TUULEPÖÖRIS
Kui üks Berliini politseinik 1. mail 1924 kumminuiaga 16-aastast tüdrukut vastu selga lõi, sünnitas ta sellega tulevase revolutsionääri.
Tuhanded berliinlased olid juba mitu tundi maiparaadi ajal tänavatel sammunud ja tähistanud iga-aastast töörahva püha. Nende seas oli hulgaliselt kommuniste ja suur noortedelegatsioon. Nad kandsid punalippe ja plakateid kirjadega „Käed eemale Nõukogude Liidust“ ning üürgasid kommunistide laule: „Oleme punatuleviku sepad / meie vaim on tugev / sepistame õnne võtmeid.“ Valitsus oli poliitilised demonstratsioonid keelustanud ja tänavaid ääristasid politseinikud, kes toimuvat süngelt pealt vaatasid. Käputäis fašistide pruunsärklasi oli tänavanurgale kogunenud, et demonstrante maha karjuda. Puhkesid mõned rüselused. Läbi õhu lendas pudel. Kommunistid laulsid üha valjemini.
Noorkommunistide grupi esireas marssis kõhn tüdruk, kes kandis töölise soni. Kahe nädala pärast saab ta 17-aastaseks. See oli Ursula Kuczynski esimene tänavademonstratsioon ning tema silmad särasid põnevusest, kui ta plakatit lehvitas ja üürgas saksa töölishümni: „Auf, Auf, zum Kampf“ („Üles, üles, võitluse nimel“). Ursula hüüdnimi oli Tuulepööris ning ta lausa tantsis suurest rõõmust, kui ta teiste kõrval marssis ja laulis.
Paraad pöördus Mittelstrassele, kui politsei neile kallale kargas. Ursula meenutab, kuidas „pidurite krigin laulmise summutas ning siis kõlasid karjed, politseiviled ja protestihüüded. Noored tõugati pikali ja tiriti veokitesse“. Kogu selles segaduses tõugati ka Ursulat ja ta kukkus kõnniteele. Kui ta üles vaatas, nägi ta enda kohal kogukat politseinikku. Tema rohelise mundri kaenlaalused olid higist märjad. Mees irvitas, tõstis kumminuia ja virutas sellega täiest jõust Ursulale vastu selga.
Tema esimene reaktsioon oli põletav viha, millele järgnes kõige teravam valuaisting, mida ta oli kunagi kogenud. „See tegi nii kõvasti haiget, et ma ei suutnud enam korralikult hingatagi.“ Noor kommunistist sõber nimega Gabo Lewin tiris ta ühte ukseavasse peitu. „Pole midagi, Tuulepööris,“ ütles ta, hõõrudes seda kohta tüdruku seljal, mida kumminui oli tabanud. „Küll sa selle üle elad.“ Ursula grupp oli laiali jooksnud. Mõned olid juba arreteeritud. Kuid veel tuhanded marssijad lähenesid laia tänavat pidi. Gabo tiris Ursula püsti ja ulatas talle ühe mahakukkunud plakati. „Jätkasin demonstratsiooniga,“ kirjutas ta hiljem, „teadmata veel, et see otsus määrab mu edasise elusuuna.“
Ursula ema oli ülivihane, kui tütar õhtul koju saabus, riided katki rebitud ja seljal suur verevalum.
Berta Kuczynski tahtis teada, mida Ursula küll mõtles, et „ta tänavaid pidi luusis koos purjus teismeliste kambaga, ise täiel häälel lõuates“.
„Me polnud purjus ja me ei lõuanud,“ nähvas Ursula vastu.
„Kes need noored üldse on?“ tahtis Berta teada. „Miks sa sedasorti seltskonnaga ringi jõlgud?“
„See „sedasorti seltskond“ on noorkommunistide kohalik haru. Ma olen selle liige.“
Berta saatis Ursula isa töötuppa.
„Mina austan iga inimese arvamusvabadust,“ teatas Robert Kuczynski oma tütrele. „Kuid seitsmeteistaastane tüdruk pole veel piisavalt küps poliitikale pühendumiseks. Seega ma palun sult täiesti viisakalt, et sa tagastaksid oma liikmekaardi ja ootaksid selle otsuse langetamisega veel mõne aasta.“
Ursulal oli vastus juba valmis. „Kui seitsmeteistaastased on piisavalt vanad, et käia tööl, kus neid ekspluateeritakse, siis on nad piisavalt vanad ka ekspluateerijate vastu võitlemiseks … ja just seetõttu olen ka mina hakanud kommunistiks.“
Robert Kuczynski suhtus kommunistidesse sümpaatiaga ja tegelikult isegi imetles tütre julgust, kuid oli selge, et Ursulaga saavad vanemad veel päevi näha. Kuczynskid toetasid töölisklassi võitlust, kuid see ei tähendanud veel, et nad oleksid soovinud oma tütart selle ridades näha.
Robert ütles Ursulale, et tema poliitiline radikalism on vaid mööduv tuju. „Viie aasta pärast sa naerad selle üle.“
Kuid tütar andis vastu: „Viie aasta pärast tahan ma olla kaks korda tublim kommunist.“
Kuczynskid olid rikkad, mõjukad ja heade suhetega ning sarnaselt kõigi teiste Berliini juudiperedega ei osanud nemadki karta, et paarikümne aasta pärast pole nende senisest maailmast enam midagi järel, sest sõda, revolutsioon ja süstemaatiline genotsiid on selle minema pühkinud. Berliinis elas 1924. aastal 160 000 juuti, mis oli kolmandik kogu Saksamaa juudirahvast.
Robert René Kuczynski (raske kirjutada, kuid lihtsam hääldada: ko-tšin-ski) oli Saksamaa lugupeetuim demograafiastatistik – üks neist teerajajatest, kes hakkas arvandmeid kasutama ühiskondliku poliitika kujundamise eesmärgil. Tema meetod rahvastikustatistika näitajate väljaarvutamiseks – Kuczynski määr – on tänapäevalgi kasutusel. Roberti isa oli edukas pankur ja Berliini väärtpaberibörsi president, kes pärandas pojale kire arvude vastu ja ühtlasi piisavalt raha, et seda kirge rahuldada. Robert oli leebe loomuga ja pedantne õpetlane, „intellektuaalide kuue põlvkonna“ uhke järeltulija, kellele kuulus suurim eraraamatukogu Saksamaal.
Robert abiellus 1903. aastal Berta Gradenwitziga, kes pärines samuti saksa-juudi äriintellektuaalide seast ja oli kinnisvaraarendaja tütar. Kunstnikukalduvustega Berta oli arukas ja samas üsna laisk. Ursula varaseimad mälestused oma emast koosnesid värvidest ja mustritest: „Kõik särab kuldpruunilt. Samet, tema juuksed ja silmad.“ Berta polnud andekas maalija, kuid keegi polnud seda talle öelnud, seega plätserdas ta õnnelikult edasi, olles küll abikaasale pühendunud, kuid jättes väsitava igapäevase lapsehoiu teenijate hooleks. Kosmopoliitsed ja ilmalikud Kuczynskid pidasid end eelkõige sakslasteks ja alles seejärel juutideks. Kodus räägiti sageli inglise või prantsuse keeles.
Kuczynskid tundsid kõiki, kellel Berliini vasakpoolsete intellektuaalide ringkondades vähegi kaalu oli: marksistide liidrit Karl Liebknechti, kunstnikke Käthe Kollwitzi ja Max Liebermanni, ning Walther Rathenaud, töösturit ja Saksamaa tulevast välisministrit. Albert Einstein oli üks Roberti lähimaid sõpru. Ükskõik millisel õhtul võis Kuczynskite õhtusöögilaua taha koguneda hulk kunstnikke, kirjanikke, teadlasi, poliitikuid ja intellektuaale – nii juute kui ka mittejuute. See on vaieldav, kuhu Robert täpselt asetus Saksamaa ülikeerukas poliitilises kaleidoskoobis, sest tema vaated kõikusid vasaktsentrismist kuni äärmusvasakpoolsuseni, kuid enda arvates seisis Robert nagunii parteikuuluvusest kõrgemal. Nagu Rathenau kord mürgiselt salvas: „Kuczynski moodustab alati ühemehepartei ja asetub siis selle vasemale tiivale.“ Ta töötas kuusteist aastat direktorina statistikaametis, mis asus Berliin-Schönebergi linnaosas – see polnud kuigi raske töökoorem ja jättis talle piisavalt aega akadeemilisteks uurimusteks, vasakpoolsetele ajalehtedele artiklite kirjutamiseks ja ühiskondlikult progressiivsetes kampaaniates osalemiseks, seda eelkõige selleks, et parandada elutingimusi Berliini agulites (kuigi pole kindel, kas ta ise neid külastama vaevus).
Ursula Maria oli Roberti ja Berta kuue lapse seas vanuselt teine. Temast kolm aastat vanem Jürgen oli sündinud 1904. aastal ja oli ühtlasi pesakonna ainus poisslaps. Ursulal oli neli nooremat õde: Brigitte (1910), Barbara (1913), Sabine (1919) ja Renate (1923). Brigitte oli Ursula lemmikõde, lähim nii vanuse kui ka poliitiliste vaadete poolest. Aga kunagi polnud kahtlust selles, et ainus poeg on kõige tähtsam laps peres: Jürgen oli varaandekas, arukas, oma arust eksimatu ja ärahellitatud ning pidas end õdedest üle olevaks. Ta oli ühtaegu Ursula usaldusalune ja salarivaal. Ursula, kes on teda kirjeldanud „parima ja arukaima inimesena, keda ma tean“, imetles ja põlgas Jürgenit võrdsel määral.
Kuczynskid kolisid 1913. aastal, kui I maailmasõja alguseni
