järele.
„Teie ei saa aru mängureeglitest. Kas te siis ei mõista, et kõik on kõige paremas korras, sest mängu õnnelik lõpp on ette kindlustatud.”
„Väga ebamäärane,” pomisesin mina. Mul oli valus ta nooruse pärast ja ma tundsin, et ma pean kas vihastama või nutma puhkema.
Aegamööda hakkasin ma läbi nägema ühiskonda, kus ma seni olin elanud, ja avastama selle petliku kesta alt kohutavat tegelikkust. Näis, et Jacksoni vastu oli sõlmitud sõnatu vandenõu, ning ma tundsin korraga nõrka sümpaatiat isegi tolle hädaldava advokaadi vastu, kes nii asjatult oli tema eest võidelnud. Ent vaikiv salanõu aina kasvas. See ei olnud enam sihitud üksnes Jacksoni, vaid iga vabrikus vigastada saanud töölise vastu, ja mitte ainult Sierra vabrikutes, ei – kõigis vabrikutes ja tehastes töötavate tööliste, kõigi tööstusharude tööliste vastu.
Kui mu oletused vastasid tõele, siis tähendas see seda, et meie ühiskond oli ehitatud valele ja ebaõiglusele. Ma kohkusin ise oma järeldusest. See oli liiga kohutav, liiga hirmus, et olla tõsi. Kuid ometi viitasid sellele Jackson ja Jacksoni käsi, minu kleiti katvad vereplekid ja meie maja katusetaladelt tilkuv veri. Jacksoneid oli palju, ainuüksi vabrikutes oli neid sadasid, nagu Jackson ise oli väitnud. Temast ma enam lahti ei saanud.
Järgmiseks oli mul kõnelus mr. Wicksoni ja mr. Pertonwaithe’iga – kahe mehega, kelle valduses oli enamik Sierra kompanii aktsiaid. Neid kahte ei suutnud ma oma jutustusega mõjutada; hoopis hõlpsamini oli see mul õnnestunud nende teenistuses seisvate töölistega. Ma avastasin, et mõlemad aktsionärid seadsid oma kõlbelised põhimõtted ülejäänud ühiskonna moraalist kõrgemale. Nende moraali võis nimetada aristokraatia ehk peremeeste moraaliks.33 Poliitikast kõnelesid mõlemad ülespuhutud toonil ja samastasid seda õigusega. Minuga vesteldes muutusid nad isalikeks, suhtudes leebe üleolekuga mu noorusesse ja kogenematusse. Nende hulgast, kellega ma seni olin Jacksoni üle kõnelnud, olid mr. Wickson ja mr. Pertonwaithe kõige lootusetumad. Nad mõlemad olid absoluutselt kindlad, et nende teguviis oli olnud ainuõige. Seal ei olnud nende arvates midagi kahelda ega vastu väita. Need kaks pidasid endid ühiskonna päästjateks ja olid arvamusel, et nad on teinud õnnelikuks paljusidki. Mõlemad rahamehed maalisid liigutavaid pilte kannatustest, mis langeksid osaks töölisklassile, kui neil ei oleks teenistust, mille eest nemad – rikkad, tänu oma tarkusele, – hoolitsevad.
Kohe pärast seda jutuajamist kohtasin ma Ernestit ja andsin talle edasi oma muljed. Ta silmitses mind heakskiitvalt ja lausus:
„Tõepoolest, see on tore! Te hakkate juba ise omal käel tõde avastama. Need on teie isiklikele kogemustele põhinevad üldistused ja nad on õiged. Ükski tööstusmasinaga seotud inimene ei ole oma mõtete ega tegude täielik peremees, välja arvatud ehk suurkapitalist, ent ka tema ei ole täiesti vaba. Nagu näete, õigustavad kapitalistid kangekaelselt oma teguviisi. See ongi kogu olukorda iseloomustav absurdsus. Nad on selle masinaga nii tihedalt seotud, et nad ei saa teha sammugi konsulteerimata oma südametunnistust. Oma tegudele vajavad nad ilmtingimata moraalset sanktsiooni.
Iga kord, kui nad tahavad äriasjus midagi ette võtta, on nad sunnitud ootama, kuni nende ajudes tekib vastava teo õigustamiseks kas usuline, kõlbeline, teaduslik või filosoofiline idee. Siis nad teostavadki oma ürituse, jättes kahe silma vahele ühe inimmõistuse nõrkuse – selle, et soov on mõtte sünnitajaks. Missugune nende ettevõte ka ei oleks, alati saabub sellele moraalne sanktsioon. Kui moraaliküsimustes on ärimehed vaid pealiskaudsed targutajad, siis kavaluses neid juba üle ei trumpa. Isegi autut tegu korda saates oskavad nad seda õigustada. Üks nende ilusamaid ja endastmõistetavamaid väljamõeldisi kõlab järgmiselt: meie seisame oma tarkuse ja võimete poolest kõigist teistest kõrgemal. See annab neile ka loa korraldada ülejäänud inimkonna eluülalpidamist. Isegi kuningate jumaliku õiguse teooria on nad taaselustanud, – nende puhul muidugi ärimaailma kuningate.34
Nende nõrkus seisab selles, et nad on vaid ärimehed. Nad ei ole ei filosoofid, ei bioloogid ega sotsioloogid. Kui nad kuuluksid viimaste leeri, siis oleks olukord loomulikult teistsugune. Ärimees, kes samaaegselt on bioloog ja sotsioloog, kujutaks endale ligikaudugi ette inimsoo vajadusi. Need mehed mõistavad aga ajada ainult äriasju, väljaspool ärivaldkonda on nad rumalad. Nad ei tunne ei inimesi ega ühiskonda ja ometi püüavad nad esineda miljonite näljaste ja paljude teistegi miljonite saatuse määrajatena. Kunagi naerab veel ajalugu nende kulul.”
Jutuajamine mrs. Wicksoni ja mrs. Pertonwaithe’iga ei valmistanud mulle mingisugust üllatust. Nad mõlemad olid seltskonnadaamid.35 Nende kodudeks olid arvutud paleed, mis asusid maa erinevates osades – mägedes, järvede kallastel ja mere ääres. Nende käsutuses seisis terve leegion teenijaid ning nende seltskondliku tegevuse ulatus oli lihtsalt hämmastav. Mõlema daami patronaaži all olid ülikool ja kirikud, tähelepanuvääriva alandlikkusega kummardasid nende ees pastorid.36 Need kaks olid kaalukad daamid ja kaalu andis neile nende raha. Selle abil, nagu ma seda hiljem Ernestilt kuulsin, osutus neil võimalikuks oma alamaid isegi ideeliselt allutada.
Mrs. Wickson ja mrs. Pertonwaithe aimasid järele oma abikaasasid ja rääkisid nagu needki suurustleval toonil poliitikast ning rikastel lasuvast suurest vastutusest ja arvukaist ühiskondlikest kohustusist. Nemad samuti olid veendunud oma õiguses juhinduda erilisest moraalist, mis kujutas endast nende klassi privileegi. Siin-seal kasutasid nad kõrgelennulisi fraase, mille mõtet nad isegi ei taibanud.
Mõlemaid daame ärritas mu jutustus Jacksoni perekonna viletsast olukorrast ja mu imestus selle üle, et nad ei olnud invaliidi eest hoolitsenud. Nii üks kui ka teine teatas, et ta ei vaja oma seltskondlike kohustuste täitmisel kõrvalisikute nõuandeid. Kui ma neid lausa palusin Jacksonit aidata, keeldusid nad kategooriliselt. Hämmastav oli just see, et nad mõlemad ütlesid ära peaaegu samade sõnadega, kuigi ma vestlesin nendega eraldi ja kumbki neist ei teadnud, et ma olin külastanud või kavatsesin külastada ta sõbratari. Nende vastuse sisu oli järgmine: nad tundsid rõõmu võimaluse üle avaldada oma kindlat arvamust selle kohta, et nad kunagi ei erguta tööliste lohakust, tasudes nende õnnetusjuhtumite eest ja ahvatledes seega vaeseid end vigastama.37
Mõlemad daamid olid tõepoolest sellisel arvamusel. Nad olid joovastunud mõttest, et nii nende klass kui ka nemad ise asuvad ülejäänud ühiskonnast kõrgemal. Iga nende teo sanktsioneeris nende klassi moraal. Lahkudes mrs. Pertonwaithe’i uhkest kodust ma heitsin sellele veel kord pilgu tagasi ja mulle meenusid Ernesti sõnad: need kaks on samuti seotud tööstusmasinaga, kuid nemad asuvad selle tipul.
V
FILOMAADID
Ernest külastas meid sageli. Kuid teda ei meelitanud meie juurde ainult isa seltskond ja „kiriklikud lõunad”. Isegi tol ajal tundsin ma salajast heameelt, aimates, et nendeks külaskäikudeks andsin ka mina põhjust. Üsna varsti ma veendusingi oma oletuse õigsuses. Ernest Everhard ei sarnanenud tavalisele austajale. Tema pilk ja käepigistus muutusid veelgi tugevamaks ja kindlamaks ning tema silmades peegelduv küsimus, mida ma juba varem olin märganud, veelgi käskivamaks.
Kõige esimesel kohtumisel oli ta jätnud ebameeldiva mulje. Siis miski temas nagu tõmbas mind ligi. Ent kui ta nii õelalt tungis kallale minu klassile ja minule, tundsin ma vastumeelsust. Alles pärast seda, kui ma veendusin, et Ernest ei olnud minu klassi laimanud, et karmid ja kibedad sõnad, mis ta oli öelnud, olid tõepoolest õigustatud, hakkasin ma jälle igatsema tema lähedust. Ernestist sai minu oraakel. Ta rebis ühiskonnalt teeskleva maski ja võimaldas mul heita pilku reaalsusesse, mis oli küll ebameeldiv, kuid selle-eest vastuvaidlematult tõelisusega kooskõlas.
Ma juba mainisin, et Ernest ei sarnanenud tavalisele austajale.
Ammu enne Avis Everhardi sündi kirjutas John Stuart Mill oma essees „Vabadusest” järgmist: „Kõikjal, kus on olemas valitsev klass, kujuneb ühiskonna moraal suurel määral kindlaks vastavalt selle klassi huvidele ja klassi üleolekutundele.”
Aastal 1902 leidis ajalehtede veergudel tunnustust antratsiiditrusti presidendi George F. Baeri juhtmõte: „Tööliste õigusi ja huvisid kaitsevad ristiinimesed, kellele jumal oma piiritus tarkuses on usaldanud maa materiaalsed huvid.”
Sõna seltskond on siin kasutatud piiratud tähenduses. Nii oli tol ajal kombeks nimetada parasiite, kes ise ei töötanud, vaid küllastusid tööliste poolt kogutud meest. Ei ärimeestel ega ka töölistel polnud aega ega võimalust seltskonna jaoks. Seltskond loodi jõudeelu elavate rikaste poolt, kes seltskonda mängides täitsid oma jõudeaega.
„Tooge meile oma räpane raha!” oli tol ajal kiriku motoks.
Tolle aja kriitilise nädalalehe „Outlook” 1906. aasta 18. augusti numbrisse on paigutatud teadaanne töölisest-invaliidist, mis vastab peaaegu täpselt Avis Everhardi jutustusele Jacksoni õnnetusjuhtumist.
