lõpule.
– Jaan muidugi Iäheb ära, siis annan Kuru kuuendiku neile. See oleks veel pealekauba. Selle peale on mõnigi maias olnud. – Ja kui ma veel edaspidi lehmi rohkendan, siis – naa, ühesõnaga: Der Vorhang kann aufgehen!
Ta võttis kepi ning kübara ja läks jalutama.
Aga eesriie ei tõusnud ja Tõnu ei ilmunud. Puudus kutsuja. Kremer lükkas kutse päevast päeva edasi, teadmata, mis põhjusel. Ehk olgu siis sellel, et homme parem näis kui täna ja ülehomme veelgi parem.
Ühel hommikul silmas ta männiku all Tõnu ja hüüdis teda. Aga kui mees tuli, polnud hüüdjal midagi öelda.
«Ah tühja – meelest läks!»
Tõnu arvas, et ehk võlg, ja ütles: «Mis mul vajaka jäi kevade – eks ma tasu suvetööga ärrale ää.»
«Ei, ei, see oli miski muu asi,» vastas saks juba minekul. «Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.»
Tõnu astus «kunturi» – see on Kremeri-härra kirjutuskabinetti – teise päeva õhtul sisse, tuli aga vist vara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakata, ja siiski küsis ainult:
«Ah soo – kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?»
«Reakisin küll.»
«No kust ta sulle lubas?»
«Eks ikke soost, kust mujalt.»
Vanahärra vahtis aknast välja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: «Võiksid kõrgemastki saada», kuid selle peale vanduda ei võinud Tõnu mitte. Ja siis ütles ta korraga:
«Kuule, Tõnu, sa võiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad välja juurida. Särgvere ärra luges ühest raamatust, et need olla viljale väga kahjulikud. Neist akatagi kõrreviljale see roostehaigus külge.»
«Aga sügise tulevad korudnikud linnast ja maksavad marjade eest ärrale raha.»
«Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksavad! Kahju kümme korda suurem. Võid jo peale akata, kui nad tänavu ära on käinud. Aod võta omale.»
See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli.
Järgnevad päevad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli valmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam mingit näppu, ei hoiatavat ega ähvardavat, ja tammus siiski paigal. Mis see võis olla, mis see veel võis olla?
Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?
Ei, vastas ta naeratusega, mis põlgusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin – nad võisid temast mõelda, mis tahavad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arvas, muidu peaks ju hobuseid ja vareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarvitsenud seda teada – need kolm Särgveres – need kolm pingviini, ja neid teadmatuses hoida ei võinud ju raske olla.
Aga Kremeri-härra istus lahtisel aknal ja meeliskles edasi, ehk küll kõik joones oli, ja tema mõtlemisel ep olnud enam õiget sigi, sest et kukulind kapsaaia taga varsti vaiki jäi. Vist lendas see jälle kuhugi ööbiku asemele, ergutust laulma mõnele muule visavõitu peale.
Kuid käolegi tuli asemik.
Aga see ei laulnud, vaid naeris.
Ta möhitas all soos naerda, nagu näeks ta sealt mõnd ennenägematut narri.
Mäeküla saks pidas teda esiti linnuks, sokuhäälega linnuks, hakkas aga viimati uskuma, et see on inimene – inimene või mõni sarnane elukas. Ta arvas temas sagripead ja kikkhabet, ta tömpnina ja peiarisilmi nägevat, ja kui ta pilku teritas, siis selitas veel mehikese sõrgu ja sarvemukse.
Nüüd lõi Mäeküla mõisnik rusikaga aknalauale ja tõusis üles, kumbki kihv põse peal otsustuskange teovõime. Pilada ta ennast ei lasknud.
Ta ei saanud aga veel teole asuda, ta mõõtis hoogu võttes alles oma nelja toa ühist pikkust, sammudega, millel oli raudne kõma. Seal lõgistati kuskil linki. Kremer läks ja avas. Kabineti lävel seisis Mari, korvike käsivarrel.
«Ma tõin ärrale mune, aga köögis põle inimesehinge, uks on lukus.»
Ta vaatas saksale suhu, mis lahti oli läinud, aga et sealt vastust ei tulnud, siis jätkas seletust:
«Ehk ärra võtab ise vasta, mul põleks aega oodata, pean kirikupoodi minema.»
Ainult käega tähendati talle, et ta sisse astuks, ja kui see sündinud, vaikiti talle veelgi näkku.
Kremer oli tõesti pisut agrane. Ta nägi Marit esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert siniseid kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistsid. Midagi perutavat pidi olema ka värvides, mida noorik peas ja ihul kandis, kuigi need nägija vaate ees vahetult ühte valgusid ebamääraseks uduks. Selgemalt teatavaks sai talle üksnes tumepunane tanututt, sest see hõõgus nagu üksik süsi kollaka tuha sees.
Et midagi teha, võttis Kremer Mari käsivarrelt korvi ja jäi seda sangapidi kahe näpu otsas õieli hoidma, nagu sisu raskust kaaludes.
«Ma tahaks korvi tagasi soada,» tähendas Mari temale omase välgatava naeratusega, mis sädemesarnaselt ühtlase tõsiduse seest hüppas ja sinna jäljetult jälle kadus.
«Tagasi – soo – nah, siis laome nad siia –»
Kremer pistis korvi pahemasse kätte ja hakkas paremaga mune paarikaupa kirjutuslauale ridama. Aga vist oli ta tegev käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. Mõlemad vaatasid sellele järele: juba tekkis vanahärra saapanina ette suur kullakarva silm.
Ainult pillaja naeris, vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks.
«Lubage,» tähendas noorik, võttis saksalt korvi ja ladus munad rahuliku väledusega rohelise kalevi peale. «Viisteist paari – sellega kokku.» Ta näitas näpuga põrandale.
Mari mittenaermisest seesmiselt kinnitatud, suutis härra von Kremer oma sõnale teatava naljakirme peale panna, kui ta maha vaadates hüüdis: «Aga mis me sellega teeme?»
«Ma võiks ära koristada, kui –» noorik lõi pilgu ringi.
«Ei, ei – ma ütlesin aga nii soota, – küll Vilhelmiine koristab ise.»
«Ehk minestab ää, kui nääb?»
«Küll ma äratan ta jälle elusse.»
Ettekujutus sellest äratamisest näis võimsalt Mari naerulihaseid liigutavat, sest nüüd valgustas välk laialt ning eredalt iga joonekest ta puhtakspestud palgel. Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu.
Selles aga oli midagi, mis Ulrichi teadvust kahandas. Ainult undamisi mäletas ta minut hiljem, et ta oli Marile suuremat raha pakkunud, et sellel ei olnud tagasi anda ja et ta paberi talle
