(iseeneses). Ei veel? (Jütsi poole) Ega sa Männiku Märti ole näinud?
Jüts. Pole ühti! (Nagu ühe mõtte torkamisel, suure häälega) Maie, nüüd ma tean, kellele ta kosib: Märt on! Jaha Märt?
Maie (vaigistades). Sõge laps, vait, mis sa kisendad! Mis kosib? Kellele? Mis sa segad!
Jüts. Märt jah, ära sa salga ühti!
Maie. Vait, säh, pane parem saiad-õlled lauale, ema ise toob leeme, mul pole aega.
Jüts (võtab vastu). Juba! Nüüd sul pole aega. Nüüd sul tuhin taga! Nagu ma ei tea! (kindlalt) Maie, mina aitan teid ka, küll sa näed!
Maie (vaigistades). Mis sa siis aitad! Mina ei mõista, mis sul täna peas on! (Salaja sõbralikult) Ole – ole nüüd hea laps, Jüts, ole vait, ja kui Kure onu ära on läinud, tule siis, räägi mulle ka – mis -
Jüts (kindlalt). Kohe ma tulen! Maie! küll sa näed, mina aitan teid!
Maie (naeratades). No muidugi!
(Maie õue, Jüts rehe alla.)
9. etendus
Enn (parsilt maha tulles).
Kas sa oled niisuguseid näinud maa peal! Oh teie viimased mutid! Ja see noor nõges ka nende liigis! Mis asi see oli, mis ta (vaatab ettevaatlikult ümber) sest – „pöidlaraiumisest” rääkis – ja „selgekssaamisest”! Ja kubjas Aadu pidi midagi teadma? Vale! Nüüd on paar aastat läinud; kui mõni oleks näinud, oleks ammu lugu taga olnud. Aga see on ikka seesama pagana salajutt, millele otsa peale ei saa – ükski ei ütle lausa välja! (Kiristades) Sina seapõrsas! Ah, teie arvate juba pulmad käes olevat, sest et kosilane kodu on! Siis ma küll peaksin päris pahmapea olema, kui ma selle vastu nõu ei leiaks! Oodake, oodake, ma tahan teile pulmi teha, mis teile meelde jäävad! Vanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni risti ette tuleb! – Seal ta on … Pagana lugu: jälle juba sabatäis teisi taga! Ma olen nagu rebane lõksus siin pagana parsil üleval! (Ronib jälle üles.)
10. etendus
Rehe alt: Aadu, Peeter ja Anne (kes supivaagnat ja lusikat kannab). Enn (parsil).
Peeter (vesti väel, piip suus). Aga mulk ta on ju, mulgiks jääb, ja mina seda heaks ei kiida!
Aadu (ikka Anne poole, kes teda lauda kutsub). No muidugi on, muidugi, Peeter! – Mulk? mulk? No mis sest on, Peeter! Mulkidel on jõudu, ja vaata, mis kena poiss ta on, Peeter, ja kui ausasti ta on rendikohta harinud tänini, ja ma olen ka, hm, nagu kuulnud, et ta nagu enesele päriskohta osta otsib, Peeter, jah! (iseeneses) Kui see ometi juba möödas oleks!
Anne (kes kõik lauale seadnud, väga lahkelt). Istuge lauda, Kure onu, võtke sedagi soola-leiba, mis Jumal meile õnnistanud – olgu Jumala ristike juures! Jah, mis ma pidin ütlema: no ega temagi süüdlane ole, et ta mulgiks loodud! (Mehe poole kõrvalt) Kas sa sõge oled, et sa ei mõista vastu võtta? (Aadu poole) Või päriskohta osta otsis? Vaata! Ei tea misukest?
Peeter (urisedes). Jälle mõnda seest välja ajada? Säärane mulk!
Anne (kõrvalt mehele). Sina oma kiusuga! (Aadu poole) No jah, ta on tark ja viisakas poiss. (Tõukab meest puusa) Eks ole tõsi, Peeter?
Peeter. Mis? Ei tea, mis mina tema tarkusest või viisist tean? Võtku tont kõike tarkust! Mulk ta on, seda ma tean!
Aadu (süües). No muidugi, muidugi, Peeter, aga – .
Anne. Tule Jumal appi, nagu mulk enam inimene ei olegi? Võtke õlut veel kõrva, Kure onu! Jah, mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka kosilasi küllalt käinud, no aga ega meie laps ka igaüht vastu ei võta! Ja Maie on usin ja viisakas ja oskab keeta, küpsetada, kedrata, kududa, sukavarrast veeretada: küll ma näitan teile pärast, mis ilus veimevakk tal on, Kure onu! Ja lehmad-mullikad tunnevad tema kaugelt ära – Jumaluke, jah, – nagu iseennast! Ja tema nägu nüüd ja jume nimetada – Jumala ristike jäägu juurde – ei pea küll ise omasid mitte kiitma hakkama, aga, hm, eks ta ole nüüd kõige maailma näha: libedaks loodud nagu – nagu mul enesel, Kure onu! Jah, nõnda küll! Võtke ometi leent veel. (Valab riista täis.)
Peeter. Nooh! (Iseenesele) Õnneks varblastele, et me hernepõllul ei ole!
Aadu. Noh muidugi, muidugi! Eks ole teada, Mäeotsa Mai on vile ja sile laps! Ja Männiku Märti nüüd, Peeter, et ta küll mulk on! vaata, need on ju need ülitargad veel, Peeter: ei tule neist ükski üle raja tühja pungaga! Ja Märti jälle, Peeter, tublimat ja targemat poissi sa ei leia kõigest kihelkonnast! Ma ütlen sulle, Peeter, usu mind, Peeter: Aluste Ann oleks teda kahe käega võtnud, aga kust teine tahtis! Mitte!
Peeter (kärgatades). Aluste? Ära sa mulle nimeta seda nime! Pagana väärt, mu süda tuleb täis! See oli ka mulgi süü.
Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, – aga miks sa ise ei võtnud?
Anne (kõrvale, meest puusa tõugates). Kas sa vägisi kõik tahad hukka ajada? (Suure häälega) Jah, tühjale tõrrele ei kulu kaant ära! (Aadu poole) No ega meil ka ole teadmata, et ta vanemat rahvast oskab austada, ja oleme ka näinud küllalt, kuidas ta viimati kirikupingist üles tõusis ja ruumi andis, kui olin hiljaks jäänud tulema. Maie võib küll temaga vist rahul olla! – Üsna värske õlu, Kure onu!
Aadu. No muidugi, muidugi! Ja seda tarkust, ja seda mõistust, sina minu aeg, ja seda jõudu ma ütlen sulle, Peeter, ma olen ise tema Kadrina-rublasid näinud, (pikalt ja vagalt) ja laste südameid peab ikka ka küsima, Peeter, ikka ka, see on juba nüüd see uus seadus, Peeter, jah!
Peeter (pahaselt). Kas ma oma lapse mulgi kaela kannan, mis?
Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, Jumal hoidku! (Kõrvale) Minu vallaseisust ta ei karda ühtegi?
Peeter. Erastu Enn käib ju ammugi temal kosjas.
Aadu (süües). No muidugi, muidugi – Erastu Enn? See pöidlata pealuu?
Anne (kõrvale). Ta on pime peast! (Meest tõugates.) Mis sa ometi peaksid – ! (väga lahkesti Aadu poole) Siin on veel liha, Kure onu! Jah, jäägu siis selle peale! Kui arvate, et nõnda sünnib, mis meilgi siis selle vastu võib vaielda olla. Ja nagu Peetergi enne ütles rehe all: kui Maie mehele läheb: oma 50 vakka rukkeid saab ta kaasa ja teist niipalju otri, nisu, see on niisama palju kui Aluste Annele antakse! Mis muidu veel pihku juhtub, kass ja kana, on ise asi. Ega meie oma last alasti ka ära ei anna, olgu küll, et me rikkad ei ole.
Aadu (süües). No muidugi, muidugi, seda pole mõteldagi! Kust sa seda teed, Peeter! Ikka ma ütlen: Mäeotsa pere, vaat' need on rahvas! Jõudu on neil ja mõistust pealegi ja kõik vald võiks teist märku võtta! (Pead raputades, kõrvale) Väga raskesti hakkab kinni! (Suure häälega) Muidugi jah, seda ma ütlen! Ja nüüd ka aitüma Jumalale – (Anne poole, kes ette tõstab) ärge enam pange, perenaine, kõht kaelani täis ja minek käes! Ma räägin siis Männikul, et nii ja nii ja et täna õhtul võib ise tulla.
Anne. No kui te nüüd ise arvate, Kure onu. (Peetri poole, sundides) Eks sa ka räägi ometi? (Aadu vastu) Vist ikka kõht pooleli jäi? Ei meie toit maitse ühti! Olid ju nagu tihase nokatäied!
Aadu.
