Mis eristas teda igast juhutöölisest? Uhkuse maja, mille Percival Ford oli ehitanud, oli ta silme all kokku varisemas.
Tunnid möödusid, sõjaväelased naersid ja tantsisid, pärismaalaste ansambel mängis edasi ja Percival Ford maadles äkilise ja kõikehõlmava probleemiga, mis oli talle sülle langenud. Ta palvetas vaikselt, küünarnukk laual, pea käele langetatud, paistes väsinud pealtvaatajana. Tantsude vahepeal sähvisid sõjaväelased ja naised ja tsiviilisikud tema ümber ja sumisesid seltskondlikult, ja kui nad läksid tagasi lanaile, jätkas mees jälle oma maadlust, kuhu ta oli sellega jäänud.
Ta hakkas kokku lappima oma purunenud ideaali Isaac Fordist, ning tsemendina kasutas ta kavalat ja peent loogikat. Niisugust kasutatakse egoistide ajulaboratooriumides, ning see töötas. Oli ilmselge, et ta isa oli tehtud paremast materjalist, kui need tema ümber; kuid siiski oli vana Isaac olnud vaid teel sinna, kuhu tema, Percival Ford, oli jõudnud. Selle tõenduseks rehabiliteeris ta oma isa ja samal ajal ülendas iseennast. Ta kõhn väike ego paisus tohutute mõõtmeteni. Tal oli küllalt suurust, et andestada. Ta õhetas sellest mõttest. Isaac Ford oli olnud suur, kuid tema oli suurem, sest ta suutis andestada Isaac Fordile ja isegi seada ta oma mälestuses pühale paigale, kuigi see paik polnud enam päriselt nii püha, nagu see oli olnud. Ta kiitis ka heaks, et Isaac Ford oli ignoreerinud oma kõrvalehüppe tulemust. Noh, hüva, ka tema võis seda ignoreerida.
Tants oli lõppenud. Ansambel oli lõpetanud “Aloha Oe” ja valmistus koju minema. Percival Ford plaksutas jaapanlasest teenrile käsi.
“Ütle sellele mehele, et ma tahan temaga rääkida,” sõnas ta, näidates Joe Garlandile. “Ütle talle, et ta kohe siia tuleks.”
Joe Garland lähenes ja peatus aupaklikult mõne sammu kaugusel, närviliselt kitarri sõrmitsedes, mida ta ikka veel kandis. Teine ei palunud tal istuda.
“Sa oled mu vend,” ütles ta.
“Noh, kõik teavad seda,” kõlas hämmeldunud vastus.
“Jah, seda ma mõistan,” sõnas Percival Ford kuivalt. “Kuid mina ei teadnud seda enne tänast õhtut.”
Ta poolvend ootas piinlikult järgnevas vaikuses, mille jooksul Percival Ford kaalus külmalt oma järgmist käiku.
“Sa mäletad seda esimest korda, kui ma kooli tulin ja poisid mind kiusasid?” küsis ta. “Miks sa mulle appi tulid?”
Ta poolvend naeratas häbelikult.
“Sest sa teadsid?”
“Jah, sellepärast.”
“Kuid mina ei teadnud,” ütles Percival Ford sama kuival toonil.
“Jah,” sõnas teine.
Jälle tekkis vaikus. Teenrid hakkasid lanail tulesid kutsutama.
“Sa tead… nüüd,” sõnas poolvend lihtsalt.
Percival Ford kortsutas kulmu. Siis vaatas ta teist uurivalt.
“Kui palju sa nõuad, et lahkuda saartelt ja mitte kunagi tagasi tulla?” nõudis ta.
“Ja mitte tagasi tulla?” kogeles Joe Garland. “See on ainus maa, mida ma tean. Teised on külmad. Ma ei tunne teisi maid. Mul on siin palju sõpru. Teistes maades ei ütle ükski hääl: Aloha, Joe, mu poiss.”
“Ütlesin, mitte kunagi tagasi tulla,” väitis Percival Ford. ““Alameda” sõidab homme San Franciscosse.”
Joe Garland hämmeldus.
“Kuid miks?” küsis ta. “Sa tead nüüd, et me oleme vennad.”
“Just sellepärast,” kõlas vastus. “Nagu sa ise ütlesid, kõik teavad. Tasun sulle selle eest.”
Kogu kohmetus ja piinlikkus kadusid Joe Garlandist. Sünd ja ühiskondlik seisund lähenesid ja muutusid vastupidisteks.
“Sa tahad, et ma läheksin?” nõudis ta.
“Ma tahan, et sa läheksid ega tuleks enam kunagi tagasi,” vastas Percival Ford.
Ja sel hetkel, välgataval ja põgeneval, anti talle näha tema venda kõrgumas tema kohal nagu mäge, ning tunda teda ennast kahanemas ja kängumas mikroskoopiliselt tähtsusetuks. Kuid pole hea, kui keegi näeb end niisugusena, nagu ta on, nii ei saa ka keegi end kaua vaadata ja ellu jääda, ning ainult sel välgataval hetkel nägi Percival Ford ennast ja oma venda, nagu nad tõesti olid. Järgmisel hetkel valitses teda ta kõhnuke ja täitmatu ego.
“Nagu ütlesin, maksan su vaeva kinni. Ära muretse. Ma maksan hästi.”
“Hästi,” ütles Joe Garland. “Ma lähen.”
Ta valmistus lahkuma.
“Joe,” hüüdis teine. “Sa näed homme hommikul mu advokaati. Viissada kohe ja kakssada kuus, niikauaks kui sa eemale jääd.”
“Sa oled väga lahke,” vastas Joe Garland vaikselt. “Sa oled eriti lahke. Ja siiski arvan, et ma ei taha sinu raha. Lähen homme “Alamedaga”.”
Ta kõndis minema, kuid ei jätnud hüvasti.
Percival Ford plaksutas käsi.
“Poiss,” ütles ta jaapanlasele, “limonaadi.”
Ja limonaadi kohal naeratas ta endamisi kaua ja rahulolevalt.
Pidalitõbine Koolau
“Oleme haiged, seepärast on meilt võetud vabadus. Oleme seadust täitnud. Me pole teinud midagi halba. Ja siiski pandi meid vangi. Molokai on vangla. Seda te teate. Näete, Niuli siin, tema õde saadeti Molokaisse seitse aastat tagasi. Ta pole teda sestsaadik näinud. Ega näe teda enam kunagi. Ta peab jääma sinna, kuni sureb. See pole tema tahe. See pole Niuli tahe. See on valgete meeste tahe, kes valitsevad seda maad. Ja kes on need valged mehed?
Me teame. Me teame seda meie isadelt ja isade isadelt. Nad tulid nagu lambad, leebelt rääkides. Muidugi rääkisid nad leebelt, sest meid oli palju ja me olime tugevad ning kõik saared olid meie omad. Nagu ütlesin, nad rääkisid leebelt. Neid oli kahte sorti. Ühed palusid meilt luba, meie lahket luba, palvetada meie eest jumalasõnaga. Teised palusid meilt luba, meie lahket luba, meiega kaubelda. See oli alguses. Praegu on kõik saared nende omad, kogu maa, kogu kari – kõik on nende oma. Need, kes palvetasid Jumala sõna, ja need, kes palvetasid Rummi sõna, on kokku saanud ja muutunud suurteks pealikeks. Nad elavad nagu kuningad paljude tubadega majades, arvukate teenritega, kes nende eest hoolitsevad. Need, kel polnud midagi, on nüüd kõik, ja kui teie või mina või ükskõik missugune kanaka on näljane, irvitavad nad ja ütlevad: “Noh, miks te ei tööta? Seal on istandused.””
Koolau peatus. Ta tõstis ühe käe ning kergitas pahklike ja väändunud sõrmedega üles lõõmava hibiskusepärja, mis kroonis ta musti juukseid. Kuuvalgus valas vaatepildi hõbedasse. See oli rahulik öö, kuigi need, kes istusid tema ümber ja kuulasid, nägid kõik välja nagu lahingu läbi teinud. Nende näod olid lõvisarnased. Siin haigutas näos tühik, kus oleks pidanud olema nina, ja seal näitas käekönt, kust käsi oli otsast mädanenud. Need olid väljatõugatud mehed ja naised, umbes kolmkümmend, sest neile oli pandud metslooma märk.
Nad istusid lilledega pärjatult lõhnavas, helendavas öös, ning nende huuled tegid pentsikuid hääli ja nende kurgud krigistasid
