jala otsas, aga sõnad ei tulnud kuidagi suust, sest ta kartis, et niipea kui isa tema tõsist seisukorda märkab, jätab ta tema sinnapaika ja astub üksi teele. Nõnda laskis Uuno enda poolalasti välja külma kätte viia, sest isa ei pannud midagi tahele. Väljas seisis aga lumi hangedes, millest nad läbi sumasid, sest Uuno tundis külma poolte reiteni.
«Kas kõik tee on niisuke?» küsis Uuno.
«Pärast läheb paremaks, aina paremaks,» vastas isa, hoides ikka veel Uuno kätt.
Ja nõnda see oligi, sest varsti ei tunnud poiss enam külma ega lund, ainult tähed särasid taevas ja kuu oli pistetud lähedase kuuse latva, ise kollane-kollane. Ja äkki seisid nad madala maja ees ning isa ütles:
«Koputa!»
«Millega?» küsis Uuno.
«Kepiga,» vastas isa, kuna tema hääl kostis nagu kaugelt-kaugelt.
Ja Uuno koputas isa kõvera kepiga, mis ei tea kust talle kätte ilmunud, ning keegi naeratav vanamees, ilmatu suured vildid jalas, ise üleni valge, nagu oleks tal lumest kasukas, habe ja juuksed, mis paistsid mütsi alt, avas ukse ning ütles:
«Astu aga sisse, ma olen jõuluvana.»
Poiss jäi ootama, et isa läheks ees, aga siis märkas ta äkki, et ta seisab ihuüksi jõuluvana maja lävel. Kuhu isa läinud või miks ta Uuno üksinda siia jätnud, sellest polnud poisil vähematki aimu. Aga see ei teinud talle, ei tea miks, mingit muret. Ta toetus isa kõverale kepile, nagu oleks ta juba täismees, ja astus üle läve sisse. Iseeneselegi ootamata ütles ta:
«Minu sõduritel pole hinge sees.»
«Kuidas on see võimalik?» imestas jõuluvana.
«Nad ei pane silmi kinni, kui surevad või heidavad magama,» seletas Uuno.
«Mina toon lastele nukud ja mängukannid,» rääkis jõuluvana nüüd, «aga lapsed ise peavad neile hinge sisse panema. Miks ei pane sa oma sõduritele hinge sisse?»
«Mul ei ole hinge,» vastas Uuno.
«Näen esimest korda last, kel pole hinge,» rääkis jõuluvana üllatunult. «Seni on kõigil lastel hing sees olnud ja nende hingest on mängukannidki osa saanud, et nad elaksid. Ainult vanadel pole enam hinge, sellepärast on ka nende mängukannid surnud.»
Neid sõnu kuulates märkas Uuno, et ta seisab porgandina paljas jõuluvana ees, ainult karbus on endiselt üle silmade ja isa kõver kepp käes. Sellepärast ütles ta:
«Mul pole hinge, sest et pole ilusaid riideid ja lokke.» «Ma annan sulle ilusad riided ja lokid, tahad sa?» küsis jõuluvana.
«Ei,» vastas Uuno, «anna mu sõduritele hing, nii et nende silmad käiksid kinni ja lahti.»
«Kallis poiss, sinust ei saa küll kunagi ei maavalitsejat ega malevajuhti,» ütles jõuluvana nukralt. «Maavalitsejad ja malevajuhid tahavad kõik sõdureid, kel pole hinge sees.»
«Miks nii?» küsis Uuno imestanult.
«Kui sõduril pole hinge, siis on ta hästi vahva,» seletas jõuluvana. «Aga sõdur peab vahva olema. Ta peab nii vahva olema, et läheb tule ja mõõgaga ka kaitsetute naiste ja laste, vanade ja nõtrade, iseoma isa ja ema, õdede ja vendadegi vastu.»
«Kui sõduril pole hinge, siis ta sureb nagu loom, silmad lahti,» seletas Uuno, nagu tahaks ta jõuluvanale vastu vaielda. «Mina tahan sõdureid, kes surevad nagu inimesed, silmad kinni.»
«Hea küll, mu poiss,» rääkis jõuluvana nagu alistunult, «kui sul endal pole hinge, siis annan selle su sõdureile. Aga sõdurid, kel pole sinu hinge, ei kuula ka sinu sõna. Tahad sa sõdureid, kes ei kuula su sõna?»
«Kui nad ei kuula, ütlen isale.»
«Kus on su isa?» küsis jõuluvana.
Ja Uuno hakkas oma isa otsima, kuid tegi seda asjata: isa oli ja jäigi vajaka.
«Näed, sul ei ole isa,» ütles jõuluvana. «Tahad sa ikka veel sõdureid, kes ei kuula su sõna?»
«Ikka,» vastas Uuno, «ainult kui nende silmad käiksid kinni ja lahti.»
«Sündku siis sinu tahtmine,» ütles jõuluvana ja laksutas oma suuri käsi, pannes lumehelbed lendlema, mis nagu udusuled langesid kergetena Uuno silmnäole. Ja kohe avanesid mingisugused salauksed, kust astusid ette rivis södurid, ilusad riided seljas ja toredad tutiga mütsid peas. Nende silmad olid pärani lahti, nagu oleksid need võetud Mareti Tiiu peast, ja nende näoilme oli kivistunud, nagu seda näeb ainult vahvail pärissõdureil paraadimarsil.
«On neil kõigil hing sees?» küsis Uuno.
«Neil on ju ilusad riided seljas, nagu oleksid nad noored tüdrukud, kelle hing on lintides ja lokkides.»
«Ja nende silmad käivad kinni ja lahti?» päris Uuno.
Vastuse asemel käsutas jõuluvana sõdurid nagu üks mees selili ja ütles siis:
«Vaata ise.»
Ja Uuno käis ning vaatas, aga ta ei leidnud ainustki, kelle silmad oleksid olnud lahti.
«Võin ma need kõik endale võtta?» küsis ta jõuluvanalt.
«Niipalju kui tahad,» vastas see.
«Aga kuhu ma nad panen?» küsis Uuno nõutult.
«Hea nõu on kallis,» lausus jõuluvana ja võttis kusagilt suure koti, mille laotas pikalt ja laialt põrandale, öeldes Uunole: «Tule, aita suu lahti hoida.»
Aga kui Uuno kotisuud puutus, tundis ta, et see on pehme nagu karu, mille ta õhtuti asemele kaasa võtab, et oleks seltsim magada, kuna jõuluvanast, kes nüüd lähedal, hõõgus külma. Ometi ununes see silmapilkselt kõik, sest sõdurid hakkasid liikuma, marssides korralikus rivis lahtihoitud kotisuust sisse. Kusagilt ilmusid aina uued ja uued rivid, kõik paraadimarsil, silmad pärani, näod ilmetult kivinenud, ja neile järgnesid ratsanikud lehvivate lippudega, kõik kotisuust sisse, mida hoidis Uuno ühes jõuluvanaga, kelle valge habe puutus vahetevahel tema nä.gu, kõditades nagu sibav kärbes. Ratsanike kannul sõitsid kahurid, soomusautod ja tankid ning kõige kohal mürisesid lennukid, aga nemadki pääsesid ilusasti kotisuust sisse, nii avar oli see. Viimaks hakkas Uuno kartma, et kogu seda mürisevat ja ragisevat hulka saab niipalju, et ei mahu kuidagi tema mängunurka, sellepärast ütles ta:
«Aitab! Jätame teistele ka.»
«Hea, et mõtled ka teistele,» lausus jõuluvana ja hakkas kotisuud siduma. Kui see tehtud, aitas ta Uunole koti selga ja ütles: «Nüüd katsu, et koju saad, muidu mõtleb ema kes teab mis.»
Kott seljas, tuli Uuno jõuluvana juurest välja ja sammus edasi. Aga et kandam oli raske, siis mõtles ta jällegi isale, et kuhu see küll pidi jääma, oleks aidanud ometi kotti kanda. Ja kuidas oskab ta üksinda koju tagasi minna? Aga siis kuulis ta kaugelt selja tagant nagu läbi tuisu ja tormi jõuluvana häält:
«Kott näitab teed, kott näitab teed!»
Ja et kotil oleks võimalik teed näidata, pöördus Uuno ümber ja hakkas minema tagurpidi – kott juhiks ees, tema ise järel. Kui kaua ta nõnda läks, seda ei teadnud ta, aga lõpuks väsis ta ära ja pani koti maha, et puhata.
