style="font-size:15px;"> „Mis parun Maidule luband anda”…
Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.
„Parun käskind Maidut oma juure tulla,” ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad – nii pikad seared… Ja sina pead kohe hobuse ette panema.”
„Kellele ta seda öeld?”
„Matsi Priidule,” wastab poiss kindlaste.
„Priidu waletab.”
„Uuetoa Marile öeld koa!”
„Narriwad sind.”
„Raha luband koa anda. Parun on rikas mees.”
Jaak toetab lõuga mõlema käe najale. Nõnda kõhuli maas lamades on tal sarnadust suure laisa hülgega. Kui poisike raha nimetab, lähewad ta kõrwad weidi kikki, aga ruttu heidab tawalik tuim, ühtlane olek jälle ta näo peale. Ta ümiseb midagi, wiimaks tõmmab lapse oma juurde muru peale maha.
„Ää rumal ole ja nende juttu usu – nad narriwad sind”, õpetab ta isalikult, „Parun on rikas mees küll, aga ega ta sulle midagi – ” Jaak saab sõna sabast kinni ja lõpetab: „Parunit põle olemaski! Eks sa tea, et sa minu poeg oled? Ega kellelgi lapsel kaht isa ole. Igal lapsel on üks isa, sinul põle koa rohkem …Teine kord näita Priidule ja Marile keelt, ehk tõsta särgi saba üles! Niisugused waleworstid! Ää kuulagi!”
Ja kui Jaak näeb, et lapsel päris leinanägu on, tõstab ta oma päratuma käpa tema punaka peakese peale ja paitab teda kaks, kolm korda. Ää kuulagi, ma teen sulle ise tuuleweski! Ja ema teeb püksid, kui suuremaks soad.”
Wäike Mait on warsti lepitatud. Ta ronib isa selga. Kaksiti tema laial, kondisel turjal istudes ja mõlema käega ta pikkadest juukstest kinni hoides, mängib Mait ratsalist. Ja Konna Jaak, noort „parunit” oma turjal tundes, teeb suuga hobuse kabjaplaginat järele, kergitab takti järele oma kanget keha ja kannab wäikese, suurtsugu ratsaniku üle kiwi ja kännu kaugele, kenale luulemaale … Unustatud on tuuleweski, uued püksid ja säärtega saapad, unustatud seks korraks ka see muinasjutuline isik, kellelt need head anded pidiwad tulema. —
Halwal asjal on tiiwad.
Kui Jaak Luts oma ilusa noorikuga rohkem kui wiie aasta eest X. walda asus, et wäikese Konna talu rentnikuks hakata, ei tundnud siinsetest elanikkudest keegi teda, tema naist ega nende perekondlisi olusid. Nende eneste käest kuuldi ainult, et nad kaunis kaugelt Läänemaalt pärit olewat ja oma mõisaherra lubal ja soowitusel siin wõhiwõeras Põhja-Harjumaa wallas, mille omanik nende endise saksa sugulane wõi hea sõber olewat, asupaika wõinud wõtta. Et talupoja ühest kogukonnast teise rändamine sel ajal haruldane, peaaegu kuulmata asi oli, siis raputasiwad X. walla inimesed wõera rentniku ilmumise üle küll pead, kuid see oli kõik; tahtes wõi tahtmata pidiwad nad Jaagu ja tema noore naise seletust uskuma, parun Riesenthal, nende senine herra, saatnud nad sellepärast wõersile, et wald rahwast – liig täis olewat. Läänemaal elada nii paksuste inimesi, et põld neid kõiki toita ei jõudwat…
Jaak Luts oli aga waewalt paar kuud Konna talu pidanud ja tema ilus teinepool selle aja sees priske pojaga maha saanud, kui tundmata tuulehoog walda weidra jutu puhus. Pagan teab, kes selle jutu tooja ja esimene wäljalaotaja oli! Kuulujuttude isa wõi ema on alati raske tabada. Ja kuidas niisugune jutt lendab! Pealt kuuekümne wersta oli ta lühikese ajaga ära käinud. Tolle aja kohta, kus talupoeg liikuda ei saanud, tõeste tubli tegu! Räägitaw jutt aga teadustas X. walla rahwale lühidelt järgmist.
Priske pojakene, kellega taewas Konna Jaagu noort abielu õnnistanud, tikkunud paar kuud, waremine siia kurja ilmasse, kui hea kombe lubab. Pulmade ja warrude wahe jäänud liig lühikeseks. Seejuures olewat aga wa’ hea Jaak täieste süüta. Aga teatawat määral süüta ka noorik Liisu. Tohib siis talutüdruk wastu panna, kui mõisaherra tema peale silma heitnud! Liisu meeldib saksale, saks wõtab ta mõisa toatüdrukuks ja auustab teda oma – sõprusega. Ori täidab käsku, nagu orja kohus on. Aga mõisniku helde sõprus ei jää tagajärjeta. Sellest poleks wiga, kui mitte parun Riesenthal naisemees ja inimestel lobisewad suud ei oleks. Kui kergeste ei wõi mõni sõna sinna kukkuda, kust teda soowimata kõrw leiab! Kas seda pahandust tarwis! Jaak Luts, ühe kuuepäewa-koha teomees, kutsutakse ühel päewal herra juurde.
„Jaak, kas tahad peremeheks saada?”
„Oh, armuline herra, miks ei tahaks!”
„Wõid saada. Aga enne pead naise wõtma.”
„Ega sest kedagi ole!”
„Pead mõisa Liisu wõtma.”
„Hea meelega.”
„Kohta ei wõi ma sulle aga oma wallas anda, annan sulle wõeras wallas. Mõistad?”
„Tänan auulikku herrat!”
„Lähed tulewal pühapäewal Liisuga kirikherra juurde. Saad mu käest pulmadeks wiiskümmend rubla.”
Jaak langeb peaaegu põlwili, kui ta paruni reit kaapab.
„Aga seda pea meeles, Jaak: laps, mis Liisul saab olema, on sinu laps! Kas mõistad?”
„Muidugi minu laps,” kordab Jaak küürutades. „Kelle laps ta siis peab olema, auulik paruni herra!”
„Sinu laps, kui ta ka – kui ta ka – nah, kui ka ta sinu laps ei ole! Sellest pead aru saama!”
Kestab tüll weel weidikene aega, enne kui Jaak Luts aru saab, aga peaasi on, et ta aru saab. Ja kui ta aru saanud, kestab weidikene aega, kuni ta otsusele jõuab, mil wiisil selle uue kingituse eest saksa tänada. Ta ütleb:
„Liisu on wa' uhke ja turtsatas tüdruk. Paruni herrad ehk ütlewad temale, et ta mulle pikka nina ei tee, kui talle kosja lähen.”
„Ole selle pärast mureta!”
„Tänu, tuhat tänu paruni herrale!”
Nii saanud Jaak ja Liisu paari, nii sattunud nad oma wallast wõerasse walda elama. Rahwasuu kandis juttu kõrtsist kõrtsi, kiriku-õuest kiriku-õue, ning ühel heal päewal oli see otsaga kaugele X. walda, noorpaari uude elupaika, jõudnud ja sünnitas seal arusaadawat kahinat ja kõhinat. Waewalt kuuldus Konna talust pisikese „warapärija” esimene „O-ää! o-ää”, kui külanaised pead kokku pistsiwad ja suurtsugu eluta enne-ajaloolise minewiku põhjaliku harutuse alla wõtsiwad. Külapoisid aga tegiwad wäikese kisakõri üle oma esimese nalja; nad ütlesiwad: „Konna Liisule sündinud pisikene parun: röökimise järele arwata soab teisest hea haagreht!”
Paruni nimi oli Maidukesel seega sündimisest saadik käes. Muidugi ei jäänud Jaagule ja Liisule teadmataks, mis külarahwas neist ja nende pojakesest kõneles. Wahel öeldi neile seda suu sissegi – mõni riiakas üleaedne tegi seda wihatujus, morn toores külapoiss purjus peaga. Kes aga arwab, et küla lobasuud ja keelepeksjad neile kätte sattunud sõjariista ise kes teab kui mõjuwaks pidasiwad, see eksib. Lugu ei olnud tolle aja kohta nii wäga haruldane, et temaga kõige kurjem keel midagi suuremat peale oleks wõinud hakata: ilusal külatüdrukul mõisaherraga sohilaps – tota mul asja!
