palju. „Ei, ei!” hüüdsin ma. „See on võimatu, lihtsalt absurdne!” Ent hommikul ma ärkasin igatsusega teda uuesti kohata. Ma tahtsin näha teda võidutsemas vaenlaste üle ägedas vaidluses, kuulda metalset kõla tema hääles ning jälgida, millise kindluse ja jõuga ta pihustab nende enesega rahulolu, raputades neist vanu, sissejuurdunud tõekspidamisi. Mis sellest, et ta hooples! Kui kasutada tema oma sõnu, siis see „aitas kaasa”, andis tulemusi. Ja, muide, tema hooplemist oli tore jälgida. See erutas nagu kutse lahingusse.
Päevad möödusid, mille kestel ma tutvusin Ernesti teostega, mis ma sain isalt. Ta kirjutas nii nagu rääkis – selgelt ja veenvalt. Ernestiga võis mitte nõustuda, kuid tema esitusviisi lihtsus tahtmatult veenis. Tal oli talenti mõtestada küsimusi haruldase selgusega. Need olid suurepäraselt esitatud. Siiski, hoolimata heast stiilist, oli ta töödes palju niisugust, mis mulle ei meeldinud. Ernest rõhutas liialt seda, mida ta nimetas klassivõitluseks, vastuoluks töö ja kapitali vahel, huvide kokkupõrkeks.
Ühel päeval teatas isa lõbusalt, et dr. Hammerfield oli avaldanud Ernesti kohta järgmise arvamuse: „Ülbe noor kutsikas, kes on läinud ennast täis lühiajalisest ja äärmiselt puudulikust õppimisest.” Dr. Hammerfield keeldus samuti Ernestiga edaspidi kohtumast.
Seevastu piiskop Morehouse ilmutas Ernesti suhtes elavat huvi ja soovis temaga tingimata kohtuda. „Tugev noormees,” märkis piiskop, „ning väga energiline ja aktiivne, kuid liiga enesekindel, liiga enesekindel.”
Ühel õhtupoolikul tuli Ernest koos isaga. Piiskop Morehouse oli juba saabunud ja me jõime verandal teed. Ernesti Berkeleys viibimist põhjustas muide asjaolu, et ta kuulas meie ülikoolis erikursust bioloogia alal ja ühtlasi töötas pingeliselt oma raamatu kallal, mis kandis pealkirja „Filosoofia ja revolutsioon”17.
Ernesti saabumisega näis, nagu oleks veranda muutunud korraga väikeseks. Ernest tegelikult ei olnudki nii väga pikk – ainult viis jalga üheksa tolli, ent tema kõrval tundus kõik mannetuna ja väikesena. Kui Ernest kummardas, et mind tervitada, siis märkasin tema juures kerget kohmetust, mis oli kummalises vastuolus ta julgelt vaatavate silmadega ja hetk hiljem asetleidva tugeva käepigistusega. Käesurumise momendil oli ta pilk endiselt rahulik ja kindel. Ta silmis näis aga peegelduvat mingisugune küsimus ja nagu eelmiselgi korral ta silmitses mind lubamatult kaua.
„Ma lugesin teie „Töölisklassi filosoofiat”,” laususin mina ning Ernesti silmis oli märgata rõõmuhelki.
„Te võtsite muidugi arvesse lugejaskonda, kellele see on määratud?” küsis Ernest.
„Võtsin, ja just seetõttu ongi mul põhjust avaldada rahulolematust,” heitsin ma talle väljakutse.
„Ka mina ei ole teiega rahul, mr. Everhard,” ütles piiskop Morehouse.
Ernest kehitas vaid kergelt õlgu ja võttis vastu temale ulatatud teetassi.
Piiskop tegi kummarduse, andes mõista, et mul on eesõigus.
„Teie õhutate klassivaenu,” algasin mina. „Ma pean ebaõigeks ja kuritegelikuks kõike seda esile tuua, mis. on töölisklassis piiratut ja brutaalset. Klassivaen on antisotsiaalne nähtus ja mulle näib, et ka antisotsialistlik.”
„Ei tunnista end süüdlaseks,” vastas Ernest. „Sõna „klassivaen” ei esine üheski minu kirjutuses.”
„Oo!” hüüdsin ma etteheitvalt, võtsin ta raamatu ja avasin selle.
Ernest rüüpas teed ja jälgis muheldes, kui ma lehitsesin raamatut.
„Lehekülg 132,” lugesin ma valjusti: „Ühiskonna arengu käesoleval etapil leiab klassivõitlus seepärast aset tööjõudu ostva ja tööjõudu müüva klassi vahel.”
Vaatasin võidurõõmsalt Ernesti otsa.
„Seal ei ole sõnagi klassivaenust,” nentis ta naeratades.
„Kuid siin seisab ju sõna „klassivõitlus”,” laususin mina.
„See termin ei tähenda veel klassivaenu,” seletas Ernest. „Uskuge mind, meie ei õhuta vihkamist. Me räägime sellest, et klassivõitlus on ühiskonna arengu seadus. Mitte meie ei ole selle eest vastutavad. Mitte meie ei tekitanud klassivõitlust. Meie ainult püüame seda lugejale selgeks teha nii, nagu Newton selgitas gravitatsiooniseadust. Me teeme arusaadavaks klassivõitlust põhjustavate vastandlike huvide iseloomu.”
„Kuid ei tohiks olla mingisugust huvide vastuolu!” hüüdsin mina.
„Ma nõustun teiega täiesti,” vastas Ernest. „See ongi, mida meie, sotsialistid, püüame saavutada – huvide vastuolu kaotamist. Vabandage! Lubage mul lugeda üht lõiku!” Ta võttis raamatu ja keeras mitu lehekülge tagasi. „Lehekülg 126: „Klassivõitluse ajajärk, mis algas ürgaegse kommunismi lagunemise ja eraomandi tekkimisega, jõuab lõpule eraomandi kui ühiskondliku eksisteerimisvahendi hävitamisega”.”
„Ma ei ole teiega ühel arvamusel,” katkestas teda piiskop Morehouse. Nõrk puna piiskopi kahvatul askeedinäol reetis ta sisemist erutust. „Teie seisukoht on ebaõige. Töö ja kapitali huvide vahel ei ole mingisugust vastuolu – või, pigemini, seda ei tohiks olla.”
„Tänan teid!” ütles Ernest tõsiselt. „Oma viimase märkusega te andsite minu seisukohale siiski õiguse.”
„Kuid miks peaks seal esinema vastuolu?” nõudis piiskop ägedalt.
Ernest kehitas õlgu. „Ma oletan, et selle põhjustab asjaolu, et me oleme sellisteks loodud.”
„Ei, inimesed ei ole sellisteks loodud!” hüüdis piiskop.
„Kas te räägite ideaalsest inimesest?” küsis Ernest, „omakasupüüdmatust ja jumalasarnasest olevusest, milliseid leidub niivõrd vähe, et neid võib lugeda tegelikult mitteeksisteerivaiks, või kõnelete te harilikust, keskmisest inimesest?”
„Ma mõtlen harilikku, keskmist inimest,” kõlas vastus.
„Kes on nõrk ja ekslik ning teeb vigu?”
Piiskop Morehouse noogutas pead.
„Ja on väiklane ja isekas?”
Piiskop noogutas uuesti.
„Ettevaatust!” hoiatas teda Ernest. „Ma ütlesin „isekas”.
„Tavaline inimene ON isekas,” kinnitas piiskop vapralt.
„Ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada?”
„Jah, ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada. See on tõsiasi, kuigi kahetsusväärne.”
„Siin ma teid siis tabasingi,” Ernesti lõualuud tegid naksatuse, nagu oleksid nad püüdnud piiskopi lõksu. „Lubage mul anda teile seletus. Võtame näiteks mehe, kes töötab trammitöölisena.”
„Tal ei oleks võimalust töötada, kui kapitalistid ei annaks talle tööd,” tegi piiskop vahemärkuse.
„Tõsi, kuid te nõustute, et kapitalistid hukkuksid, kui töölised ei teeniks neile dividende?”
Piiskop vaikis.
„Kas te olete samal arvamusel?” nõudis Ernest. Piiskop noogutas.
„Sel
Raudse kanna valitsuse kolme sajandi jooksul ilmus see raamat pidevalt põrandaalustes väljaannetes. Osa eksemplare teose eriväljaandeist säilitatakse praegu Ardise Rahvuslikus Raamatukogus.
