>EESSÕNA
Avis Everhardi märkmeid ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ajalooliseks dokumendiks. Ajaloolane avastaks neis rohkesti vigu, kui mitte just faktide edasiandmise, siis vähemalt nende tõlgendamise osas. Seitsesada aastat on möödunud ning tolle ajajärgu sündmused ja nende vastastikune seos, milles nende memuaaride autoril oli veel raske orienteeruda, ei sisalda meie jaoks enam mingisuguseid mõistatusi. Avis Everhardil puudus kindel ajalooline perspektiiv. See, millest ta kirjutas, puudutab kõigepealt teda ennast. Tema ise on see, kes seisab kogu aeg kirjeldatud sündmuste keskpunktis.
Ja ometi, kui inimlik dokument, pakub käsikiri meile küllaltki suurt huvi. Meie ei tohi autorile pahaks panna, kui ta, sügava armastuse tõttu oma mehe vastu, piirdub peamiselt subjektiivsete arvamuste ja hinnangutega. Meie möödume naeratades neist eksimustest ja andestame Avis Everhardile selle vaimustuse, millega ta räägib oma mehest. Me teame, et Everhard ei olnud niisugune silmapaistev kuju ja et ta tolle aja sündmuste käigus ei mänginud nii ülitähtsat rolli, nagu seda kinnitab memuaaride autor.
Ernest Everhard oli väljapaistev inimene, kuid siiski mitte niivõrd väljapaistev, nagu seda arvas tema naine. Ta oli üks suure kangelaste armee võitlejatest, kes töötasid ennastsalgavalt revolutsiooni heaks. Kuid Everhardil olid ka omad erilised teened töölisklassi filosoofia läbitöötamise ja propageerimise alal. Nimetades seda „proletariaadi teaduseks”, „proletariaadi filosoofiaks” paljastab ta selles tollele ajastule iseloomulikku ning paratamatut seisukohtade piiratust.
Kuid pöördugem tagasi memuaaride juurde. Nende suurimaks väärtuseks on see, et nad taaselustavad meile tolle hirmsa ajastu õhkkonna. Mitte kusagil mujal ei kujutata aastate 1912-1932 tormisel ajavahemikul elanud inimeste hingeelu nii eredalt, ei näidata nende piiratust ja vaimupimedust, nende hirmu ja kahtlusi, nende moraalseid eksiarvamusi ja meeletuid ihasid, nende ebaausaid kavatsusi ning kohutavat egoismi nii kujukalt kui Everhardi memuaarides. Meie arukal ajastul on sellest kõigest raske aru saada. Ent ajalugu näitab, et selline ajajärk leidis tõepoolest aset, ning bioloogia ja psühholoogia selgitavad meile selle põhjuse. Kuid ei ajalugu, bioloogia ega psühholoogia ei suuda meie silmade ette tuua seda maailma. Meil tuleb temaga leppida kui minevikus esinenud paratamatusega, kuigi ta jääb meile võõraks ja arusaamatuks. Alles Everhardi käsikirja lugedes hakkame me mõistma seda ajajärku. Me otsekui sulame kokku selle ülemaailmse draama tegelastega ja hakkame elama nende mõtete ja tunnetega. Ja meile ei saa arusaadavaks üksnes Avis Everhardi armastus oma kangelasliku elukaaslase vastu, vaid me tunnetame koos temaga ka oligarhia hädaohtu, mis kerkis ähvardava varjuna maailma kohale. Me näeme, kuidas raudse kanna valitsus (kas pole see õnnestunud nimetus!) hakkab rõhuma inimkonda, ähvardades teda hävitada.
Käsikirjast, muide, selgub, et kindlakskujunenud termini „raudne kand” autoriks oli omal ajal Ernest Everhard – küllalti huvitav avastus, mis heidab valgust küsimusele, mida ajalugu pole seni valgustanud. Arvati, et termin „raudne kand” leidis esmakordselt väljendust vähetuntud žurnalisti George Milfordi pamfletis „Teie – orjad!”, mis ilmus 1912. aasta detsembris. Mingisuguseid muid andmeid George Milfordi kohta ei ole säilinud; ainult Everhardi käsikirjas võib leida põgusa märkuse selle kohta, et Milford langes Chicago veresaunas. Väga võimalik, et Milford kuulis seda väljendust Ernest Everhardi suust – ja kõige tõenäolisemalt ühe 1912. aasta sügisese valimiseelse kampaania puhul aset leidnud esinemise ajal. Everhard ise, nagu käsikirjas öeldakse, tarvitas seda nimetust esmakordselt 1912. aasta kevadel, viibides ühe eraisiku juures lõunasöögil. Antud aeg peab olema vastuvaidlematult usaldusväärne.
Ajaloolasele ja filosoofile jääb oligarhia võit lahendamatuks mõistatuseks. Teiste ajalooliste etappide tekkimine vastab ühiskonna arengu seadustele. Need etapid olid ajalooliselt möödapääsmatud ning nende saabumist võis ette ennustada samasuguse kindlusega, nagu astronoom arvutab välja tähtede liikumise. Need etapid olid evolutsioonisüsteemis paratamatud. Ürgaegne kommunism, orjapidamise ühiskond, pärisorjus ja palgatöö olid möödapääsmatuteks ühiskonna arengu astmeteks. Kuid naeruväärne oleks kinnitada, et raudse kanna valitsemisaeg oli samasuguseks möödapääsmatuks astmeks. Praegu me kaldume arvama, et see periood oli mingisuguseks juhuslikuks kõrvalekaldumiseks või taganemiseks türanliku isevalitsuse julmale ajajärgule, mis ajaloo koidikul oli niisama seaduspärane, nagu seda oli hiljem juhuslik raudse kanna võidulepääs.
Ebameeldiva mälestuse jättis endast feodalism, kuid ka see etapp oli ajalooliselt õigustatud. Pärast nii võimsa tsentraliseeritud suurriigi, nagu Rooma impeerium, hävitamist oli feodalismi tekkimine paratamatu. Kuid sedasama ei või me öelda raudse kanna kohta. Sotsiaalse evolutsiooni seaduspärasuses ei ole tal kohta. Tema võimuletulekut ei saa pidada ajalooliselt õigustatuks ega hädavajalikuks. Me näeme temas pigemini mingisugust kohutavat ebakorrapärasust, ajaloolist kurioosumit, kapriisi, viirastust, midagi ootamatut ja ettekujutamatut. Olgu see hoiatuseks neile järelemõtlematuile poliitikuile, kes nii enesekindlalt arutavad sotsiaalprotsessidest.
Kapitalismi peeti tolle aja sotsioloogide poolt kodanliku ühiskonna kulminatsioonipunktiks, kodanliku revolutsiooni küpseks viljaks, ja praegu võime me üksnes nõustuda selle seisukohaga. Kapitalismile pidi järgnema sotsialism – seda kinnitasid isegi niisugused väljapaistvad vaenlase leeri esindajad, nagu Herbert Spencer. Oodati, et omakasupüüdliku kapitalismi varemeil puhkeb kord õitsele sajandite kestel hellitatud õieke – inimeste vendluse ajastu. Aga selle asemel, meie imestuseks ja kohkumuseks – ja veelgi enam nende sündmuste kaasaegsete imestuseks ja kohkumuseks – kapitalism, vastu minnes lagunemisele, andis veel ühe koletisliku võsu – oligarhia.
20. sajandi algperioodi sotsialistid märkasid liiga hilja oligarhia tekkimist. Kui nad seda taipasid, oli oligarhia juba kohal – nagu verega pitseeritud fakt, nagu julm, luupainajalik tõelisus. Kuid isegi siis, nagu seda tõendab Everhardi käsikiri, ei uskunud veel keegi, et raudne kand püsiks kuigi kaua võimu juures. Revolutsionäärid olid arvamusel, et tema kukutamine on vaid mõne aasta küsimus. Nad mõistsid, et talurahva ülestõus oli stiihiline ja et esimene ülestõus puhkes liiga vara, ent mitte keegi neist ei taibanud, et ka teine ülestõus, kuigi hästi ette valmistatud ja selleks täielikult küps, oli määratud samasugusele nurjumisele ja veel julmemale lüüasaamisele.
Avis Everhard kirjutas nähtavasti oma märkmed teisele ülestõusule eelnevatel päevadel, mistõttu neis ei leidu ühtegi sõna selle õnnetu lõpu kohta. Kahtlemata toimus see lootuses avaldada need kohe pärast raudse kanna kukutamist ja anda seega õiglane hinnang oma langenud abikaasa tegevusele. Kuid saabus katastroof ning, valmistudes põgenemisele või ette aimates arreteerimist, ta peitis märkmed Wake Robin Lodge’is asuva vana tamme õõnsusesse.
Avis Everhardi edaspidine saatus on teadmata. Tõenäoliselt hukati ta palgasõdurite poolt; kuid raudse kanna võimu päevil ei teostatud lugematute hukkamisohvrite arvestust. Ühte võib aga kindlalt öelda: kui Avis Everhard peitis oma käsikirja ning tegi ettevalmistusi põgenemiseks, ei tulnud tal mõttessegi, et teine ülestõus võiks saada nii koleda lüüasaamise osaliseks. Ta ei näinud ette, et ühiskonna arengu keeruline ja raske tee nõuab lähema kolmesaja aasta jooksul veel kolmandat ja neljandat ülestõusu ning palju teisi verre uputatud revolutsioone, – kuni töölisliikumine saavutab lõpuks võidu üle kogu maailma. Tal ei tulnud pähegi, et tema märkmed, tema armastuse panis Ernest Everhardile, lebavad põlise tamme õõnsuses veel seitse pikka sajandit, enne kui neid puudutab kellegi käsi.
Ardis
Inimeste vendluse ajastul 27. nov. 419. a.
Näed pilti alguseks, mis rõhub meelt, mis lausa haigeks teeb sind kurvas saatuses!
Kuid kannata! Küll autor näitab veel, mis on tal öelda viies vaatuses.
I
MINU KOTKAS
Pehme suvetuul sahiseb mammutipuis ning Wild-Water vuliseb üle sammaldunud kivide, tuues kuuldavale mahedaid helisid.
Anthony Meredith – J. Londoni poolt väljamõeldud isik, kes kirjastas romaani „Raudne kand” ja kelle nimel on antud tekstile lisatud viited.
