otsustas Lily Sir Ewaniga abielluda, ammu enne seda, kui mees oli jõudnud otsusele talle ettepanekut teha.
Kui isa matused olid läbi, näis Lily kurvana, ent eriti kaunina mustas kleidis, mis oli kiirustades Perthist muretsetud, naine silmitses Sir Ewanit vidus veekalkvel silmadega ja küsis tasasel lapselikul häälel, mida ta tulevikus veel tihti kasutas:
“Ma tean, et papa ei jätnud… raha… ja tahate… maja teisele esindajale anda… nii et ehk leian mingi töö… Perthis, kui teie… mind aitate.”
Siis pakkuski Sir Ewan naisele abielusõrmust ja ostis kaasavara, mis tolle rõõmujoovastusse viis.
Naine polnud kunagi oodanud, et tal oleksid nii kaunid kleidid, ja ta ei pidanud sugugi vastumeelseks kanda eelmise leedi Cairnsi karusnahku või ehteid.
Nad läksid kolmeks nädalaks Edinburghi, kus Sir Ewan tutvustas oma noort mõrsjat šokeeritud ja pahakspanevatele sugulastele, kes olid mehe ees siiski liiga aukartust täis, et oma tundeid avalikult väljendada.
Ainult Lily tunnetas, mida nad mõtlesid, ja see tegi talle nalja.
Peale tantsupidude, koosviibimiste ja vastuvõttude sai ta külastada ka teatreid.
Naine veenis oma abikaasat ostma rohkem rõivaid ja ehteid, mis olid esimese leedi Cairnsi omadest suuremad ja toretsevamad ning mida too poleks maitsekaks pidanud.
Pärast kolmeaastast abielu hakkas Lily oma tulevikule mõtlema.
Sir Ewaniga abielludes oli Lily teadnud, et mehel on esimesest abielust poeg ja kuigi Alister oli isaga tülli läinud ning elas lõunas, oli ta siiski baronetitiitli ja maavalduste pärija.
Alguses Lily selle pärast ei muretsenud, tegelikult polnud ta mõelnud, et Alister Cairns, kellega ta polnud kunagi kohtunudki, võiks mõjutada tema elu.
Kui aga Lily abikaasa jäi pärast kalal käimist läbimärjaks saades tõsise gripiga voodisse, sai ta äkitselt teadlikuks, et kui mees sureks nagu ta isagi, oleks naine järjekordselt pennitu.
Peatselt pärast abiellumist oli mees olnud temaga üsna avameelne.
“Tegin uue testamendi,” oli ta lausunud mõnevõrra vimmakalt, kuna mehele polnud kunagi meeldinud oma eraasju kellegagi arutada, eriti veel naisega. “Ma ei saa sulle palju jätta. Vanima poja õigusega läheb kõik Alisterile ja ma pole rikas mees.”
Lily ei vastanud kohe ja enne kui ta seda teha sai, jätkas Sir Ewan:
“Sa saad kõik, mis mul on võimalik sulle jätta, kuid pead muutuma vähem pillavaks, mida sa hetkel ei tundu suutvat.”
“Mul on kahju, kui olen… midagi… valesti teinud,” ütles Lily lapselikul häälel, mis avaldas alati õiget mõju.
“Mitte valesti,” vastas Sir Ewan, “kuid sa oled üks pillav noor kiisu!”
Sõnad polnud etteheitvad, vaid hellitavad. Seejärel lausus mees teravalt hoopis teisel häälel:
“Oletan sind uuesti abielluvat, ja parem vaata ette, et see mees oleks rikas.”
Ehk pani just see rohkem kui miski muu Lily mõistma, et lesena peaks ta leidma uue mehe, piisavalt rikka, pidamaks naist üleval nii, nagu ta oli isa surmast saadik harjunud elama.
Edinburghist oli naine saanud seltskonna meki suhu, kuid nüüd taipas ta, et see, mida ta tõeliselt himustas, oli Inglise, mitte Šotimaa pealinn.
Lily luges kõiki ajakirju ja seltskondlikke veerge igas ajalehes ning kuulas samuti, mida naised rääkisid, kuna see oli ses mõttes palju õpetlikum kui meestelt nopitu.
Londoni seltskonnal polnud aimugi, kui huvitatud oldi maa teistes nurkades nende tegemistest.
Lily sai teada Walesi printsi armukestest, professionaalsete kaunitaride lummavusest, tema kuninglikku kõrgust ümbritsevatest aadlimeestest, kes võistlesid üksteisega printsi võõrustamises oma maamajades ja jahipidamises.
Tegelikult oli Darlestoni hertsogit esmakordselt maininud keegi tema abikaasaga vestlev mees.
“Eelmisel nädalal oli Darle’i lossi jahipaunas 2640 faasanit, Cairns!” ütles mees. “Oleksin tahtnud kohal olla.”
“Olen kuulnud, et uus hertsog on pärijaks saades oma laskmisoskust tohutult parandanud,” vastas Sir Ewan. “Kuid sellest on palju aega möödas, kui ma viimati faasanit lasin.”
“Kuidas on sel hooajal lood rabapüüdega…?” küsis ta sõber ning järgnev jutt oli ainult Šotimaast.
Hertsogist rääkisid ka teised inimesed.
“Ma pole oma elu jooksul nii sarmikat meest näinud!” kuulis Lily üht kena abielunaist teisele ütlemas. “Londonis olles nägin teda mitmel tantsupeol, ja ma ei imesta, et ta hüüdnimi on Tormaja. Tegelikult ongi ta kõige uljam ja erutavam mees, kellest naine unistada võiks.”
Kui Sir Ewan oli Lily tema pealekäimisel igal aastal Edinburghi viinud, peatudes kord-korralt veidi kauem kui enne, kuna naine teda palus, suurendas Lily oma teadmisi Darlestoni hertsogist.
Naine säilitas lugusid mehest oma mälus, nagu harakas oma varandust pessa peidab.
Lily hakkas mehe nime otsima seltskonnalehtedest, võidusõitudelt, kus võistlesid mehe hobused, ning tantsupidudelt, kus ta nimi oli külaliste nimistus.
Ta ei jätnud kahe silma vahele isegi matuseid, kus hertsog esindas kas Walesi printsi või aeg-ajalt ka kuningannat.
“Kui ma kunagi Londonisse lähen,” tõotas Lily endale, “on Darlestoni hertsog esimene mees, kellega kohtuda püüan!”
Kui Sir Ewan suri pärast üheksa-aastast abielu, olid naisel plaanid valmis.
Lily taipas, et mees vananes ning lumi ja talve külmad tuuled sundisid teda sageli voodisse jääma, ja oli olnud piisavalt nutikas, et koguda tulevikuks kõike, mida sai.
Kuigi Sir Ewan polnud seda kordagi rohkem maininud, ei unustanud naine mehe juttu, et saab naisele väga vähe pärandada, ja kui testament ette loeti, leidis Lily selle kahtlemata tõe olevat.
Naisele jäi umbes 500 naela aastas, samas kui kogu vara lossis kuulus Alisterile, kes ilmus isa matustele ja võttis juhtimise oma kätte sellisel moel, et Lily mõistis sõnadetagi oma päevi siin majas lõppenuks lugeda.
Õnneks oli ta juhtuvat ette aimanud ja teinud plaane Londonis peatumiseks.
Pärast Sir Ewaniga abiellumist oli naine teada saanud, et mehel on õde, kes abiellus ühe Edinburghi lossis teeniva vanemohvitseriga.
Kui kindral Sir Alexander Rushton erru läks, kolis ta naisega Londonisse, kus neil Lily teada oli maja Belgrave Square’il.
Lily oli veennud Sir Ewanit, kes oma õemeest eriti ei sallinud, sugulased 12. augustiks, rabapüü hooaja alguseks külla kutsuma.
Esimesel aastal nad keeldusid, teisel aastal tulid, ja Lily oli kõikvõimalikul viisil vaeva näinud, et oma meheõele meeltmööda olla ning teda võluda.
Kahtlemata oli leedi Rushton pahaks pannud oma venna uut abielu ja veel lapselapse-vanuse tüdrukuga.
Kuid Lily aupaklikkus, abikaasa
