teie ei ole avaldanud protesti?”
Piiskop raputas pead.
„Siis on kirik ka tänapäeval tumm, nii nagu ta oli seda 18. sajandil?”
Piiskop vaikis ja seekord ei käinud Ernest talle peale. „Ja ärge unustage, et iga kord, kui mõni vaimulik protesteerib, ta otsekohe vallandatakse.”
„Ma usun, et teie ei ole õiglane,” kostis vastuväide. „Kas te avaldate protesti?” nõudis Ernest.
„Näidake mulle meie oma ühiskonnas neid pahesid, millest te äsja kõnelesite, ja ma teen seda.”
„Ma näitan neid teile,” ütles Ernest rahulikult. „Te võite mind arvestada. Ma juhin teid läbi põrgu.”
„Ja ma protesteerin.” Piiskop ajas end toolil sirgu ja tema leebele näole ilmus sõjamehelik karmus. „Kirik ei vaiki enam edaspidi.”
„Teid vallandatakse,” kõlas hoiatus.
„Ma tõestan teile vastupidist,” sähvas piiskop. „Ma tõestan, juhul kui see, millest te rääkisite, osutub õigeks, et kirik on patustanud teadmatusest. Samuti arvan ma, et tööstusettevõtetes asetleidvad koledused on tingitud kapitalistide teadmatusest. Nad parandavad oma vea niipea, kui nad saavad olukorrast teadlikuks. Ja seda neile selgitada on kiriku kohus.”
Ernest naeris. Ta naer oli julm ja see õhutas mind kaitsma piiskoppi.
„Pidage meeles,” ütlesin mina, „et te näete ainult asja üht külge. Meis on palju head, olgugi et teie ei usu üldse meie headusesse. Piiskop Morehouse’il on õigus. Tööstustes valitsev hirmus ebaõiglus, nagu teie seda kirjeldasite, on tingitud kapitalistide teadmatusest. Ühiskonna klassid on üksteisest liialt eraldunud.”
„Metsikud indiaanlased ei ole nii julmad ja metsikud, kui seda on kapitalistid,” vastas Ernest ning sel silmapilgul ma otse vihkasin teda.
„Teie ei tunne meid,” vaidlesin ma talle vastu. „Meie ei ole halastamatud ega brutaalsed.”
„Tõestage seda!” heitis ta väljakutse.
„Kuidas saan ma seda teile tõestada?” Ma olin tõepoolest vihane.
Ta raputas pead. „Ma ei palugi teid seda minule tõestada. Ma tahan, et te teeksite selle küsimuse iseendale selgeks.”
„Ma olen selle üle ammu selgusel,” torkasin ma vastuseks.
„Teile ei ole mitte midagi selge,” lõikas ta jämedalt vahele.
„No, lapsed, lapsed…” rahustas isa.
„Ma ei hooli –,” algasin ma pahaselt, kuid Ernest katkestas mu lause.
„Mul on teada, et teil või teie isal, mis on tegelikult üks ja seesama, on paigutatud raha Sierra vabrikutesse.”
„Ja mis on sellel ühist meie vaidlusega?” hüüdsin mina.
„Mitte palju,” algas ta aeglaselt, „välja arvatud vast see, et kleit, mida te kannate, on kaetud verega. Toit, mida te sööte, on vürtsitatud verega. Väikeste laste ja tugevate meeste veri tilgub teie katusetaladelt. Ma sulen silmad ja kuulen seda tilkumas tilk-tilga haaval, kuni see katab kogu ümbruse.”
Ja ta tõepoolest sulges silmad ning nõjatus tooli seljatoele.
Solvumise ja haavatud eneseuhkuse pisarad purskusid mu silmist. Mind ei olnud veel keegi nii jämedalt kohelnud. Mõlemad, nii isa kui ka piiskop, istusid hämmeldunult oma kohtadel, häirituna tekkinud olukorrast. Nad katsusid vestlust juhtida vähemohtlikesse rööpaisse, kuid Ernest avas silmad, vaatas minu otsa ning andis käeliigutusega märku vaikimiseks. Ta suu oli karm, samuti ta silmad, kus ei olnud enam jälgegi endisest naeruhelgist. Mida ta kavatses öelda, missuguse kohutava karistuse mulle määrata, seda ma ei saanudki teada, sest samal hetkel keegi mees, kes oli kõndinud mööda kõnniteed, peatus äkki ja heitis pilgu meie seltskonnale. See oli viletsasti riietatud kogukas mees, seljas tassis ta suurt virna bambusest valmistatud ning vitstest punutud riiuleid, toole ja sirme. Ta silmitses meie maja nagu kaalutledes, kas ta peaks sisse astuma, et pakkuda müügiks oma kaupa, või kõndima edasi.
„Selle mehe nimi on Jackson,” mainis Ernest.
„Omades sellist tugevat kogu peaks ta töötama, mitte tühja-tähjaga kaubitsema,”24 tegin ma terava märkuse.
„Silmitsege ta vasaku käe varrukat!” ütles Ernest leebelt.
Ma vaatasin ja nägin, et varrukas oli tühi.
„Veres, mida ma kuulsin teie katusetaladelt tilkuvat, oli ka selle käe verd,” nentis Ernest endise leebusega. „Ta kaotas oma käe Sierra vabrikus ja teie ajasite ta maanteele surema nagu äraaetud hobuse. Kui ma ütlen „teie”, siis mõtlen ma selle all vabriku juhatajat ja ametnikke, kellele teie ja teised aktsionärid maksate palka vabriku juhatamise eest. See oli õnnetusjuhtum, mille põhjustas Jacksoni püüe säästa kompaniile mõned dollarid. Hambuline trummel niitis maha ta käsivarre. Ta oleks võinud lasta väikesel ränikivil, mida ta trumli hammaste vahel nägi, edasi joosta. See oleks trumlist välja paisanud vaid kaks rida raudnaelu. Kuid Jackson haaras ränikivi ning ta käsivars kisti otsast ja tõmmati sõrmeotstest õlani narmasteks. See juhtus öösel, sest vabrik töötas parajasti ületundidega. Tol kvartalil maksti muide aktsionäridele tõhusaid dividende. Jackson oli töötanud järjest juba palju tunde ja ta musklid olid kaotanud neile omase elastsuse ja jõulisuse. See asjaolu muutis ta liigutused veidi aeglasemaks ja sellepärast ta jäigi masina vahele. Tal on kodus naine ja kolm last.”
„Ja mida tegi kompanii tema heaks?” küsisin mina. „Mitte midagi. Oo jaa, midagi nad siiski tegid. Nad võitlesid edukalt hagi vastu, mille ta esitas pärast haiglast väljumist. Kompanii palkab väga osavaid juriste.”
„Teie ei kirjeldanud mulle asja lõpuni,” ütlesin ma otsustavalt. „Või teie ehk ei teagi kogu asjakäiku. Võib-olla see mees käitus jultunult.”
„Jultunult? Ha-ha-ha!” naeris Ernest sarkastiliselt. „Suur jumal! Jultunult! Tema, kellel oli käsi ära saetud. Kõigest hoolimata pidas Jackson end üleval nagu vagur ja alandlik teener. Keegi ei mäleta, et ta oleks kunagi käitunud ülbelt.”
„Kuid kohus,” ei andnud ma veel ikka järele. „Asja ei oleks otsustatud tema kahjuks, kui sellega ei oleks ühenduses olnud seiku, mida teie jätsite mainimata.”
„Kolonel Ingram on kompanii juriskonsult. Ta on taibukas advokaat.” Ernest silmitses mind hetkeks pinevalt ja kõneles siis edasi: „Ma ütlen teile, mida te peaksite tegema, miss Cunningham. Te hakake uurima Jacksoni kohtuasja!”
„Ma juba otsustasingi seda teha,” vastasin ma külmalt.
„Suurepärane!” Ernesti nägu lõi vastutulelikkusest särama. „Ma ütlen, kust te võite teda leida. Ent ma värisen teie pärast, kui ma mõtlen sellele, mida te peate Jacksoni käe tõttu kogema.”
Ja nii juhtuski, et me mõlemad – piiskop ja mina – võtsime vastu Ernesti väljakutse. Meie külalised lahkusid koos ning mind haaras kipitav tunne ülekohtu pärast, mida oli tehtud minule ja minu klassile. See mees oli elajas. Ma vihkasin teda ja lohutasin end mõttega, et ta käitumine oli olnud just niisugune, nagu võis loota ühelt töölisklassi kuuluvalt mehelt.
III
Sel ajajärgul liikus ringi tuhandeid vaeseid kaupmehi, keda kutsuti harjuskiteks. Need rändkaupmehed tassisid kogu oma kaubatagavara majast majja. Selline tegevus kujutas endast kõige mõttetumat inimenergia kulutamisviisi. Jaotamises valitses samasugune süsteemitus ja korralagedus nagu kogu tolleaegses ühiskondlikus korras.
