Eelõitseng. Marie Under

      Ringutand välja end päike pilvi roosa padjust,

      orgude rüppe, kus kaste hõbesed peeglid, ta heidab

      kiirgavat naeru.

      Libiseb tuul violett-mustist metsade ladvust,

      sõlmib vallali linte ja linikuid lehvima köidab.

      Käest-kinni seisavad puud ümber kumera järve,

      kargena kajastava rõõm-roosa hommiku värve.

      Kummutab pihl omad punased huuled, et juua

      laini metallisest kruusist. Nisupõld väristab üha

      brongsilist tiibade parve, kui tahaks end lennule luua.

      Rohelist kuljuste kobarat, tilistab kaerakõrs teri.

      Lõikuvad sahkade noad mulla ruskesse, auravva lihha:

      roosatab tatrapõld kõrval kui rätt, kuhu valgunud veri.

      Sinist kastet rüüpavad kõrtelt lumised lambad.

      Rohu habemest naeravad lilli piimvalged hambad.

      Ah, olen rõõmu röövkäigul väljas, hommik, ma tantsin,

      noorte soovide viiulid veres, tantsin su poole!

      Ringkäigu tegin ma elus: tagasi tõid sa mu

      samale paigale, endasse, loodus. Nägijaks lõid sa mu.

      Ah, et üht kurja und vahepääl laude all kandsin –

      silmade avades nüüd, hajus see rohelisis tuultes.

      Ei minu ihad veel sure, ei minu rõõmud veel koole!

      Verevat joobumist puhkeb kui tähti mu huultes.

      Rõskes mullas, kasteste jalge all tunnen ma tuksuvat

      sama õnne kui enesel soontes, kippuvat, kutsuvat.

      Peaaegu patuse ihaga

      joon, noormees hommik, su süütust. Suu avat kärsik ja janukuum

      tuultele, lõhnule, päiksele. Noorele saleda pihaga

      kasel, mis külmetab valges särgis,

      ümber löön helluses käed lehti lõhnavais pärgis.

      Üksindus hommikutunnine! Lähenev keskpäeva küllustuum!

      Kõikidest päivist kaunim on täna! Minevik vajus!

      Lind luksub üksikus pajus.

      Oh, et ka mina noppida tohtisin, oh, et ka mina,

      hommik, selle laulu su radadelt, ilmutus sina!

      Pärlestet mäkke astun ma harduses üles:

      taevas nii lähedal, olen kui pilvi pitsises süles!

      Astudes alla

      on nagu kannaksin kõrgele sirutet kätes

      päikese maija, mis magab veel halapuu hõbestes rättes.

      Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle,

      oh kevade! Kui laps, kes haige, väike,

      ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike!

      Kuis küllastab mind sinu kuldne süle!

      Kui tulbi punapungad pakatavad

      ja toome lõhnast õhk on hurmaline,

      siis olgu saatus kõigil armuline:

      mind näib siis eluküllus hukatavat!

      Siis mässamas m’us armutuju tuuled –

      ei tea, kes seekord satub nende hoosse?

      Sel mälestused jäävad hingeloosse,

      kui mulle usaldab ta omad huuled.

      Ei ammu näinud ma nii palju päikest!

      Ta voolab aknast tuppa nagu kuldne viin

      ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,

      ning minu lapse sasipääkest väikest.

      Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:

      kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin

      ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –

      ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

      Ja õitest kollastest ning punastest

      ja liblikatest valgeist, kirjudest

      laps särasilmil hakkab unistama –

      ning palja jalu rohus jooksmisest

      ning laiast merest sini-sinisest,

      sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.

      End laotand üle minu vaikse aia

      on rohelised õndsad lootused,

      ja igas väikses põõsas suured ootused –

      kui kuulatades seisab terve maja

      Sääl tuulekohinas üks väike kaja

      ja taevasinas rohked tõotused

      on hinge hüüdnud hellad aimused –

      pean seisatama nagu palvetaja.

      Kuis läbi hõbepilve pisarate

      suur kuldne päike naerab talvekatte

      ja talvemured sulama! Ka mind?

      M’ust langeb argipäine igavus

      ja rinnas uduarglik igatsus

      ju sala häälitseb kui väike edev lind.

      Kui tulnud õied, põgeneme linnast:

      all mere ääres ootab väike maja,

      sääl kibuvitsad õitsvad üle aia –

      kui tulnud õied, põgeneme linnast!

      Neis majakese kollast värvi seintes,

      sääl kosutavat vaigu lõhna peitub;

      ja palju, palju mõnusust ses leidub,

      kui laisalt pikutame värskeis heintes.

      Sääl punetama löövad laste palged

      kui maasikad, mis rutulisel käel

      nad vara nopivad mäe veeru pääl,

      kus salgas unistavad kased valged.

      Kui õhtul päike teinud kuldse tee

      on üle rohelise vee, siis lähme sõudma,

      küll hiljem kuu meid kutsub koju jõudma,

      kui taevas tumenemas üle tähtede.

      Nüüd jälle tulevad need valged ööd,

      kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,

      ei inimestelaste kihav veri,

      kus ihad hinges hõõguvad kui söed.

      Need valged ööd, kui hõbevalged keed:

      kõik lõhnad õite siidilises süles

      siis sala värisedes ärkvad üles,

      ja vana muinaslaulu laulvad veed.

      Siis kuldseis juuksis lehitsemas tuuled

      ja suuris silmis salaline sära,

      maailm täis valgeid unenägusid.

      Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled –

      ei suuda keegi suudelda neilt ära

      neid lugemata valmind suudlusi.