uurisin Jacksoni kohtuasja,” ütlesin ma järsult.
Ernest oli tähelepanelikkus ise. Ta ootas, et ma jätkaksin, kuigi ta silmades peegeldus kindel teadmine selle kohta, et mu veendumused olid löödud kõikuma.
„Selgus, et Jacksonit on tõepoolest halvasti koheldud,” tunnistasin mina. „Ma – ma arvan, et osa tema verd tilgub ka meie katusetaladelt.”
„Loomulikult,” nõustus Ernest. „Kui Jacksonit ja kõiki ta saatusekaaslasi koheldaks nii nagu vaja, siis ei saaks te nii mahukaid dividende.”
„Ilusad kleidid ei valmista mulle enam kunagi rõõmu,” lisasin ma juurde.
Ma olin alandlik ja kahetsev, ent samal ajal valdas mind meeldiv teadmine, et Ernest täitis mu pihiisa kohuseid. Tookord, nagu edaspidigi, köitis mind just tema jõulisus. Ernesti juuresolek rahustas mind ja andis mulle kindlama tunde.
„Samuti ei paku teile rõõmu kotiriide kandmine,” lausus Ernest tõsiselt. „Te teate, et on olemas džuudivabrikud, ning täpselt samasugune on olukord seal. Selline on ta kõikjal. Meie paljukiidetud tsivilisatsioon on rajatud verele, ta on verest läbi immutatud ning ei teie ega mina ega keegi teine meie hulgast ei suuda endalt eemaldada neid punaseid häbiplekke. Kes olid need mehed, kellega teil õnnestus rääkida?”
Ma jutustasin talle asetleidnud sündmuste käigu.
„Mitte ükski neist meestest ei ole sõltumatu,” märkis Ernest. „Nad kõik on seotud halastamatu tööstusmasinaga. Kaastunnet äratav ja traagiline on just see, et neid seovad selle masinaga kõige sügavamad tunded. Nende instinkt käsib neil alati kaitsta oma lapsi – seda tärkavat noort elu. Võtame näiteks minu isa. Ta valetas, varastas, saatis korda igasuguseid alatuid tegusid, et mind, mu vendi ja mu õdesid toita. Ta oli tööstusmasina ori ning see võttis talt elu, piinates ta tööga surnuks.”
„Kuid teie,” hüüatasin mina, „teie olete kindlasti sõltumatu?”
„Mitte täiel määral,” vastas Ernest. „Mind ei seo selle masinaga sügavad tunded. Ma olen sageli tänulik, et mul ei ole lapsi, kuigi ma neid väga armastan. Siiski, kui ma abielluksin, siis ei lubaks ma neid endale.”
„See on kindlasti vale seisukoht,” hüüdsin mina.
„Ma tean, et see ei ole õige,” tunnistas ta kurvalt. „Ent see seisukoht on vajalik. Ma olen revolutsionäär ja mu elukutse on ohtlik.”
Ma naersin umbusklikult.
„Kui ma katsuksin tungida öösel teie isa majja, et varastada sealt Sierra vabrikute dividende, mida ta siis teeks?”
„Tema öölaual lebab alati revolver,” seletasin mina. „Kõige tõenäolisem on, et ta laseb teid maha.”
„Ja kui mina ja mõned teised juhiksime poolteist miljonit meest31 kõigi jõukate kodanike majadesse, siis leiaks arvatavasti aset massiline mahalaskmine, kas pole tõsi?”
„Seda küll, kuid teie ei tee ju seda,” vaidlesin ma vastu.
„See on just see, mida ma tulevikus teen. Ja me kavatseme üle võtta mitte ainult majades leiduvad varandused, vaid kõik rikkuse allikad – kaevandused, raudteed, vabrikud, pangad ja kaubalaod. Seda nimetatakse revolutsiooniks ja see on tõepoolest ohtlik ettevõte. Ma kardan, et siis toimub isegi ägedam verevalamine, kui mina seda oskan endale ette kujutada. Ent nagu ma juba ütlesin, ei ole tänapäeval keegi sõltumatu. Meid kõiki on haaratud tööstusmasina hammasrataste vahele. Teie veendusite, et teid ei ole kõrvale jäetud ja samasugune on olukord ka nende meestega, kellega te vestlesite. Rääkige ka teistega! Minge ja külastage kolonel Ingrami! Otsige üles ajalehereporterid, kes ei lasknud Jacksoni kohtuasja ajalehe veergudele! Küsitlege ajalehtede toimetajaid! Te veendute, et nad kõik on selle masina orjad.”
Meie edasise jutuajamise kestel küsisin ma Ernestilt, miks leiab tööliste sea aset nii palju õnnetusjuhtumeid, ning mulle peeti terve statistilistest andmetest koosnev loeng.
„Need andmed leiate te raamatutest,” tähendas Ernest. „Arvud on aga võetud igapäevasest elust ja nad tõendavad, et õnnetusjuhtumid leiavad harva aset hommikul, tööaja alguses. Ent järgnevate tundide jooksul tõuseb nende arv väga kiiresti, sest töölised väsivad ja nende liigutused muutuvad järjest aeglasemaks. Väsimus annab end tunda nii tööliste musklites kui ka mõtlemisprotsessis.”
„Kas te ka teate, et teie isal on kolm korda rohkem võimalusi säilitada oma elu ja tervist kui töölisel? See on tõepoolest nii. Elukindlustuse32 kompaniid on sellest teadlikud. Tuhandedollarise elukindlustuspoliisi eest võtavad nad temalt aastas neli dollarit. kakskümmend senti, kuna töölisel tuleb maksta sama poliisi eest viisteist dollarit.”
„Ja missugused on teie väljavaated?” küsisin mina, olles ise teadlik, et minu küsimuses avalduvas murelikkuses peitus rohkem kui pealiskaudne huvi.
„Revolutsionäärina on mul töölisega võrreldes kaheksa korda rohkem võimalusi saada vigastatud või tapetud,” vastas Ernest muretult. „Elukindlustuse kompaniid nõuavad suure vilumusega keemikuilt, kes tegelevad lõhkeainetega, kindlustuspoliisi eest kaheksa korda rohkem kui tööliselt. Ma ei usu, et nad minusugust üldse kindlustaksid. Aga miks te seda küsisite?”
Mu pilk muutus ebalevaks ja ma tundsin, kuidas mu nägu hakkas lõkendama. Ja mitte sellepärast, et Ernest oli heitnud pilgu mu südamesse, vaid et ma ise olin seda teinud ja pealegi veel tema juuresolekul.
Samal silmapilgul astus isa kabinetti ja hakkas tegema ettevalmistusi, et minuga koos ära minna. Ernest andis talle tagasi mõned raamatud, mis ta temalt oli laenanud, ja lahkus esimesena. Ent lävel pöördus ta uuesti ringi ja lausus:
„Kuna te olete juba ametis oma meelerahu häirimisega, nii nagu mina häirin piiskopi oma, te võiksite muide külastada mrs. Wicksonit ja mrs. Pertonwaithe’i. Te arvatavasti teate, et nende abikaasad on Sierra vabrikute kaks kõige mõjukamat aktsionäri. Nagu kogu inimkond, nii on ka need kaks naist seotud tohutu tööstusmasinaga, vahest ainult selle vahega, et nemad asuvad selle masina tipul.”
IV
TÖÖSTUSMASINA ORJAD
Mida rohkem ma mõtlesin Jacksoni käele, seda enam lõid kõikuma mu senised tõekspidamised. Esimest korda elus oli mind asetatud silm silma vastu tõelisusega. Minu ülikooli-elu, õpingud ja teadmised ei kujutanud endast mingit reaalsust. Ma ei olnud omandanud seal midagi muud peale elu ja ühiskonna teooriate, mis näisid mõistlikena ja veenvatena vaid raamatu lehekülgedel. Nüüd aga nägin ma elu sellisena, nagu ta seda tõeliselt oli. Jacksoni käsi oli elust võetud fakt. Ernesti sõnad „See on fakt, mu härrased, ümberlükkamatu fakt!” helisesid lakkamatult mu kõrvus.
Väide, et kogu meie ühiskond on rajatud verele, näis mulle kohutavana ja lihtsalt võimatuna. Ja ometi oli mu ees selge näide Jacksonist. Ma ei suutnud end temast kuidagi lahti raputada. Mu mõtted pöördusid tema juurde tagasi nii nagu kompassi osuti, mis näitab järjekindlalt põhja. Jacksonit oli koheldud häbiväärselt. Dividendide suurendamise eesmärgil ei olnud kompanii talle tasunud ta verekaotust. Ent samal ajal oli mu tutvusringkonnas paarkümmend õnnelikku ja oma eluga rahulolevat perekonda, kes teenisid Jacksoni verekaotuse arvel. Kui ühte inimest võidi nii alatult kohelda ja seejuures ühiskond märkamatult edasi tallas oma tavalist rada, kas ei olnud siis võimalik, et niiviisi käituti ka paljude teistega? Mulle meenus Ernesti viide Chicago naistöölistele, kes
See viide on tehtud sotsialistide hääletussedelite põhjal 1910. aasta valimistest Ameerika Ühendriikides. Sotsialistide häälte arvu kasv osutab revolutsiooni partei kiirele tõusule. Selle partei hääletussedelite arv Ühendriikides oli: 1888. a. 2068, 1902. a. 127 713, 1904. a. 435 040, 1908. a. 1 108 427 ja 1910. a. 1 688 211.
Neil sajanditel toimuva kiskjaliku võitluse ajajärgul ei võinud ükski inimene tunda end väljaspool hädaohtu, vaatamata rikkustele, mida tal oli õnnestunud kokku kraapida. Hirm perekonna heaolu pärast sundis inimest välja mõtlema elukindlustuse süsteemi. Meie ajastul, kus inimesed on muutunud arukamaks, näib see väljamõeldis naeruväärselt mõttetu ja primitiivne. Ent tol ajal omistati elukindlustusele väga suurt tähtsust. Asja koomiline külg seisis selles, et elukindlustuse kompaniide fondid rööviti ja raisati ära sageli just nende ametnike poolt, kelle hoole alla nad olid usaldatud.
