on üks olukord, saage aru. Äkki me võiksime maksta teile väikese summa, et pakiksite asjad, ütleme ...“
„Ingeborg,“ ütleb Nina teravalt.
„Aga,“ ütleb naine. „Meil ei ole ju teist ... Ask käib siinsamas lasteaias, me ...“
„Seda otsustame isa ja mina, mitte sina,“ püüab Nina öelda tütrele autoriteetsel häälel.
„Aga ema,“ ütleb Ingeborg kaeblikult ja pöördub seejärel uuesti naise poole.
„Viis tuhat?“
„Andke andeks, et me teid tülitasime,“ ütleb Nina. „Teil ei pruugi meid saatma tulla.“
„Kümme tuhat?“ pakub Ingeborg, samal ajal kui Nina teda trepist alla nügib.
Uks lajatab nende taga pauguga kinni ja Nina tirib Ingeborgi kõnniteele.
„Jeerum, küll ta oli imelik,“ ütleb Ingeborg ja tõmbab end ema käest lahti.
„Tema oli imelik?“ ütleb Nina. „Sa käitusid nagu gestaapolane, kes kavatseb ta küüditada, et ta maja endale võtta!“
„Need on hormoonid,“ ütleb Ingeborg. „Pesapunumine. Sa oled unustanud, kuidas see on.“
Nina ei vasta, tema hing keeb häbist tütre pärast ja samal ajal murrab ta paaniliselt pead, kus ta naist näinud on. Kui ta ülikoolis peaks töötama, oleks see katastroof.
„Ma tulen koju kaasa ja räägin isaga,“ ütleb Ingeborg. „Tema saab aru, et asjaga on kiire.“
„Temaga räägin mina,“ ütleb Nina teravalt.
„Aga sind ta ju ei kuula,“ kostab tütar.
Kui nad trepist üles jõuavad, istub Mads juba klaveripingil valmis.
„Ja mis ajast te olete hakanud väljapressijateks?“ küsib ta. Milja on juba teel, et vanaisa kallistada, aga ehmub tema toonist ja jääb keset tuba ebalevalt seisma.
Nina läheb Madsi poole vaatamata toidukraamiga kööki, aga Ingeborg, kes on isa tujuvarjundite suhtes tuimema kõrvaga, suundub joonelt tema juurde ja küsib, kui palju ruutmeetreid Birkeveienil on, päris täpselt.
„Istuge,“ ütleb Mads ja noogutab söögilaua poole.
Ingeborg tõmbab kotist iPadi ja annab Miljale, mispeale too kuulekalt istub.
Nina tuleb köögist ja võtab sõna lausumata platsi.
Mads tõuseb klaveripingilt ja istub nende vastu.
„Punkt üks,“ ütleb ta hirmuäratavalt mahedal häälel. „Kui ma esimesel katsel telefonile ei vasta, proovi uuesti. Hm? Selle asemel et isepäi tegutseda.“
Ingeborg avab suu, et protestida, aga Nina lööb talle jalaga vastu säärt.
„Punkt kaks,“ ütleb Mads ja kinnitab pilgu oma naisele: kuidas sa võisid selle peale tulla, et võtta see tütrehai tädi Lena majja kaasa?“
„Kui sa lubaksid mul selgitada ...“ ütleb Nina, aga Mads tõstab pihu resoluutselt tema poole ja Nina klõpsab suu kinni.
„Ta ütles, et sa olid pealetükkiv ja agressiivne,“ ütleb Mads Ingeborgile.
„Kes?“ küsib Ingeborg.
„Kes,“ kordab Mads ja naerab korraks. „See vaene naine, kellele sa peaaegu kallale läksid! Ta on elanud tädi Lena majas üle kolme aasta, ilma et oleks kordagi üüriga hilinenud.“
„Ingeborg,“ ütleb Nina vaikselt ja annab talle peaga märku. „Räägi oma asjast ...“
Mads vaatab Ingeborgile küsivalt otsa.
„Meile on tekkinud majasoomukad,“ ütleb Ingeborg isale tõsiselt.
Nina vangutab etteheitvalt pead.
„Aga tule taevas appi,“ laseb Mads lõua rippu, vajub toolile ja pööritab silmi, „kellel neid ei oleks!“
„Mitte sellest,“ ütleb Nina vaikselt. „Teisest asjast.“
Mads vaatab kannatamatult tütrelt naisele ja tagasi.
„Et ma olen rase või?“ küsib Ingeborg.
Mads avab suu, kuid peatub, vaatab kord naist, kord tütart.
„On see tõsi?“
„Jah,“ ütleb Nina ja vahib nõudlikult Ingeborgi poole, et too öeldut kinnitaks.
Mads kummardub üle laua tütre poole.
„On see tõsi?“ küsib ta ja Ingeborg naeratab häbelikult, vaatab maha. Mads kargab püsti, läheb ümber laua, haarab tal ümbert kinni ja sangutab teda, nii et Ingeborg puhkeb naerma. Milja tõstab ekraanilt uudishimuliku pilgu.
„Kui kaugel sa oled? Kuidas sa ennast tunned?“ küsib Mads, laseb tütre embusest lahti, vaatab talle silma ja paitab tal pead.
„Ma oleksin pidanud taipama,“ ütleb ta. „Kuidas muidu saab novembris nii särada?“
Nina hingab kergendatult, samal ajal kui Ingeborg kurdab isale pikalt-laialt, kui väsinud ta on.
„Birkeveien on teile ideaalne koht,“ ütleb Mads. „Tead, seal on kolm magamistuba ja palju ruumi.“
„Ainult kahju, et seal juba elatakse,“ pistab Nina vahele.
Mads keerab tema poole.
„Enam mitte.“
Nina vaatab mehele küsivalt otsa.
„Tänu sinule,“ lausub Mads rangelt, ja Ingeborg vaatab neid ebakindlalt.
„Ta soovis, et ma ta lepingu katkestaksin,“ ütleb Mads. „Ilmselt on ta pigem valmis tänaval elama kui riskima teid uuesti kohata.“
„Mida?“ sosistab Ingeborg suurisilmi. Ta vaatab emale võidukalt otsa, nagu oleks tema käitumine Birkeveienil täpipealt märki tabanud.
„Kui ma otsustasin maja müümise asemel alles jätta, siis ikka sinule mõeldes,“ ütleb Mads. „Ja su perele.“
Tema nägu venib naerule.
„Kas sellega on nüüd ühel pool?“ küsib Ingeborg ja vaatab isalt emale. Nüüd ei pane tema silmi läikima enam häbi noomimise pärast, vaid aplus.
„Ma annan sulle teada, kui maja sissekolimiseks valmis on,“ ütleb Mads. „Vahepeal võite ju Skutevikeni korteri müüki panna. Ja öelge majasoomukatele, et nad pildil kenasti naerataksid.“
Mads tõuseb püsti.
„Isa, ole pai, ütle, et sa ei tee nalja,“ niuksatab
