on>1
Koolipreili Justiine Karreni juures oli perekonnanõukogu täiel liikmearvul koos. Päevakorral seisis ülitähtis asi: neitsi Ursula meheleminek. Viimane oli tädi Justiine kasvandik, allus aga oma onu, preili Karreni venna, apteeker Martin Karreni seaduslikule eestkostmisele. Noor kihelkonna-arst doktor Rebane, kes oli linnas Ursulat mõne kuu eest tundma õppinud, oli neiule oma tundmusi kirjalikult avaldanud ning palus samal teel ühtlasi nii ta kasvatajalt kui ka eestkostjalt tema kätt. Soovitud vastuse pärast oli siis Karreni perekonnanõukogul vaja otsusele jõuda.
Väikese seltskonna üle, kes istus auravate kohvitasside juures, hõljus asja tähtsuse kohane pühalik tõsidus. Justiine-tädi punane ninaots hõõgus ärevusest tumedamalt kui muidu, onu Karreni lagedalt pealaelt paistis pidulik sära, teiste onklite laubad seisid murelik-tarkades kortsudes ning tantad, need hoidsid eneste hambulised ja hambutud suukesed härdalt ja salapäraselt punnis. Ursulale oli tädi praegu käsu andnud oma kohvitassiga teise tuppa minna, sest arutused pidid algama. Siiski tekkis esiotsa tumm vaheaeg, mil oli kuulda ainult tasside kõlinat, suude rüüpamist ja hammaste naginat. See kestis nii kaua, kui tädi Justiine viimaks oma tühja tassi lauale pani. Tema eeskuju järgi tegid ükshaaval kõik teisedki.
„Alga!” ütles ta vennale enam silma kui suuga.
Apteeker Martin Karren, lühike, töntsaka kehaga lihav härra, kelle ninal ja põskedel leidus soolatüükaid, piilus üle prillide oma hiiglasuure kuivetanud abikaasa poole, kes troonis majesteetlikus poosis tema kõrval, ja laskis siis, kui selle küünarnukk samuti oli öelnud „alga!”, oma suured kollakad silmad nähtava tähtsuseteadvusega ümber laua ringi käia. Kui ta lai habemetu suu paar korda oli õhku hammustanud, algas ta viimaks harilikul kõnemehetoonil:
„Austatud pidulised –”
Samal pilgul aga tundis ta proua Karreni odateravat küünarnukki oma küljeihus ja teadis, et ta oli öelnud mingi mittesündsuse. Proua Karreni väite järgi juhtus talle seda sagedasti, eriti kõnedes. Hoolimata sellest oli ta osavaim pidukõneleja kogu linnakeses, ja mitte üksnes ta enda, vaid paljude teistegi arvates.
„Armsad lauasõbrad –” parandas ta end ruttu, kuid ka see üte ei näinud ta targemale poolele meeldivat, sest uuesti puuris end tuttav piigiots ta küljeluude vahele. Lähemaks seletuseks olgu tähendada, et proua Eulaalia oskas otse imetaolise sihiosavusega tabada ikka ja alati ühte ja sedasama küljeluudevahet; mitte ükski tõuge ei läinud märgist mööda. Seepärast reageeriski papa Martin nii erksalt tema meeldetuletustele.
Südi kõnemees nilpas jälle mitu korda õhku nagu kuivale sattunud luts, enne kui alustas uuesti:
„Kallid härrad ja prouad – õigemini: prouad ja härrad – ja ka preilid – ühe sõnaga: armsad sugulased! … Ta aimas korraga, et oli õige sõna leidnud, sest tõukevalmis hoitud oda tõmmati tagasi; kergendatud rinnal ja kähku kasvaval iseteadvusel avas ta nüüd oma vaimu vesiväravad ja kõneles – kõneles otsekui teine Demosthenes, muudkui saksa keeli:
„Teie kõik teate, minu kallid hõimud, et sel lapsel, meie kõikide armsal võsul, kelle elusaatuse pärast me täna siin pidulikult koos oleme, – teie teate, et sel lapsukesel olid kord ka vanemad – vanemad nagu teistelgi lastel. Ja teie teate, et need vanemad surid, sest, minu kallid, inimene on surelik ja meie kõik peame kord surema –”
„See on peaaegu kindel,” ütles laua otsast keegi kuivalt, vist advokaat Hiller, kes ka ise oli tubli kõnemees. Aga enne kui onu Martin sai sellest kiitlikust kinnitusest rõõmustada, tuksatas ta keha kramplikult sest juba jälle oherdati tuttavast kohast ta ihu – seekord iseäranis valusalt. Arvatavasti ei olnud ta elurõõmus õrnem pool nõus selle kurva hüpoteesiga, et kõik pidavat surema.
„Meie kõik peame kord surema,” kordas kõneleja siiski, aga heites proua Eulaaliale tähendusrikast pilku lisas ta vabandamisi: „vanad muidugi enne, nooremad pärast – meie, mehed, kui vanad kännud enne, meie abikaasad aga, kes kui haljendavad, õitsvad tapud meid, oma vardaid, ümbritsevad – nemad teadagi pärast, nemad palju pärast meid Jah, minu kallid, ma küsin teilt: mis oleks abielu ilma naiseta –”
Uus puuring…Et kõneleja külg hakkas juba ülitundlikuks minema, siis nihkus ta oma tooliga kardetavast naabrist toll-tollilt vargsi eemale. Seda kavalust märgati aga varsti ja odanik siirdus oma ohvrile sedamaid järele. Seepeale tõusis vaene onu püsti. Paraku oli ta aga nii lühike ja proua Eulaalia käsivars nii otsatu pikk, et puuringud jäid puuringuiks, kuigi nad nüüd tabasid endisest märgist paar tolli madalamale. Õnneks unustas aga vaimustusse sattuv kõneleja varsti kõik ihulikud hädad, sest talle oli kogemata ajuõnge hakanud kõneaine, mille heietamises ta enda teadis suure, vägeva, ilmvõitmatu olevat. See aine oli: kiitus naisele. Ta tundis teda paremini kui kõiki oma rohuteri ja pulbreid. Seesuguses kõnes taevastas ta naist, abielu, perekonda, ja seda kõnet oli ta pidanud juba lugematud korrad – lihtpulmis, hõbe-, kuld- ja teemantpulmis, varrudel, sünnipäevil, matuseil, isegi tuletõrje- ja rattasõidu-ühingute aastapäevil, kõige viimaks loomakaitseseltsi avamispidul. See kõne oli talle pähe sööbinud nagu üks-kord-üks või issameie. Ja et ta tarvitas ikka neidsamu sõnu ja käände, siis mõistis ka terve linnake onu kuulsat kõnet peast.
,,Mis oleks abielu ilma naiseta – ilma ustava, armastava abikaasata –” need sõnad olid uued; aga nendele järgnes kohe kõne üldtuttav päris algus, laenatud õndsalt Schillerilt:
„Ehret die Frauen, sie flechten und weben Himmlische Rosen ins irdische Leben. –[ Austagem naisi, nad punuvad ja koovad taevalikke roose maisesse ellu (saksa k.). – Toim.]
Ja nüüd ei olnud enam peatust! Ei mõjunud enam valusaimad odatõuked, ei kuulajate kärsitud ohked ega nende pilkav naerukõhin: onu Karren ilutses keset oma suurt naisekiidu-kõnet! Kosena voolasid, kohrasid sõnad tal suust.
„See ei puutu asjasse!” karjus viimaks proua Eulaalia lõikav hääl, kuna ta käsi rebis meeleheitlikult mehe kuuehõlma.
„Ei puutu asjasse?” üllatus apteeker ja pühkis higi…otsmikult. „Miks ei puutu? Kas ei taha Ursula heita abiellu? Ja kas ei kõnele mina kui tema eestkostja abielust ning neist kohustest ja õigustest, rõõmudest ja kurbustest, mida see elupõlv enesega kaasa toob?”
„Sellest võid rääkida pulmakõnes!”
„Ka varrudel,” lisas advokaat Hilleri proua torkavalt.
„Mina kui Ursula eestkostja, mina kui tema kadunud isa armsam vend pean oma kohuseks kõik südamelt veeretada, mis seal tänasel tähtsal päeval pakitseb,” seletas Karren, koondades kõike oma vastupanekujõudu. „Kui minu õnnis vend, kelle truu eluseltsiline juba ennemalt hauda oli läinud, omal ajal suri, jättis ta oma kaheksa-aastase väeti lapse üksnes minu…kaitse alla –”
,,Aga minu kasvatada,” tähendas preili Justiine vahele.
„See ei puutu asjasse,” nipsas Karren nüüd omalt poolt, sest ta meel oli mõru, et teda ta suures kõnes…eksitati.
„Ohoo – see puutub küll asjasse,” vastas preili Justiine ja tõusis ka püsti. „Luba, armas vend, et mina kui Ursula kasvataja paari lühikese sõnaga ära ütlen, mispärast me täna siia kokku oleme tulnud ja kuidas kõige paremini selgusele jõuaksime otsuse üle, mis meil on teha.”
„Õigupärast peaks minu mees seda ütlema,” nurises proua Eulaalia.
„Seda tahtsin tehagi, kui mind ei oleks eksitatud,” pahandas Karren, istus aga siiski maha.
Preili Justiine tähendas lepitavalt, et igaühel veel küllalt mahti olevat sõna võtta ja oma arvamusi avaldada; lubatagu temale kui selle maja perenaisele ainult päevakorra kohta paar juhatavat märkust.
Mitte just paari sõnaga, aga kaunis asjalikult ja kujukalt andis siis tädi Justiine arutatava asja kohta tarvilikud teated.
Ursula
