väikeste pilkavate häälitsustega naerma.
Ma olen kuulnud, et teadus tunneb huvi küsimuse vastu, kas ahvid naeravad või mitte. Arvan, et need, kes on esitanud selle küsimuse, on kabinetiteadlased, kes pole iialgi vaevaks võtnud ahve tegelikult uurida. Mina, elanud pikka aega koos Joli-Coeuriga, võin kinnitada, et ta naeris sageli ja tegi seda viisil, mis mind väga tüütas. Muidugi ei sarnanenud tema naer inimese naeruga. Aga niipea kui miski asi talle nalja valmistas, kiskus ta oma suunurgad taha, kibrutas silmalauge, ta lõuapärad hakkasid kiiresti liikuma ja ta mustad silmad lõid leegitsema nagu kaks väikest põlema puhutud söetükikest.
Ja muide, neid iseloomulikke naerutunnuseid pidin ma JoliCoeuri juures peatselt märkama olukordades, mida mu enesearmastusel polnud kerge taluda.
„Nüüd, kus su riietus on korras,” ütles Vitalis, kui ma panin pähe oma kaabu, „asume tööle, et võiksime anda homme, turupäeval, ühe suurema etenduse, milles sina debüteerid.”
Ma küsisin, mis tähendab „debüteerima” ja Vitalis selgitas mulle, et see tähendab esimest korda publiku ees mängima.
„Homme anname esietenduse, komöödia, milles ka sina esined. Sellepärast on tarvis, et sa õpiksid selgeks osa, mille ma sulle määran.”
Mu imestunud silmad ütlesid talle, et ma ei saanud temast aru.
„Ma mõtlen osa all seda, mida sul tuleb sellel etendusel mängida. Kui ma võtsin su enesega kaasa, siis mitte päriselt selleks, et sa võiksid matkamisest lõbu tunda. Ma pole selleks küllalt rikas. Kavatsesin sind tööle panna. Ja sinu töö seisab selles, et sa mängid komöödiat mu koerte ja Joli-Coeuriga.”
„Aga ma ei oska komöödiat mängida!” hüüdsin ma hirmunult.
„Just sellepärast ma peangi sind õpetama. Sa kindlasti ei arva, et Capi juba loomupäraselt nii kenasti oma tagajalgadel kõnnib ja Dolce vaid iseenda lõbuks nööriga hüppab. Capi pidi käppadel püstiseismist õppima, samuti pidi Dolce nöörihüppeid õppima. Nendel tuli kaua ja palju töötada, et omandada neid oskusi ja saada heaks komödiandiks. Noh, ja sina pead samuti vaeva nägema, et ära õppida erinevad osad, mida sa nendega koos hakkad mängima. Hakkame siis kohe tööga pihta.”
Tol ajal oli mul tööst veel väga algeline ettekujutus. Ma arvasin, et töötamine tähendab kaevata labidaga maad, puid maha saagida või olla kiviraiuja – mingit muud tööd ma kujutleda ei osanud.
„Näidend, mida me etendame,” jätkas Vitalis, „kannab nime: „Härra Joli-Coeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Näidendi sisu on aga järgmine: Härra Joli-Coeuril oli senini teener Capi, kes teda väga korralikult teenis. Kuid Capi on jäänud juba vanaks ning härra Joli-Coeur soovib palgata endale uut teenrit. Capi võtab selle ülesande enda peale. Kuid see pole mitte koer, kelle ta leiab endale järglaseks, vaid noor maapoiss nimega Rémi.”
„Niisugune nagu mina?”
„Mitte niisugune nagu sina, vaid sina ise. Sa saabud maalt, oma külast, et astuda härra Joli-Coeuri teenistusse.”
„Ahvidel pole teenreid.”
„Komöödiates on neil teenrid. Niisiis, sa saabud kohale ja härra Joli-Coeur leiab, et sa näed välja lollpea.”
„See pole meeldiv.”
„Aga mis see sulle loeb, kui teed seda vaid naljaks? Kujuta endale lihtsalt ette, et astud tõepoolest kellegi isanda juurde teenriks ja sul kästakse näiteks katta laud. Ja näed, siinsamas ongi laud, mida me oma etendusel kasutame. Astu juurde ja hakka katma.”
Sellel laual olid taldrikud, klaas, nuga ja kahvel ning valge laudlina.
Seisin ja mõtlesin, mida kõigi nende asjadega peale hakata.
Samal ajal, kui ma esitasin endale selle küsimuse, käed välja sirutatud, keha kallutatud ettepoole, suu lahti, teadmata, millega alustada, plaksutas mu isand käsi ja puhkes kõvasti naerma.
„Braavo, braavo! Suurepärane!” hüüdis ta. „Su miimika on haruldane. Poiss, keda ma kasutasin enne sind, tegi kavala näo, millega ta selgesti ütles: „Näete, kui hästi ma lollpead mängin!” Sina ei püüa aga midagi ütelda ja oled just niisugune nagu tarvis. Sinu loomulikkus on otse imetlusväärne.”
„Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Just sellepärast sa imetlusväärne oledki. Homsest peale tead sa juba väga hästi, mida sul teha tuleb. Ja edaspidi pole sul muud tarvis, kui vaid meeles pidada kohmetust, mida sa praegu tunned, ja seda mängida, mida sa siis enam ei tunne. Kui sa suudad uuesti leida oma miimika ja kogu oma oleku ja seda korrata, siis ennustan ma sulle kõige suuremat menu. Keda sa minu komöödias kujutad? Noort maapoissi, kes pole midagi näinud ega tea midagi, kes tuleb ahvi juurde ja märkab, et ta on ahvist palju rumalam ja kohmetum. Siit tulenebki teine pealkiri: „Rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Rumalam kui Joli-Coeur – see ongi sinu osa. Et seda osa hästi mängida, pole sul vaja midagi muud kui jääda selleks, kes sa oled praegu. Kuna see aga on võimatu, siis pead enesele meelde tuletama, missugune sa olid, ja seda näitlema, mida sa loomupäraselt enam ei ole.”
„Härra Joli-Coeuri teener” polnud kuigi pikk komöödia ja selle esitamine ei kestnud üle kahekümne minuti. Kuid meie proovid kestsid peaaegu kolm tundi, sest Vitalis laskis nii koertel kui ka minul ühte ja sama etteastet kaks korda, neli korda ja isegi kümme korda läbi võtta.
Koerad olid mõned kohad oma osadest unustanud ja neile tuli neid uuesti õpetada.
Olin väga üllatatud, nähes meie peremehe kannatlikkust ja leebust. Ta ei kohelnud loomi üldse nii, nagu seda tehti meie külas, kus vandesõnad ja löögid olid ainsaks kasvatusvahendiks ja neid kasutati oma äranägemise järgi.
Kogu selle pika proovi kestel ei saanud Vitalis kordagi pahaseks ega öelnud ühtki vandesõna.
„Hüva, algame uuesti,” sõnas ta tõsiselt, kui sellega, mida ta nõudis, toime ei tuldud. „Läks halvasti, Capi. Teie ei ole küllalt tähelepanelik, Joli-Coeur, saate tõrelda.”
Ja see oligi kõik, kuid sellest piisas.
„Noh,” küsis ta minult, kui proov oli lõppenud, „mis sa arvad, kas harjud komöödiat mängima?”
„Ma ei tea.”
„Kas tüütab sind ära?”
„Ei, see lõbustab mind väga.”
„Noh, siis läheb kõik hästi. Sa oled taibukas ja mis võib-olla on veelgi hinnatavam, sa oled tähelepanelik ning kuulekas: nende omadustega võib kõik saavutada. Vaata mu koeri ja võrdle neid Joli-Coeuriga. Ahvil on võib-olla tulisust ja mõistust rohkem kui koertel, kuid ta ei ole kuulekas. Ta omandab kerge vaevaga, mis talle õpetatakse, aga unustab kõik jälle niisama kiiresti. Pealegi ei tee ta kunagi rõõmuga seda, mis tema käest nõutakse; meeleldi hakkab ta vastu ja alati otsib ta riidu. Aga see tuleb tema loomusest ja seepärast ei saa ma ta peale pahaseks. Ahvil ei ole kohusetunnet, nagu seda on koeral, ning ta seisab seepärast koerast palju madalamal. Kas saad sellest kõigest aru?”
„Vist saan.”
„Ole ikka tähelepanelik ja kuulekas, mu poiss. Mida on tarvis teha, seda tee alati nii hästi, kui suudad. Sellest oleneb sul elus kõik.”
Tema jutt andis mulle julgust öelda, et kõige rohkem imetlesin
