J. Kunder'i algupäralised luuletused. Juhan Kunder

      Mu laulu lust on uueks saan’d,

      Kes on see kewade mull’ toon’d?

      Ma Eestimaa!

      Ma käisin üle mäe ja maa,

      Ja üle mere lõunal ka,

      Oh mis ei kustki leidnud ma,

      Su hing see oli, Eestimaa!

      Sind Lõuna oma iluga

      Pea silmal’ kinni kattis ta,

      Mu Eestimaa!

      Ma mõtlen: Selle päikse all

      Ma oleks õnnis igal a’al,

      Ja joowastatud meelte ees

      Su pilt mult kadus südames.

      Kuis laulis linnu kari seal

      Nii helest’ kewadisel a’al

      Mu Eestimaal!

      Ei kõla laul siin elawalt,

      Siin paistab päike palawalt,

      Siit linnud tõuusnud lendama

      Su metsa, armas Eestimaa.

      Ka mina laulsin waljust’ siis,

      Kui kõlas hele linnu wiis

      Mu Eestimaal.

      Ei Lõunas iial mull’ laulu oln’d

      Ei kewade siin meelde tuln’d;

      Siin süda ala waikseks jäi, –

      Mu Eestimaal ta lahti sai.

      Mis on mull’ kõik maailma hind,

      Kui arm ja truus ei saada mind!

      Mu Eesti maa,

      Neid andsid, kui sult läksin ma,

      Kui õnnistust mull’ kaasa sa!

      Nad panid meele mõlkuma

      Su järele, mu isamaa.

      Ma tulin seie, terweks sain

      Ja sulle endist südant tõin,

      Mu Eesti maa!

      Mu süda lõo kombel ta

      Ja terwitab mu Eesti maad,

      Mu haljast Eesti isamaad.

      Kui laimab waen su laste auu;

      Kui wõeras sõna teutab sind;

      Kui räägib walet selle suu,

      Kell’ toitjaks sinu püha pind:

      Siis nutab sinu süda.

      Kui wõtab wahest wale suu

      Su auusaid poegi pilgata,

      Su põuest kisub koolja luu

      Ja tahab teele pillata:

      Siis nutab sinu süda.

      Kui aga igal’ waenlasel’

      Wõid andeks anda iga süü;

      Kui kade keele kandjatel’

      Wõid andeks anda paha püü:

      Siis ilutseb su süda.

      Sull taewa tähed peas,

      Su ümber lilled reas,

      Õnn, priius, sull!

      Kõrgel su kuldne troon

      Ja hiilgaw wõidu kroon;

      Ole me’ hoidija!

      Õnn, priius, sull!

      Seal, kus su lille-tee:

      Hing tõuseb taewasse,

      Heal heliseb.

      Priius, sa wõidu heal.

      Priius, sa armu keel!

      Priius, oh, wiibi sa

      Mu Eesti maal!

      Laene tuleb Soome rannast,

      Räägib walge wahuga:

      Wõtsin kalju ümbert kinni,

      Tahtsin seie talluta.

      Kiwi ütles: Soome randa

      Tahan mina waewata,

      Soome maa on minu rinda

      Wõidnud kalju wõimuga.

      Soome salust tuleb tuuli,

      Toob mull’ lille lehe ta;

      Mulle mõlgub õie huuli:

      Tulen Soomest tuulega,

      Sinu sülle langen maha,

      Terwitan sind, Wiru maa!

      Soome jäi üks rahwas maha –