kõik su meelitused ja vanded kahvatuvad nüüd perekonna pahameele ees?” ütlesin ma vihaselt. „Kas ma ei väitnud seda sulle alati ise ja sina kinnitasid alati, et oled sellest üle ja hindad mind, ja kuidas oleme nüüd niikaugele jõudnud? Kas see on sinu truudus ja au ja armastus ja vankumatud lubadused?”
Ta jäi ikka veel täiesti rahulikuks, hoolimata mu etteheidetest, ja ma ei hoidnud nendega kokku, kuid viimaks ta vastas: „Mu armas, ma pole murdnud veel ühtegi sulle antud lubadust; ma ütlesin, et abiellun sinuga, kui saan oma valduste omanikuks, kuid sa näed, et mu isa on tugev, terve mees ja võib elada veel kolmkümmend aastat ja mitte olla vanem kui mõned teised siin linnas, ja sa pole kunagi soovinud, et ma sinuga varem abielluksin, sest sa tead, et see oleks minu häving, ja mis puutub kõigesse ülejäänusse, siis pole ma sind kuidagi alt vedanud, sest sa pole midagi tahtnud.”
Ma ei saanud seda eitada ja selle kohta polnud mul midagi öelda. „Kuid miks,” küsisin ma, „sa siis nõuad, et ma teeksin midagi nii kohutavat, et jätaksin su maha, kui sina pole mind maha jätnud? Kas sa ei luba, et ma sind armastaksin, kui sina ise oled mind nii väga armastanud? Kas ma pole seda välja näidanud? Kas ma pole tõestanud oma siirust ja kirge? Kas ma pole näidanud oma au ja sündsust ohvriks tuues, et olen sinuga seotud liiga tugevate sidemetega, et neid katkestada saaks?”
„Kuid mu kallis,” ütles ta, „sa võiksid tunda end kindlalt ja olla otsekohe auväärne ja rikas, ning mälestused sellest, mida me teinud oleme, mähitakse igavesse vaikusesse, nagu poleks neid kunagi juhtunudki; ma austan sind alati ja olen sinusse siiralt kiindunud, ainult et siis oleksin aus ja täiesti õiglane oma venna suhtes; ja sinust saaks mu kallis õde, nagu sa praegu oled mu kallis…” Siin ta peatus.
„Su kallis hoor,” ütlesin, „seda oleksid sa ütelnud, kui oleksid jätkanud, ja sa oleksid võinud seda välja ütelda, kuid ma saan sust niigi aru. Siiski tahaksin sulle meenutada pikki vestlusi, mis meil on olnud, ja paljusid valulisi tunde, mille jooksul oled sa püüdnud mind veenda, et ma peaksin end ausaks naiseks, et ma olen tegelikult sinu naine, kuigi ehk mitte maailma silmis, ja et see, mis meie vahel toimub, on samamoodi abielu, nagu oleks meid avalikult koguduse kirikuõpetaja paari pannud. Sa tead ja võid vaid meenutada, et need on su enda sõnad.”
Leidsin, et ehk olin olnud liiga järsk, kuid tegin selle järgnevaga tasa. Ta seisis mõnda aega nagu kivikuju ega öelnud midagi, ja mina jätkasin nii: „Kas sa tõesti arvasid, et otsin vaid raha ega mõtle armastusele? Kui sul on minu suhtes niisugused autud mõtted, siis pean küsima, et kuidas olen ma selleks põhjust andnud?
Kui ma olen nüüd oma armastusele järele andnud ja mind on pandud uskuma, et ma olen tõesti selle sõna õiges tähenduses sinu naine, kas peaksin ma nüüd selle kõik unustama ja nimetama end sinu hooraks või armukeseks, mis on seesama asi? Ja kas sa annaksid mu oma vennale? Kas suudaksid üle anda mu armastust? Kas saaksid paluda, et ma lakkaksin sind armastamast ja armastaksin hoopis teda? Kas ma suudaksin niisuguseid muutuseid palve peale teha? Ei, sir,” ütlesin, „usu mind, see on võimatu, ja mis iganes ka sinu poolt ei muutuks, mina jään alati ustavaks, ja kui mul kästakse nii õnnetult valida, oleksin palju parema meelega sinu hoor kui su venna naine.”
Ta paistis sellest mõttest liigutatud olevat ja ütles mulle, et tema seisukoht pole muutunud, et ta pole murdnud ainsatki lubadust, mis ta on mulle andnud, kuid on nii palju kohutavaid asju, mis minuga juhtuda võivad, ja et just minu pärast oli ta mõelnud sellest tõhusast abinõust. Tema arust polnud see meie täielik lahkuminek, vaid et me jääksime eluajaks sõpradeks ja me oleksime oma eluga ehk rohkem rahul, kui me praegu oleme; et ma ei pea kartma, et ta reedab saladust, mis võiks väljatulemisel meid mõlemaid hävitada; et tal on vaid üks asi, mis ta plaani võib ära rikkuda, ja kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis soovitab ta oma plaani kui ainuvõimalikku.
Ta küsis nimelt seda, et kas ma pole rase. Vastasin talle, et tal pole vaja muretseda, ma pole rase. „Noh, siis, mu kallis,” ütles ta, „pole meil aega seda praegu rohkem arutada. Kaalu seda ja mõtle hästi järele; arvan endiselt, et see oleks parim, mida sa teha saaksid.” Ja sellega ta lahkus, ja seda kiiremini, et ta ema ja õed helistasid värava juures just sel hetkel, kui ta oli püsti tõusnud.
Ta jättis mu maha täielikus segaduses, mida oli selgesti näha nii järgmisel päeval kui ülejäänud nädalal. Me rääkisime sellest teisipäeva õhtul, kuid tal polnud enne võimalust minuga rääkida kui pühapäeva pärastlõunal, kui mina pisut haigena kirikusse ei läinud ja tema jäi koju umbes samasugusel ettekäändel.
Ja nüüd olime temaga jälle poolteist tundi omavahel ja sama vaidlus puhkes meie vahel uuesti, või vähemalt peaaegu sama, nii et pole mingit mõtet seda korrata. Viimaks küsisin temalt pahaselt, miks ta arvab, et ma võiksin mõeldagi kahe vennaga magamisest, ja kinnitasin talle, et seda ei juhtu kunagi. Lisasin, et kui ta ütleb mulle, et me enam kunagi ei kohtu, siis poleks miski peale surma sellest kohutavam, siiski ei kujutaks ma kunagi ette, et minuga võidaks nii autult käituda ja kindlasti mitte tema; ja seepärast palusin teda, et kui tal on veel minu vastu järel kübetki austust või kiindumust, ei räägiks ta mulle sellest enam, pigem tõmmaku oma mõõk välja ja tapku mind.
Ta paistis olevat üllatunud mu kangekaelsusest, nagu ta seda nimetas. Ta ütles, et ma olen halb nii minu enda kui tema vastu, et meie mõlema ees seisab kriis, mida oli võimatu ette näha, kuid et tema ei näe mingit muud teed meie mõlema päästmiseks. Aga kui ta ei tohi sellest mulle enam rääkida, lisas ta ebatavalise jahedusega, siis ei tea ta, millest muust meil enam rääkida oleks, ja seepärast tõusis ta üles, et lahkuda. Ka mina tõusin, pealtnäha samuti ükskõikselt, aga kui ta tuli mulle andma nagu lahkumissuudlust, puhkesin nii õnnetult nutma, ja kuigi tahtsin midagi ütelda, ei suutnud ma seda teha, surusin vaid tema kätt, paistes temaga hüvasti jätvat.
Ta oli sellest märgatavalt liigutatud, seepärast istus ta jälle maha ja ütles mulle palju lahkeid asju, et mu pahameelt leevendada, kuid ikka veel kinnitas ta oma ettepaneku möödapääsmatust, kogu aeg väites, et kui ma keeldun, siis ta küll kindlasti hoolitseb minu eest, kuid tema arust oli auküsimuseks mitte magada naisega, kellest võis saada tema venna naine.
Ma ei põdenud mitte nii palju tema kui armukese kaotuse pärast, vaid tema kui inimese kaotuse pärast, keda ma tõesti meeletult armastasin, ja kõigi mu ootuste kokkuvarisemise pärast, et temaga ühel päeval abiellun. Need asjad rõhusid mind nii, et ma jäin väga haigeks; piinavad mõtted tekitasid kõrge palaviku, ja kuna see kestis kaua, ei arvanud keegi perekonnast, et ma elama jään.
Tundsin end tõesti väga halvasti ja olin sageli palavikus ning sonisin, kartes nii väga, et ma sonides midagi välja lobisen. Tahtsin ka väga teda näha ja tema mind, sest ta tõesti armastas mind kirglikult, kuid seda ei saanud olla, seda ei saanud isegi soovida, isegi mitte sündsat külastust.
Peaaegu viis nädalat olin voodis ja kuigi äge palavik kolme nädala jooksul vaibus, tuli see siiski paar korda tagasi ja arstid ütlesid kaks või kolm korda, et nad ei oska minu heaks muud teha, kui peavad looduse palavikuga võitlema jätma, esimest vaid tinktuuridega tugevdades. Pärast viit nädalat hakkas mul parem, kuid ma olin nii nõrk, nii muutunud, nii melanhoolne ja paranesin nii aeglaselt, et arstid kartsid mind tuberkuloosi jäävat; ja mis mind kõige rohkem pahandas, nad arvasid, et mu mõistus on rõhutud, et miski teeb mulle muret, ja lühidalt, et olen armunud. Seejärel hakkas terve maja mind uurima ja sundima, et ma tunnistaksin, kas olen armunud ja kellesse, kuid mina eitasin seda nii hästi, kui suutsin.
Selles küsimuses hakkasid nad ka ühel päeval minu pärast laua juures nääklema, mis terve pere tülli pööras, ja nad jätkasid seda mõnda aega. Nad kõik peale isa juhtusid olema laua juures ja mina olin haigena oma toas. See toimus just pärast lõunasööki ja juttu alustas vanaproua, kes oli saatnud oma teenija üles küsima, kas ma tahan veel süüa, kuid teenija vastas, et ma pole söönud veel pooltki toidust, mis ta oli juba üles saatnud.
„Oh
