olemus väriseb ähvardava tormi ootel. Ah, et see ei puhkeks liiga vara! Et see ainult ei puhkeks liiga vara!2
Mul ei ole vähe põhjusi muretsemiseks. Mõtted, painavad mõtted ei jäta mind rahule. Ma olen elanud nii kaua elutormide keerises, et mind rõhub rahu ja vaikus ning ma ei saa hoiduda mõtlemast metsikule, surma ja hävitust toovale iilile, mis iga hetk võib hakata möllama. Mu kõrvus kajavad mahatõugatute karjed ja mu silmade ees on taas mineviku kohutavad viirastused.3 Ma näen purustatud inimihu ning seda, kuidas ilusast ja uhkest kehast rebitakse vägivaldselt välja hing, et paisala see raevunult jumala trooni ette. Nii, läbi vere ja hävituse, läheneme meie, inimesed, oma eesmärgile, püüdes luua maakeral kestvat rahu ja õnne.
Ja siis valdab mind üksindus. Kui ma ei mõtle sellele, mis tuleb, siis pöörduvad mu mõtted minevikku, tollele, keda enam ei ole – sinule, minu Kotkas, kes sa lendasid väsimatuil tiibadel, püüdes tõusta kõrgusesse, päikese poole, sest päikeses säras sinu vabaduse ideaal. Ma ei saa käsi rüpes hoides oodata tähtsate sündmuste saabumist, mida minu mees on ette valmistanud, olgugi et temale ei olnud määratud näha nende sündi. Ta pühendas sellele üritusele oma parimad aastad ja selle eest ta ka suri. See on tema töövili. Tema valmistas selle ette.4
Ja nii ma otsustasingi kasutada käesolevad rahutud päevad mälestuste kirjutamiseks oma mehest. On palju niisugust, mida kõigi elavate hulgast mina üksi tean jutustada inimesest, kelle ülla kuju meenutamiseks ei ole olemas kohaseid sõnu. Ernestis elas õilis hing, ja kui mu armastusest kaob kõik isiklik, siis valdab mind kahetsus just kõige rohkem selle üle, et teda ei ole enam siin tervitamas saabuvat helget päeva. Et me võidame, selles ei või olla kahtlust. Ta ehitas niivõrd vastupidavalt ja kindlalt, et ta ehitus jääb püsima. Surm raudsele kannale! Lähedal on päev, millal rõhutud inimkond tõstab norgu vajunud pea. Niipea kui teade sellest kandub üle kogu maailma, tõusevad üles tööliste hulgad ja läheb täide see, mida maailma ajaloos pole seni veel juhtunud. Tööliste solidaarsuses võib olla kindel ja see tähendab, et maailma ääretute avaruste ulatuses leiab esmakordselt aset rahvusvaheline revolutsioon.5
Nagu te näete, on mõtted lähenevaist sündmusist haaranud mind täielikult enda võimusesse. Nad on vallanud mind päeval ja öösel ja hoidnud mind nii kaua enda kütkes, et ma ei olegi enam võimeline mõtlema millestki muust. Seda enam, et jutustades oma mehest, ma ei saa jätta kõrvale ta üritust. Ta oli selle hingeks ja minu jaoks on nad lahutamatud.
Mainisin juba kord, et on olemas palju niisugust, millele ainult mina võin heita valgust. Kõik teavad, et Ernest ei säästnud end revolutsioonilises töös ja et tal tuli palju kannatada. Aga kuidas ta töötas ja kui palju ta läbi elas, seda tean ainult mina, sest ma olen olnud temaga koos need kakskümmend rahutut aastat, ja minule, rohkem kui kellelegi teisele, on tuntud Everhardi kannatlikkus, tema põhjatu energia ja piiritu andumus üritusele, mille eest ta alles kaks kuud tagasi andis oma elu.
Püüan jutustada lihtsalt ja ilustamata, kuidas Ernest Everhard astus mu ellu – meie esimesest kohtumisest, sellest, kuidas ta vallutas mu olemuse ja muutis täielikult kogu mu elu. Nii näete te teda minu silmadega ja õpite tundma niisugusena, nagu mina teda tundsin, välja arvatud ainult see, mis on mulle liiga lähedane ja kallis, et sellest jutustada. Me tutvusime 1912. aasta veebruaris, kui Everhard minu isa6 kutsel ilmus lõunasöögile meie majja Berkeleys. Ma ei ütleks, et esimene mulje temast oleks olnud eriti meeldiv. Ta oli üks meie paljudest külalistest ning võõrastetoas, kuhu me olime kokku tulnud, erines Ernest teistest. Meie „kiriklikul lõunal”, nagu mu isa seda tavatses omavahel nimetada, oli ta vaimulike hulgas kindlasti võõrkehaks.
Kõigepealt, ta oli halvasti riietatud. Everhard kandis valmisriiete ärist ostetud tumedat ülikonda, mis talle sugugi ei istunud. Ja tõepoolest, tema kehaehituse juures oli lihtsalt võimatu osta midagi valmistehtult. Sel õhtul, nagu tavaliselt, paisutasid ta tugevad musklid õhukest kalevit ning ta atleediseljal, otse abaluude vahel, jooksid inetud kortsud. Silmitsedes ta kaela, mis oli tugev ja muskliline nagu elukutselisel poksijal7, ma tahtmatult mõtlesin: see siis ongi minu isa viimane huviobjekt – kunagine sepp, nüüd aga filosoof-sotsioloog. Ja oma tugevate musklite ning härjaturjaga meenutas ta tõepoolest seppa. Sealsamas andsin ma talle ka hinnangu – mingisugune imeelukas, töölisklassi „Pime Tom”.8
Ja siis tema käepigistus! See oli kindel ja tugev ning tema mustade silmade pilk näis liiga julgelt peatuvat minu näol. Te taipate, et ma olin oma miljöö laps ja tol ajal tugevasti mõjutatud klassi-eelarvamustest. Ma ei oleks andestanud sellist julgust oma seltskonda kuuluvale mehele. Mäletan, et ma tahtmatult langetasin silmad ja ruttasin kergendustundega vastu oma lemmikule, piiskop Morehouse’ile – meeldivale ja tõsisele keskealisele mehele, kes oma välimuselt ning kommetelt meenutas Kristust ja õpetlast.
Muide, see julgus, mis tundus mulle peaaegu solvamisena, oli Ernest Everhardi iseloomu põhiliseks iseärasuseks. Ta oli lihtne, siiras ja julge, kuid ta vihkas peeni seltskondlikke kombeid, pidades neid asjatuks ajaraiskamiseks. „Sa meeldisid mulle,” seletas ta palju aastaid hiljem, „ja kas pole siis loomulik vaadelda seda, mis inimesele meeldib?” Nagu ma juba ütlesin, oli Ernest julge. Ta oli loomu poolest aristokraat – vaatamata oma kuuluvusele vastandlikku ühiskonnaleeri. Ta oli üliinimene, „blond elajas” Nietzsche9 kirjelduse järgi, ja kõigele muule lisaks – tohutus vaimustuses demokraatiast.
Olles seotud teiste külalistega, unustasin ma täiesti ebameeldiva töölisklassist pärineva filosoofi, kuid lõunasöögi ajal köitsid naerusädemekesed tema silmades mitu korda minu tähelepanu. Need tekkisid harilikult siis, kui ta kuulas kord ühe, kord teise vaimuliku juttu.
„Tal ei puudu huumorimeel,” mõtlesin ma ja peaaegu andestasin talle ta halvastiistuva ülikonna. Ent aeg möödus ja lõuna jõudis lõpule, kuid Everhard ei olnud lausunud veel sõnagi vaimulike kõneluse vahele, kes rääkisid vahetpidamata töölisklassist ja kirikust, sellest, mis kirik on teinud ja mida ta kavatseb teha tööliste heaks. Ma märkasin, et isa oli Ernestile pahane tema kangekaelse vaikimise pärast. Kasutades vestlusesse tekkinud lühikest vaheaega, palus ta Ernestit väljendada oma arvamust, kuid too ainult kehitas õlgu ja ütles: „Mul ei ole sellele midagi juurde lisada” ning jätkas soolatud mandlite söömist.
Ent minu isa ei lepi juba nii kergesti eitava vastusega. Natuke aega hiljem ta lausus: „Täna on meie seltskonnas töölisklassi esindaja. Ma olen kindel, et me kuuleme temalt palju uut ja huvitavat. Palume mr. Everhardil sõna võtta.”
Ülejäänud külalised reetsid hästikasvatatud huvi ja palusid tungivalt Everhardi esitada oma seisukohad. Nende suhtumine temasse oli kannatlik-leebe, peaaegu soosiv. Ma mõistsin, et Ernest märkas seda ja et see pakkus talle lõbu. Ta mõõtis lauasistujaid aeglase pilguga ja ta silmades lõi välgatlema naeruhelk.
„Ma ei ole vilunud kiriklike vaidluste viisakusvormide tarvitamises,” algas ta ning takerdus siis, võideldes ilmselt tagasihoidlikkuse ja kohmetusega.
„Jätkake, jätkake!” kostis igast küljest ning dr. Hammerfield märkis: „Me tervitame alati tõesõna, ükskõik kellelt ta ka ei tuleks.” Ja lisas siis paranduseks juurde: „Kui see tuleb puhtast südamest.”
„Kas teie arvates võib tõde tulla ka mitte puhtast südamest?” naeris Ernest.
Dr. Hammerfield ahmis momendiks õhku, kuid tal õnnestus siiski olukorda päästa, nentides: „Parimadki meie hulgast võivad eksida, noormees, isegi parimad.”
Ernesti käitumisviis muutus silmapilkselt.
Teine ülestõus oli suurel määral Ernest Everhardi kätetöö, olgugi et ta valmistas seda ette tihedas kontaktis Euroopa sotsiaaldemokraatide juhtidega. Everhard ise tabati ja hukati salaja kevadel A. D. 1932. Ülestõus oli tema poolt ette valmistatud siiski niivõrd põhjalikult, et ta järglastel õnnestus teostada ta plaanid ilma igasuguse viivituse ja segaduseta. Pärast Everhardi hukkamist asus ta naine, Avis Everhard, elama Wake Robin Lodge’i Kalifornias, väikesesse puumajja Sonoma mägedes.
Siin osutatakse kahtlemata Chicago ülestõusule.
Mis puutub Avis Everhardi, siis tuleb märkida, et ta mees oli ainult üks paljudest andekatest töölisjuhtidest, kes valmistasid ette Teist ülestõusu. Nüüd, hoolimata sajandite möödumisest, on selge, et kui Everhard oleks jäänud ellu, siis ei oleks see sugugi muutnud ülestõusu traagilist lõppu.
Teine ülestõus omandas tõepoolest rahvusvahelise iseloomu. See oli määratu suur algatus – liiga suur selleks, et olla ainult ühe inimese kätetöö. Maailma kõigis oligarhiates olid töölised organiseeritud, valmis ülestõusuks esimese signaali peale. Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja kogu Austraal-Aasia olid tookord sotsialistlike valitsustega töölisriigid. Nad lubasid revolutsioonile abi osutada ja aitasidki teda, mistõttu Teise ülestõusu mahasurumine tähendas ka nende purustamist ja sotsialistlike valitsuste asendamist oligarhiatega.
John Cunningham, Avis Everhardi isa, oli Kalifornias Berkeley ülikooli professoriks. Ta oli füüsika eriteadlane ja tegeles innukalt teadusliku tööga, mis tõi talle suure kuulsuse. Tema tähtsaimaks panuseks teadusele olid ta uurimused elektroni alalt, mille tulemused leidsid formuleerimist Cunninghami kapitaalses töös „Mateeria ja energia identsus”. Selles töös määrati lõplikult kindlaks mateeria ja energia põhiosakeste identsus.
Varem olid selle seisukohaga esinenud sir Oliver Lodge ja teised radioaktiivsuse uurijad, kuid nemad väitsid seda ainult hüpoteesi varal.
Tol ajal oli sport rahahankimise vahendiks. Võideldi rusikatega, ning poksija, kes oli oma vastase tapnud või löönud ta pooluimaseks, sai selle eest tasu.
See ähmane viide osutab arvatavasti pimedale neeger-muusikandile, kes 19. sajandi teisel poolel saavutas oma kontsertidega suure populaarsuse.
Friedrich Nietzsche elas 19. sajandil. See oli hullumeelne filosoof, kes normaalsuse hetkil nägi kummalisi tõevälgatusi, kuid vaimupimeduses filosofeeris mõttetusi.
