagu muuseum,“ ütleb Ingeborg. „Kui kaua te siin elanud olete?“
„Natuke üle kolme aasta,“ vastab naine.
„Ja pole kunagi tundnud vajadust midagi ette võtta?“ küsib Ingeborg ja viipab käega toa poole. „Muljetavaldav.“
„Ma ei ole interjöörist huvitatud,“ lausub naine napisõnaliselt.
„Kas ma tohin väikese ringkäigu teha?“ küsib Inge-borg ja naine noogutab.
Nina seisab ebakindlalt keset tuba, naisel on pilk maas.
„Noh, me ei tervitanudki enne korralikult. Nina Wisløff,“ ütleb ta ja ulatab käe.
„Mari.“
Nad vaikivad natuke, kuni Ingeborg tuhiseb nagu tuulispask ukselt uksele, mantlisaba lehvimas.
„Kas me tunneme teineteist?“ küsib Nina lõpuks.
„Minu meelest mitte.“
Ta võib olla mõnevõrra noorem kui Ingeborg, aga vanem kui enamik ta tudengeid.
„Ahah.“
Mööbel elutoas on selline, nagu ta mäletab. Vanad Norra päritolu tugitoolid, tiikpuust laud, kitsas viledaks kulunud diivan. Raamaturiiulid on tädi Lena omad, aga vanad teatmeteosed ja seitsmekümnendate aastate raamatuklubiromaanid on kadunud. Nina libistab pil-guga kiiresti üle raamatuselgade, näeb luulet, filosoofiat, üllatavalt palju saksakeelseid pealkirju, uuemaid romaane. Raamatud lastekasvatusest. Suur kogu vinüülplaate. Plaadimängija seisab eraldi laual akna all.
Noor naine saadab pilguga Ingeborgi ja mängunurgast kostab lauluüminat.
„Kui vana ta on?“ küsib Nina.
„Sai just kolmeseks.“
„Tore vanus,“ ütleb Nina. „Minu lapselaps on kolme ja poolene.“
Naine ei vasta. Nina seisab naeratades ja piilub kööki. See on algupärane, viiekümnendatest saadik puutumatu. Köögilaua ääres on astmetega tool ja tavaline köögitool. Tööpinnal on raamatuvirn, paberipakk, sülearvuti, kolm väikest musta märkmikku. Ta on üliõpilane, mõtleb Nina.
Ingeborg tuleb väikese ärklikorruse trepist alla.
„Kas te mäletate, mis teie lepingus kirjas on?“ küsib ta. „Kui pikalt peab üürilepingu lõpetamisest ette teatama?“
