wastu maad ja pani metsa poole minema. Mees ootas kuni ta metsa äärele jõudis ja lidus siis metsa wahi maja poole, et jalad kuklasse käisiwad.
Metsawaht magas juba norinal, kui Jaak tuppa tormas ja kohkund healega kärkis: „Kus su saadana koerad ja püss, lubasid walwata ja mulle appi tulla, nüüd jätad mind karu käpade wahele!”
Mees wenis woodist walja, tõi Jaagule kapist lõhkumise peale tubli käraka karjajaaku ja nüüd jutustas Jaak koleda loo otsast otsani ära. Mõlemad mehed läksid wälja waatama, kas õnnetuse paigal midagi märgata ei ole.
Kuu tuli pilwede tagat wälja ja mehed nägiwad, kuidas karu metsast wälja tuli ja suurt murdunud kändu seljas kandis. Sellega läks ta maha wisatud kaera huniku juurde ja hakkas koledaste materdama. Wahel puhkas, pani kõrwa kaerde juurde ja põmmutas jälle edasi, kuni kaerad mullaga segamini olid tambitud ja mudane ase järele jäi.
Tark loom mõtles wist, et kaerde sees mõni kuri elukas on, kes teda haawas ja tahtis temale kurja tegu kuhjaga kätte maksta, hoolimata sellest, et ta ise rasket haawa kõhus kandis. Wiimaks hakkas kuri loom metsa poole minema, läks ja seisis; läks natukene maad ja seisis jälle, näha oli, et ta raskeste oli haawatud. Kawal kütt waatis ja naeris, wangutas pead ja tõendas metsawahile: „Ja, ja, selle mesikäpa toss lähab täna ööse kõhu kaudu wälja! Küllap maksad kaera söödiku surma eest palga ja naha wiin mälestuseks kaasa!”
Teisel hommikul läksid mehed püsside ja koeradega mereranda mööda metsa. Ei kuigi kaugel nurme äärest, puhkas wana päts wiimist elu wäsimust. Kütt nülgis naha, ei annud seda aga milgi tingimisel metsa wahile, kes teda oma mõisa härrale wija tahtis, sest selle karwase kasuka süles seisis kord kuulsa küti elu ja surm.
III
Tammelaane metsa põhja pool külles seisid kahe wõera walla metsad, kes seda põlist laant weel suurendas ja metsa loomadele laiemat elu aset lubas. Üsna piiri ligidal elas wõera walla metsawaht, keda ühes tema metsa jauga „Maasikmäe Jaaniks” kutsuti. Maasikmäe metsas kaswis noor haawik nagu luga, sest sealt oli hiljemine wana mets maha raiutud.
Sinna metsa kogusid talwel alati põdrad, haawade küljest nooremat koort toiduks närima ja kui neid suurdes laandes arwemine, nähti neid Maasikmäe metsas alati, waest koguni parwe kaupa koos.
Selle mõisa härral, keda „Mülnaks” kutsuti, oli sellest hea meel, et põdrad ja metskitsed tema metsa tuliwad ja kinnitas metsawahile kõwaste, et keegi neid seal eksitada, weel wähem tappa ei tohi. Aga just nagu selle keelu kiuste, leiti metsas ikka küti jälgesid; siin ja seal oli jälle põdra magu maha lastud ja nahk kõige lihaga ära wiitud. Mõisa härra ise oli kord näinud, kuidas pooleli lastud põder sihi tee peal tuikus ja kuuli haawadest werd wälja jooksis. Härra kärkis metsawahiga ja lubas teda ametist lahti wisata, kui ta sala kütti kinni ei püia, aga kust sa kurjategija kätte saad?
Maasikmäe Jaanil oli weel teataw ja kindel arw lindusid ja jäneseid tarwis mõisa härra kööki wiia. Kui Jaan Maasikmäele tuli, siis oli neid nii palju, et ühe pauguga paar lindu lasta wõis, aga nüüd?
Nüüd otsi jänest nagu nõela, põdra sisikonnad on metsas maas, tedred, püid ja sookanad on nina eest nagu luuaga ära pühitud, leidub metsas weel loomasid, siis on need nõnda kartlikud ja ergud, kui oleks neile ennemalt kümme kuuli keresse lastud. See ei ole õige lugu, siin on sala kütid ja nende nõidus tegewad; seda wõib juba Maasikmäe Jaani enese püssi juures margata. Enne wõttis ta looma paugu pealt maha, nüüd anna jänesele kaks, kolm pauku, ei wõta haawleid sisse, kui oleks ta külmetanud.
Maasikmäe Jaan mõtles ja mõtles ja uskus wiimaks; et wana kuulus kütt Raswa Jaak siin salaja talgusi tegemas täib. Jaan oli teda mitu korda oma metsa piiri peal juhtunud nägema, aga temal ei olnud kunagi püssi kaasas. Ega ometi peuga püid ega põtra ei saa kinni püüda, aga siiski – kes wõib sarnast nositonti uskuda!
Aga kui ma teda korra nüüd weel näen, siis wõtan mehe wõrakisse, otsin kõik puhmad ja põesad läbi, kas püssi kuskil ligidal peitus ei ole. Las’ ta tuleb weel; püss käest ja mees mõisa, küll Mülna härra talle kere täie laseb anda. Eks ta ole kroonu mees ja wägewa kindrali wend! Las’ Raswa Jaak tuleb, las’ tuleb! ähwardas Jaan ja läks metsast tühja jahi kotiga kodu lõunale.
Klolmandal päewal, wara hommiku kõnnib Maasikmäe Jaan oma metsa teed mööda, mis Juurika talust Orsti talusse käib, ja näeb tee peal hobuse reega reisimas. Mees kõnnib tee ääres metsas, nagu otsiks ta midagi. Jaan astub ligimale ja kohkub – Raswa Jaak!
„Mis sa turakas siin teed, kas jälle tulid põdra magusi maha laskma? Kus sa eilase põdra pannida? Näe, seal on magu maas! püss siia, püss siia!” karjub Jaan ja tormab Jaagu juure. Jaak naerab, ajab kaks kätt laiali ja wastab: „Säh wõta siis! wõta!” Ja temal ei ole muud kui weike käänispeaga nuga peus. Jaan jääb seisma, waatab ümber, püssi pole, muud kui paljas nuga.
„Ja mis sa selle tasku nuaga metsas tahad tegema hatata? Kas lõikad sellega põdra mao kirmi lõhki? Mis?” kärgib kuri Jaan edasi.
„Ega põder wähk ei ole, et teda peuga wõib kinni wõtta, ma tahtsin siit paar sirget toomekest läniku witsapuuks lõigata; kui sa keelad, jäägu jälle!” naeris Jaak ja pani noa tasku.
„Wõi wiieteistku wersta tagat tuled sina siia läniku witsa puud lõikama, keda sa tahad hulluks teha? ütle kus püss on,” päris Jaan edasi.
„Käisin Walma pool sugulastel käimas,” wenitab Jaak, ja arutab ohjasi kase küllest lahti.
„Siis kasi põrgusse, kasi – aga sinu regi on werega koos, mis? See on põdra weri, pead ühes reega mõisa tulema, mõisa!” kärab Jaan.
„Waata järele, kas see põdra wõi mõne muu looma weri on. Eila tapsin kodus sea põrsakese, wiisin hoonete juurest kaugemale kõrwetada, näed, karwadki on alles ree külles:”
„Siis kasi põrgu!” Karjub Jaan ja Jaak sõidab minema.
Maasikmäe Jaan sökkus metsa risti ja põigiti läbi ja otsis püssi, aga mis ei ole, ei ole! Wõib olla, et ta muidu külas käis, temal on Walma külas sugulasi, mõtleb Jaan ja astub edasi.
Raswa Jaak sõitis aga kodu poole ja naeris üksi, et kõht wärises. Lollikene, lausus tema, lollikene, ei tunne põdra karwu ega sea harjaseid, weel wähem nende werd! Püss on mull põues, eila wiisin põdra Poumanni härrale, täna hommiku tahtsin uut metsa pulli saada – lollikene, lollikene!
Aga kuuleme nüüd, missugune see püss oli, mida Raswa Jaak põue wõis ära peita ja kellega tema ometi põtrasi maha põrutas.
Jaagul oli suur pika ja jämeda rauaga püss, mida ta isa isadelt, wõi juudas teab, kelle käest oli pärinud. Suure paksu ja jämeda lae sisse oli wana sõa püssi lukk pantud, kes niisuguse kõwa napsu lendri pihta andis, et niiskunud tongigi lõhki lõi ja kunagi ei waletanud. Püssile wõis rohtu ja haawlid peuga sisse panna, ilma et ta lõhki oleks läinud. Laad oli küll lagunud ja mõnest paigast paelaga seutud, aga ta külwas surma ja hukatust igale poole, kui wana kütt winna maha wautas.
Ja kui wana Jaak weel oma walitud rentkuulid peale pani, mis ta sula tinast raudse tangidega pigistas ja pärast siledaks woolis, häda siis selle rebase wõi hundile, häda iga elawa loomale, kes selle suuretüki otsa ette juhtus! Jaak ise nimetas teda „müristajaks” ja ei oleks teda kellegi kulla ega saksa püssi wastu ümber wahetanud.. See wõtab, see lõikab, see lööb, kiitles ta alati, kui ta teiste nähes teda puhastas ehk laadis. Selle püssiga käis Jaak karu ja hundi jahil ja talitas oma walla ja mõisa maa peal, kus kangemat keeldu ei olnud. Läks aga Jaak wõera mõisa, näituseks
