mis ei karjunud, sel oli Kirja-Tiitsu taskus ruumi. «Natuke valetada, natuke varastada, see on nii hea kui pool adramaad» – vaat see on sõna, mis justament Kirja-Tiitsu kohta sündis. Sest libesaba puhus mehel ja naisel kõrvad täis, ajas lapsed ja vanemad kokku, kui aga oma kasu leidis. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. Juhtus küll kord ka, et kui asi liiaks läks, mõni laast märgid kõrvapuhuja selja peale maalis – selle ta raputas maha nagu koer vee – mis temasugune häbist või aust teadis? – Ühe sõnaga: Kirja-Tiits oli üks päris juudas (sest punane pea oli tal ka), keda igas asjas võis pruukida, kuid aga mitte – hea peale!
Sutlepa Tõns kiriku taga oli Kirja-Tiitsu hea sõber ja vader – eks teada muidugi: kus põrn maost ja roe rattast jääb? Ojamöldriga aga oli asi viltu läinud, sest see oli Kirja-Tiitsust kord hästi petta saanud, ja ses asjas oli Andresel imeväärt hea pea: seda ta ei unustanud naljalt ära! Siiski oli Ojamölder viimasel ajal kelmi vastu jälle natuke lahkemaks läinud, ja Kirja-Tiits, selle peale uhke, ütles tihti Tõnsu vastu: «Pane tähele, vader, pane aga tähele, ta tuleb ometi tagasi, – kui ka ükspäinis koolmeistri Anna pärast»; ja siis irvitas võrukael, kui oleks tal Ojamölder juba kotis, – ja paraku: kelmil oli õigus.
Ühel laupäeval enne jõulu oli Ojamölder linna vilja müünud, ja et kaup tulus olnud, oli Andrese süda rõõmus ja nägu lahke. Kodu poole sõites oli ta juba tükk maad linnast kaugel, kui ta Kirja-Tiitsu kätte sai, kes linnas ka seda-teist oli talitamas käinud. Kui endine kirjutaja vana rikast Ojamöldrit oma kenade ruunadega nägi tulevat, jäi ta alandlikult tee äärde seisma, tõmbas mütsi peast ja kummardas maani, kui oleks Ojamölder mõni kohtusaks või mustakuue-mees olnud. Rasv petab hiiri lõksu, ja kelm teadis, mis ta tegi.
Uhkel Ojamöldril oli see väga meele järele. Äkisti pidas ta ruunad kinni ja hüüdis: «Tiku peale, Kirja-Tiits, minu ruunad jooksevad rutem kui sinu jalad, ja mõtlen: on ikka parem alandlikult sõita kui kõrgilt jala joosta.»
Nagu välk oli Kirja-Tiits vankri peal ja nüüd vahutas suu tänust ja kiitusest; aga mehike jäi õige kohkuma, kui Andres armulikult ütles: «Võid minu kõrvale õlge peale istuda, juttu ajades läheb tee lühemaks.» «Ei nüüd vanamehe surm või enam kaugel olla,» mõtles Kirja-Tiits, võttis hoolega kuue hännad lahti ja istus Andrese kõrvale maha. Jutt-kõne langes turuhinnast tänavuse ilma ja külvi peale, kuni viimaks Kirja-Tiits Ojamöldri ruuni kiitma hakkas. «See on tõsi,» hüüdis ta ja lõi nahkpüksi peale, et aga laksus, «see on tõsi: uhkemaid loomi pole kellegi krahvil ega vürstil!» «Aga mis nad ka maksavad!» vastas Ojamölder, kellele kelmi kiitus nagu sula mesi mööda rindu maha läks, «kaks kõrget nisukoormat on nende eest linna sõitnud! Siiski, mis sest viga? Meiesugusel on veel enam salves.» «Muidugi,» vastas Kirja-Tiits, ning meelitas ja lipitses magusasti edasi, kuni vanamehe õige hea tuju peale sai; siis küsis ta äkisti: «Trimmu peremees, ärge pange pahaks, aga ma olen juba ammu imeks pannud, et te ikka veel ise laadale sõidate; – teie rikkusega ja aastatega võiks see töö Jakobile jääda. Ta pole ju ka enam laps, ja kauplemise poolest võiks juudid veel temast õppida.»
Ojamölder vaatas tükk aega maha, siis ütles ta mõttes: «Tõsi küll, küllap ta nõnda on, aga asi ei lähe ometi korda, mitte koguni! Usu mu sõna, Kirja-Tiits: ma istuksin ka parem sooja ahju taga, kui et siin vankri peal põrun, aga – iga mehe king pigistab ta oma jalga. Niikaua kui ma ise veel väheti jalul olen, ei anna ma peremehe keppi käest. Meie päevil on noorel rahval iseäranis mõtted ja liiati veel minu Jakobil.» Ja et vanamehel just kõnetuju oli: «Saadaks ma teda linna,» lisas ta juurde, «siis läheks lugu veel hullemaks, kui ta on, sest kergemalt ei võiks ta kuskil Annaga kokku saada, kes iga laupäev Sutlepa Rõõda natukest võid-mune linna viib. Kirivase päralt! Ma peaks ju laste ja vanade naeruks saama, kui ma ise köit hakkaks lööma, millega mind puuakse!»
«Eks vaadake kord,» lükkas Kirja-Tiits vanameest puusa, «kui hunti hüüad, siis on ta põõsa taga.» Kümmekond sammu nende ees käis Anna, kes, tühi korv käe otsas, linnast kodu poole tõttas.
Ojamölder ei lausunud sõna, aga ta viskas pea kuklasse, vilistas kord, ja nagu välk lendasid vanker ja hobused vaesestlapsest mööda, kes kohkudes kõrvale astus. «Oot, oot, vennike,» mõtles Kirja-Tiits, «sinule mehikesele panen ma veel kirbu kõrva, kellest sa nii pea lahti ei saa.» «Mis tõsi, on tõsi,» ütles ta rebaseviisi naeratades ja vaatas võõrsilmi vanamehe peale, «üks kena tütarlaps on koolmeistri Anna, ja ühe ilusa minia toob Jakob teile majasse.» «Mitte nii kaua kui minu silmad lahti on!» karjus Ojamölder, punane nagu keedetud vähk. «Küllap leiame hullule koerale veel raudahelad!» «Sellele mitte,» irvitas Kirja-Tiits, «ja kui teie ta ka paelu panete, teie perenaine laseb ta ometi jälle lahti.» «Minu perenaine?» küsis Ojamölder ja ajas silmad pärani, «jampsid sa, või oled sa purjus?» «Ei koguni,» kostis kelm, «mul tulevad aga nii iseäranis mõtted.» Ta pööris pea Andrese kõrva najale ja sosises: «Olete siis koguni ära unustanud, et Anna kadunud isa vanasti teie Liisa järele kosis? Kas ta oma endise peiukese tütrele paha hakkab soovima? – See'p see on: vana armastus ei kustu,» naeris kelm suure häälega. «Aga mis see mulle korda läheb!» – lisas ta juurde ja tegi nii ilmsüüta näo kui rebane, kui ta kanavargilt tuleb – «jutust tuleb jutt, ja Trimmu peremees on tark küllalt ilma minu abita aru saama, kuidas lood seisavad.»
Iga õige isa ja naisemees oleks keelepeksja piitsavarrega vankri pealt maha ajanud ja talle sedateist tee peale kaasa andnud, mis mesimagus ep ole, aga kus Ojamöldril seda meelde pidi tulema? Ta istus õlekoorma peal nagu Loti naine, kes soolasambaks sai. ja ei lausunud musta ega valget. Kirja-Tiits oli kaval küll ise ka suud pidama: ta tahtis vanamehele aega anda kuuldud sõnumeid põhjani ära seada!. Vahetevahel kuulis kõrvapuhuja Andrest kord «oi, oi!» ütlevat, muidu aga jäid mõlemad vait, kuni Männiku küla kaugelt paistma hakkas. Siis ütles Ojamölder: «Astu maha. Kirja-Tiits, ja mine siit otse Are Tooma kapsaaiast läbi, ma ei taha, et veskirahvas sind minu vankri peal näevad. Ja mis me veel isekeskis rääkisime, see jäägu meie kahe vahele.» «Muidugi, muidugi,» vastas Kirja-Tiits, kargas vankri pealt maha, tõmbas sügavasti mütsi ja saabastles üle aia kodu poole, täis rõõmu, et asi korda läinud.
Ojamölder sõitis samm-sammult ja sügavas mõttes veski poole, kus talle Pits ja Karja-Krants saba lipitsedes vastu tulid.
II
Üks külakäik
Päev pärast seda oli pühapäev ja just teine «Kristuse tulemise püha» aastal 1811. Pühapäeva rahu hingas Männiku küla üle, kus pikasti ja täiesti kirikukella helisemine Issanda päeva tulemist kuulutas.
Ka Ojaveskil oli täna kõik vaikne ja pühapäine. Laperdaja veskiratta oli sulane Hans eile õhtu juba seisma pannud, kuidas see majaviis oli, sestsaadik kui vaga Liisa siin talitses ja valitses. Nii kaua kui Andres ka selle «uue kombe» vastu oli tõrkunud, mis «puhast kahju saata», viimaks oli ta pidanud järele andma, ja nüüd oli ta sellega üsna rahul. Mitte seepärast, et ta ise kiriku läks, vaid Ojamölder mõtles ikka: «Pühapäev võin ma teha, mis ma tahan» – ja kui kõik ümberringi vait ja rahulik oli, võis ta kõige paremini kastides ja laegastes kraamida ja seadida.
No kas Ojamölder siis koguni kiriku ei läinud? Oi jah, küllalt! Iseäranis pärast lõunat oli ta õige sagedasti seal, sest peaga kirikulaua peal oli siin palju parem magada kui öösi voodis, kus kange köha piinas ja vaevas. Õpetaja jutlus oli Andresel, mis lastel ema peaotsimine: ta uinutas magama!
Täna oli Ojamölder juba hommikust saadik kottu ära, kus? ei teadnud keegi. Muidu poleks seda ükski imeks pannud – see asi sündis sagedasti, ning teretamisest või jumalagajätmisest polnud Andres iial suurt lugu pidanud – , kuidas öeldud, see poleks muidu imeasi olnud, aga Andres oli täna pühapäeva-vammuse selga ja uue mütsi pähe pannud, üks asi, mis aga kolm korda aastas sündis (jõulus, lihavõtte- ja suistepühil) – kulutamise poolest! Et ta eile õhtu Kirja-Tiitsuga koju oli tulnud, oli Ojaveskil ka juba tuttav
