style="font-size:15px;"> „Sa taipad ka, kus me oleme või?” läks Tomi Kristiani ette.
„Jaa, mingil peol. Kuule, orgunni mulle tõesti mingi vitt. Pliis!”
Juha läks Kristiani juurde ja pakkus:
„Tule järgmine kord Kallio peole, siis ma korraldan sulle nii palju vittu, et sa ei kuse ka enam pärast, kui mingi mimm su vända otsas ei ripu.”
Kristian pööras aeglaselt näo Juha poole ja sai vaevu öeldud:
„Okei, ma tulen.”
„Ja mina olen Juha, kui peaks meelest ära minema,” ulatas Juha käe.
Kristian haaras käest ja puterdas:
„Vägev Juha.”
4
Pesoste juurest kostis murettekitavat lärmi: üks nuttis, teine naeris ja kolmas oksendas häälekalt vetsupotti. Hertta oli Kristiani juua täis kojutulekust nii vapustatud, et puhkes lohutamatult nutma. Otto jälle ulgus naerust, nähes poega, kuse, sita ja mullaga rüvetatud püksid rebadel, vetsu otsimas. Pärast pikka otsimist leidis Kristian õige koha ja pääses pead korinal selgemaks oksendama.
„Kas sellest vaesest lapsest tulebki samasugune joodik nagu ta isa?” nuuksus Hertta ja sulges end magamistuppa.
Ottol kulus hulk aega, enne kui ta taipas, mida Hertta oli hetk tagasi kahtlustanud. Samasugune joodik nagu ta isa? Otto tahtis otsekohe teha visuaalse isadustesti.
„Nüüd tuled, kuradi äpardus, siia,” ärritus Otto ja tiris ilastava Kristiani endaga vetsu peegli ette.
„Mif nüüd?” puterdas Kristian.
„Vaata nüüd hoolega, kas me pole sarnased?”
Kristian püüdis peeglist vaadata isa õllest tursunud punetavat nägu.
„Öäkk,” ehmatas ta ja purtsatas vahuse okseklimbi otse tassi, milles tolgendas Otto kulunud hambahari.
„Raisk, vaata nüüd, mida sa tegid!” vihastas Otto. „Mu ainus hambahari on nüüd jumala oksene.”
Mõte Otto hambaharjast muutis Kristiani olemise veelgi halvemaks. Otto seda ei märganud, vaid tahtis veel korra Kristiani nägu enda oma kõrval näha. Kitsas vetsus toimunud väikese maadluse tagajärjel lasi Kristian pika piparmündi-šokolaadilikööri- ja Ruskamaigulise happelise löraka Otto paljale rinnale ja kõhule. Okse valgus ka pekilasu vahele nabaauku. Otto vahtis ehmunult oma limast kõhtu ja laiutas käsi nagu liiklusmiilits. Kristian lükkas räämas isa kõrvale ja võttis kõvasti poti servadest kinni. Enam ei kavatsenud ta ilma potita püsti tõusta.
„Sa-sa-sa oksendasid mu peale,” suutis Otto viimaks öelda.
„Jaah.”
Otto jõllitas suuri silmi oma vahus kõhtu.
„No palu, raisk, siis vähemalt andeks!”
„Vabandust.”
Otto läks pikali vanni ja hakkas oma kilgendavat kõhtu puhtaks küürima.
„Mida sa üldse joonud oled? See on mingi suhkrune pigi, mis ei lähe isegi Hertta šampooniga maha,” mõmises Otto.
Hertta kuulis võlusõna, Hertta šampoon, ja ilmus vetsu, tuline nagu suvine leitsak.
„Kas sa pesed minu šampooniga enda kõhtu?”
Kristianil oli endiselt pea potis. Otto istus vannis ja jõllitas abitult oma käes olevat juuksurisalongist hangitud kallist profišampooni.
„Seda et, jah.”
Hertta krahmas Otto käest pudeli ja lõi talle pihku tavalise seebi.
„Pese sellega! Ja kas see öökimine lõppeb ükskord ära?” kummardus Hertta Kristiani poole.
„Jaah.”
Hertta pöördus veel uksel ja käratas:
„Ja püüdke õppida ka muid sõnu peale jaahi.”
„Jaah,” kõlas potist Kristiani hääl.
Otto võttis räämas alukad jalast ja asus perset küürima.
„Alati peab puhas olema, ütles kass liivakasti juures.” Otto itsitas oma tobeda märkuse peale.
„Pliis, ole natukenegi vait,” palus Kristian.
„Jaa.”
Samas kostis esikust kõva pauk, kui Hertta välisukse kinni lõi. Mõlemad mehed jäid vaikseks.
„Kuhu ema läks?” küsis Kristian lõpuks.
Otto ronis vannist välja kontrollima, kas kolksatus oli ikka välisuksest. Ülekaaluline Otto ei olnud miski nõtke baleriin, nii et ta jalg ei tõusnud kuidagi üle vanniserva ja ta räntsatas kõhuli plastmassist vannitoamatile.
„Komistasidvä?”
„Jaa.”
Kristian pühkis suu puhtaks, tõmbas vett ja hakkas põrandal põtkivat isa aitama.
Kristian talutas isa läbi tühja korteri. Hertta oli tõesti läinud. Asju polnud ta siiski pakkinud.
„Ema läks kindlasti jalutama,” arvas Kristian.
„Jalutama? Kurat, ta peaks koos minuga jalutama. Me oleme ju abielus.”
Kristian ei olnud kunagi näinud isa vabatahtlikult jalutamas.
„No jaa,” noogutas Kristian.
Otto tõi köögist tooli ja läks esikusse trepikojast kostvaid hääli kuulama. Kristian kadus oma tuppa ja lootis uinuda pead kainestavasse unne. Suus oli happelise suhkrumöga maitse ja natuke ajas isegi nutma.
Hertta tuli koju alles hommikul. Esmalt leidis ta esiku põrandal kerra tõmbunult magava Otto, kes oli padjaks võtnud Hertta ruudulised punaste karvatuttidega kaunistatud toatuhvlid. Kristian magas oma voodis nagu Jeesus ristil. Käed olid laiali ja jalad kõvasti ristis. Kogu pühadus hajus siiski koos mööda Kristiani põske niriseva ilanirega ja ka pisikestesse poiste aluspükstesse kängitsetud oikumeeniline erektsioon ei pannud Herttat just vaimustusest taevasse hüppama. Ema lõi ukse kõmakaga kinni. Kristian hakkas karjuma. Hertta pidi ukse uuesti lahti tegema ja uurima, mis pojal viga.
„Huh, õnneks olid see kõigest sina,” ohkas Kristian ema nähes.
Hertta püüdis mitte vaadata poja pidulikult seisvat riista.
„Paned ehk püksid jalga,” palus Hertta.
Samas märkas Kristian, et tal on uskumatult uljas hommikukõva.
„Jaah…”
Hertta pigistas silmad kinni ja ütles eriti selgelt artikuleerides:
„Ja lepime kokku, et järgmist jaah-sõna kuuldes annan teile
