ja kohtunik Caldwell on head sõbrad. Ma ei oleks seda maininud, kui oleksin saanud tunnistajatelt soovitud vastused. Ent nüüd pean ma siiski märkima, et kohtunik Caldwell tegi kõik selleks, et takistada mind saamast vajalikku tunnistust. Nojah, kohtunik Caldwell ja kolonel Ingram kuuluvad samasse looži ja samasse klubisse. Nad elavad ühes ja samas rajoonis – niisuguses, kus minu rahakott ei võimalda elada. Ja nende naised külastavad teineteist väga sageli. Nad korraldavad tihti visti-õhtuid ja sellelaadilisi üritusi kord ühe, kord teise pool.”
„Ja ometi arvate teie, et Jacksonil oli õigus?” küsisin ma, peatudes silmapilguks ukselävel.
„Ma ei arva, ma tean seda,” oli ta vastus. „Esmalt ma mõtlesin, et Jacksonil on võiduks mõningaid väljavaateid. Ma ei rääkinud sellest küll oma naisele. Ei tahtnud talle valmistada pettumust. Ta unistas nii väga tollest maalesõidust, olgugi et see meiesugusele on kulukas.”
„Miks ei juhtinud te kohtuniku tähelepanu tõsiasjale, et Jackson püüdis hoida masinat viga saamise eest?” küsisin ma Peter Donnellylt, kes oli üks kahest kohtus tunnistajana esinenud meistrist.
Ta mõtiskles tükk aega, heitis siis enda ümber rahutu pilgu ja sõnas:
„Sellepärast, et mul on tubli naine ja kolm ülitoredat lapsukest.”
„Ma ei mõista teid,” laususin mina.
„Teiste sõnadega, kuna see ei oleks olnud tervisele kasulik,” selgitas ta varem öeldut.
„Teie mõtlete –” alustasin mina.
Siin Donnelly katkestas mind ägedalt.
„Ma mõtlen just seda, mis ma praegu ütlesin. Olen selles vabrikus töötanud juba aastaid. Ma algasin väikese poisina masinate juurest ja sellest ajast alates olen tõusnud järjest kõrgemale. Oma praeguse kõrge kohani olen jõudnud visa tööga. Olge lahke, ma olen meister! Kuid ma kahtlen, kas vabrikus on ainsatki meest, kes liigutaks väikest sõrme, et mind häda korral aidata. Kord olin ma ametiühingus, kuid kahe viimase streigi ajal kaitsesin ma kompanii huvisid. Nad kutsusid mind „streigimurdjaks”. Nende hulgas ei ole praegu ühtegi, kes jooks minuga klaasikese, kui ma seda paluksin. Kas te näete arme mu otsaesisel? Sinna tabasid mind nende poolt visatud kivid. Masinate juures ei ole ühtegi last, kes ei neaks mu nime. Kompanii on mu ainuke sõber. Teda toetada ei ole minu kohus, vaid seda nõuab minu igapäevane leib ja minu laste elu. See ongi põhjus, miks ma ei toetanud Jacksonit.”
„Kas Jackson oli süüdi?” küsisin mina.
„Ta oleks pidanud kindlasti kahjutasu saama. Jackson oli tubli tööline, tema üle ei olnud kunagi põhjust nuriseda.”
„Siis ei lubatud teil avaldada kogu tõde, nagu te seda vandega kinnitades lubasite teha?”
Ta raputas pead.
„Tõde, kogu tõde ja mitte midagi muud?” küsisin ma pühalikult.
Donnelly nägu omandas erutatud ilme ja ta tõstis selle mitte minu, vaid taeva poole.
„Oma laste eest laseksin oma hingel ja kehal põleda igaveses põrgutules,” oli ta vastus.
Vabriku juhataja Henry Dallas oli rebase ilmega mees. Ta vahtis mulle jultunult otsa ja keeldus sel teemal kategooriliselt kõnelemast. Mitte ühtegi sõna ei kuulnud ma temalt ühenduses kohtumõistmise ja tema poolt antud tunnistusega. Kuid teise meistriga oli mul rohkem õnne. James Smithi karmi nägu silmitsedes kahanes mu julgus. Ka tema andis mulle mõista, et ta ei ole teistest sõltumatu. Meie vestluse ajal sai mulle selgeks, et ta oli vaimselt rohkem arenenud kui keskmine tööline. Nii nagu Peter Donnelly, nii nõustus ka Smith sellega, et Jackson oleks pidanud saama kahjutasu. Ta läks isegi kaugemale, nimetades juhtumit südametuks ja julmaks teguviisiks, millega tööline jäeti saatuse hooleks pärast seda, kui ta õnnetusjuhtumi tõttu oli muutunud invaliidiks. Smith märkis muuhulgas, et vabrikus leiab aset palju õnnetusjuhtumeid ja et kompanii eesmärgiks on võidelda kõigi võimalike vahenditega iga kahjutasu nõudmise vastu.
„See tähendab aktsionäridele sadu tuhandeid aastas,” lisas ta juurde. Ja kui ta sellest kõneles, meenus mulle viimane isale välja makstud dividend, sellest dividendist ostetud ilus kleit minule ja raamatud isale. Mulle meenusid Ernesti süüdistavad sõnad, mis kinnitasid, et mu kleit on määritud tööliste verega, ja ma tundsin judinaid jooksmas üle ihu.
„Kui te esinesite kohtus tunnistajana, kas te siis ei juhtinud kohtuniku tähelepanu sellele, et Jacksoni õnnetuse põhjustas ta soov ära hoida masinat viga saamise eest?” küsisin ma James Smithilt.
„Ei, ma ei teinud seda,” kõlas vastus ja Smith surus huuled karmilt kokku. „Minu tunnistusest järeldus, et Jackson vigastas end hooletuse ja ettevaatamatuse tõttu ning et kompanii ei ole selles süüdi ega selle eest vastutav.”
„Oli see ettevaatamatus?” küsisin mina.
„Te võite seda nimetada nii või teisiti. Fakt on see, et pärast pikka tööpäeva on inimene välja kurnatud.”
Mul tekkis James Smithi vastu huvi. Ta oli ilmselt arenenud mõistusega mees.
„Te olete saanud parema hariduse kui enamik töölisi?” jätkasin ma kõnelust.
„Ma lõpetasin keskkooli,” oli ta vastus. „Õppisin keskkoolis ja töötasin samal ajal kojamehena. Tahtsin ka ülikooli lõpetada, kuid isa suri ja ma läksin vabrikusse tööle. Minu unistuseks oli õppida loodusteadlaseks,” seletas ta häbelikult, otsekui tunnistades teatud nõrkust. „Ma armastan loomi. Kuid töötama tuli hakata siiski vabrikus. Kui mind ülendati meistriks, siis ma abiellusin, pärast tulid lapsed ja… ühe sõnaga, ma ei olnud enam ise enda peremees.”
„Mida te tahate sellega öelda?” pärisin mina.
„Ma tahtsin teile arusaadavaks teha, miks ma andsin kohtus sellise tunnistuse – miks ma jälgisin antud juhtnööre.”
„Kelle juhtnööre?”
„Kolonel Ingrami. Tema koostaski tunnistuse, mille ma pidin kohtus esitama.”
„Ja selle tõttu Jackson kaotaski oma kohtuasja?”
Smith noogutas ja ta näole valgus tume puna.
„Jacksoni ülalpidamisel on naine ja kaks last.”
„Ma tean seda,” ütles ta rahulikult, kuigi puna ta näol süvenes.
„Ütelge,” jätkasin ma küsitlemist, „kas teil oli kerge muutuda niisugusest inimesest, nagu te seda olite ütleme keskkoolis, selliseks, nagu te end näitasite olevat kohtuprotsessi ajal?”
Smith reageeris sellele nii äkilise pahvatusega, et see mind ehmatas ja valmistas mulle hirmu. Ta laskis lendu30 metsiku vandesõna ja surus käe rusikasse, nagu kavatseks ta mind lüüa.
„Ma palun andestust,” sõnas ta järgmisel silmapilgul. „Ei, see ei olnud kerge. Ja nüüd ma arvan, et te võiksite lahkuda. Te saite minult välja pressida kõik, mida te tahtsite teada saada. Ent lubage mul lisada veel paar sõna. Teie ei saavuta mitte midagi minu sõnu korrates. Ma salgan need maha ja teil puuduvad tunnistajad. Ma salgan maha iga sõna, ja kui see osutub vajalikuks, siis teen ma seda ka vande all tunnistajate pingis.”
Pärast jutuajamist Smithiga astusin ma sisse isa juurde keemiahoones ja leidsin seal eest Ernesti. See kohtumine
On huvitav jälgida lihtrahva keeles esinevaid väljendeid, mis iseloomustasid elu, mille põhimõtteks oli „inimene on inimesele hundiks”. Käesolev viide on tehtud loomulikult mitte Smithi vandesõna, vaid verbi „lendu laskma” kohta, mida kasutas Avis Everhard.
