Minu nimi on Maryte. Alvydas Slepikas

See on lugu hundilastest – saksa orbudest, kes pärast teist maailmasõda otsisid näljasurma eest pääsu sõjajärgsel, samamoodi vaesel ja umbusaldaval Leedumaal. Endise Ida-Preisimaa, praeguse Kaliningradi oblasti elanike, kodudest välja aetud ja kõigest ilma jäetud perede saatus on nii valus, et sellest on seni vähe räägitud. Tihti ainult ime läbi võõral maal ellu jäänud laste mälestustele tuginedes muudab autor Alvydas Šlepikase napp stiil meid nendest ränkadest aegadest ja elusaatustest ühtäkki vägagi teadlikuks. Alvydas Šlepikas (sünd 1966) on väga mitmekülgne ja tuntud Leedu avaliku elu tegelane – ta on lõpetanud muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal, aga töötanud lisaks omandatud kutsele muu hulgas kirjanduslehe peatoimetajana, ka on teda tunnustatud parima stsenaristi tiitliga. Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal, temalt on ilmunud kaks luule- ja üks novellikogu. Suurima tunnustuse tõi autorile aga romaan „Minu nimi on Marytė“ (Mano vardas – Marytė, 2012), mis on pälvinud mitmeid auhindu ja olnud ka lugejate seas ülimalt menukas. Leelo Tungal soovitab: “Leedu kirjaniku Alvydas Ślepikase romaan „Minu nimi on Maryte“ (tõlkija Tiina Kattel) on tegelikult masendav raamat – eriti masendav just seetõttu, et teoses kirjeldatud sündmused ei tugine fantaasiale, vaid leidsid pärast teist maailmasõda aset leedulaste naabruses, endise Königsbergi, praeguse Kaliningradi ümbruses. Ida-Preisimaalt pagendatud saksa orbude – nn hundilaste – ellujäämispüüetest pajatav romaan on kirja pandud nii sugestiivselt ja haaravalt, et raamatut on võimatu pooleli jätta.”