14. Külvaja külvab Sõna.
15. Need, kes on tee ääres, on inimesed, kellesse Sõna külvatakse, aga kohe, kui nad on kuulnud, tuleb saatan ja viib ära Sõna, mis neisse on külvatud.
16. Nõndasamuti on need, kelles seeme langeb kivisele pinnale: kui need kuulevad Sõna, võtavad selle kohe rõõmuga vastu,
17. aga neis ei ole juuri ja nad on muutlikud; kui Sõna pärast tuleb häda või tagakiusamist, lasevad nad end kohe segadusse viia.
18. Ja on ka neid, kelles seeme kukub ohakate keskele, need kuulevad küll Sõna,
19. aga argielu mured ja rikkuse petlik võlu ja paljud muud himud tungivad nende südamesse ja lämmatavad Sõna ning see ei kanna vilja.
20. Ja on ka neid, kellele seeme langeb heasse mulda. Need kuulevad Sõna ja võtavad tema vastu ja kannavad vilja kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.“
1–9. Jeesus ei esita teooriaid ega dogmasid. Ta jutustab lugusid igapäevaelust ja need on sageli seotud tööga. Johannes Paulus II loeb üles kõik ametid, mis on valitud mõistujuttude25 ja õpetuste aluseks: karjane, põllumees, arst, kirjatundja jne. Konkreetsete näidete abil saab õpetuse sisu palju elulähedamaks ning selgemaks.
Seeme idaneb, kasvab ja kannab kunagi vilja. Aga talle peab andma võimaluse kasvada. Jumal külvab igale poole, ka kõige võimatumatesse kohtadesse. Ja meie vastutame selle eest, milliseks kujunevad selle helduse tagajärjed. „Igaüks on saanud oma osa,“ kirjutab püha Franciscus Salesist, „nagu külvatud seeme, mis langeb mitte ainult heasse mullapinda, vaid ka teeradadele, ohakate vahele ja kivide peale. Nii et keegi ei saa end vabandada Lunastaja ees, kui ta ei kasuta seda rikkalikku Lunastust oma päästmiseks.“
10–12. Nagu juba märgitud, pole mõistujutt määratud tõetera peitma, vaid hoopis vastupidi, tegema õpetust arusaadavaks kõigile, ka inimestele, kel puudub kõrgem haridus, igasugune filosoofiline „treening“. Aga alati on olnud tarku tegelasi, kes teavad kõike paremini ja peavad end kõigis küsimustes kõige arukamateks nagu Jeesuse aegsed kirjatundjad. Need kuulevad ainult seda, mis neile meeldib, ja vaatavad mööda probleemidest, mis võiksid neid häirida. Sellepärast ei saa neid ka vaimselt aidata. Selline „mittenägemine ja mittekuulamine“ – Jeesus tsiteerib siin Jesajat (Js 6:9–10) – väljendab pattu Püha Vaimu vastu, millest oli juttu eelmises peatükis.
13–20. Võimalike arusaamatuste vältimiseks annab Jeesus oma mõistuloole põhjaliku kommentaari. Tõsiasi, et Markus selle täielikult kirja paneb, tähendab, et see Meistri jutt avaldas apostlitele tugevat mõju.
Mõistujutt, kreeka parabolē, on võrdlus, mille sügavam tähendus jääb teatavas mõttes mõistatuslikuks ja mille kuulaja peab ise välja otsima.
Mõistujutud lambist ja mõõdust
21. Ja Ta ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et teda panna vaka või voodi alla? Kas mitte selleks, et ta lambijalale pandaks?
22. Sest ei ole midagi peidetut, mis ei peaks avalikuks saama, ja ei ole midagi salajast, mis ei peaks päevavalgele tulema.
23. Kui kellelgi on kõrvad kuulmiseks, siis kuulgu.“
24. Ja Ta ütles neile veel: „Pange tähele, mida te kuulete. Selle mõõdu järgi, millega teie olete mõõtnud, mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde.
25. Sest kellel juba on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“
21–23. Lambiloo õpetusel on kaks aspekti. Kristus on nagu lamp, mis on määratud maailma valgustama. Oleks absurdne peita Tema päästvaid sõnu mitmesuguste rumalate kaalutluste alla. Need peab kogu inimkonnale kuuldavaks tegema.
Jumalariik on valguse riik nii siinses dimensioonis kui ka tulevas. Selles ei kao ega unune mingi tõeluse osa. Ka kõik see, mida me arvame salajas tegevat, tuleb ajaloo lõpus avalikuks, sest sellel, mida me teeme, on juba praegu pealtvaatajaid ja tunnistajaid. Peaksime teadma, et ühtegi kurja tegu ei saa nõnda maha matta, et Jumal seda ei näeks.
24–25. Võrdõiguslikkus ei ole Prantsuse revolutsiooni väljamõeldis. Sellest on juttu juba Piiblis. Moraalsel pinnal on meil kõigil samad võimalused ning samad kohustused. Meile kõigile antakse võimalus kujundada oma elu. Ja selle järgi, kuidas me suhtume oma ümbrusesse, kuidas me kohtleme oma ligimest, kuidas me „mõõdame“ väärtusi ja vahekorda Jumalaga, areneb ka meie elukäik nii füüsilises kui metafüüsilises dimensioonis.
Tuleb meeles pidada, et Jeesus ei lahenda kunagi konkreetseid argielu küsimusi. Ta ei mõista hukka Rooma okupatsiooni, ei nõua demokraatlikku riigikorda ega ütle, kuidas lapsed peavad jagama isa varandust. Tema juhtnöörid on üldised ja sellega kehtivad kõikjal. Armasta ligimest nagu iseennast … Kui sa sellega hakkama saad, siis taipad ka, kuidas sa pead käituma ja igapäevaseid probleeme lahendama.
Kristlane, kes ei mõtle oma Meistri sõnu lõpuni, ei märka vahel ise oma vasturääkivusi. Võtame näiteks Oneesimose loo ja selle vastukaja ajaloos.
Pauluse kiri Fileemonile on suhteliselt lühike, kõige lühem apostli kirjade seas, kuid „diplomaatiliselt“ osav. See algab eriti südamlike tervitussõnadega oma sõbrale ja kaastöölisele, et paluda temalt andestust orjale Oneesimosele, kes oli kodust põgenenud ja Pauluse juurest abi otsinud. Paulus oli sel ajal vangis, kuid siiski suhteliselt vaba, et välismaailmaga kontakti pidada. Ta tohtis vahetevahel ka koos valvuriga linnas käia.
Oneesimos laseb end ristida ja Paulus saadab ta oma isanda juurde tagasi koos kirjaga, milles ta palub orja mitte karistada, andes isegi mõista, et ta tuleks vabaks lasta. Siinkohal on huvitav märkida, et ka Cicero oli kord ühe põgenenud orja kaitseks välja astunud.
Kuna ristiusu järgi on kõik inimesed vennad, Jumala lapsed, siis muutub ka suhtumine orjadesse. Paljud kristlased lasksid oma orjad vabaks. Aga kuna Paulus ei mõista orjapidamist selge sõnaga hukka, siis on paljud põikpead, kes Pühakirja ei loe ega Kristuse õpetust ei järgi, õigustanud sajandite jooksul orjapidamist just selle Pauluse kirja põhjal.
See, kes avab end Jumala tarkusele, „mõõdab“ sündmusi ning olukordi Jumala valguses ja saab vaimselt rikkaks. Ja seda rikkust tuleb pidevalt juurde. Sellele ei jõua ega tohigi piiri panna. „Kui sa ütled, nüüd aitab, siis sa oled kadunud,“ kirjutab Augustinus oma „Jutlustes“. Kui uut energiat juurde ei tule, kahaneb ka endine. Ja nõnda kaotab see, kellel on vähe, veel oma viimasedki hüved ning võimalused.
Mõistujutud seemnest ja sinepiivast
26. Ja Ta ütles: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maha.
27. Kas heidab magama või tõuseb üles, ööl ja päeval seeme idaneb ning kasvab, ilma et ta teaks, kuidas.
28. Iseenesest kannab maa vilja: kõigepealt orast, siis päid, seejärel täit nisutera pea sees.
29. Aga kui vili on küps, saadab ta kohe sirbi, sest lõikusaeg on käes.“
30. Ja Ta ütles veel: „Millega võrdleksime Jumala riiki või millise mõistujutuga teda kujutaksime?
31. Ta sarnaneb sinepiivaga, mis on, kui
