ööseste külaliste seas nägi wäikene Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksiwad ja ununesiwad, teistest jäi temale enam wõi wähem selge ärakuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega wanu. Nende seas oli isandaid walge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdunud pluusiga. Ühed kõnelesiwad keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisiwad nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamaste kõik tuliwad aga joobnult wõi pooljoobnult, ja emal oli tegemist, et neid käratsewa ülespidamise poolest talitseda. Mõned naersiwad, mõned jutustasiwad palju; mõned wehklesiwad kätega wõi tuikusiwad seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasiwad; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisiwad, milledega ta oleks wõinud sõbruneda. Mõnede suust käis sagedaste nii kange hais, et see ema woodist Jensi woodisse ulatas ning Jensi tigedust külalise wastu kaswatas. Ja mõnedel oli wiinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusiwad siis – ema külalise süles – sohwa peal, suitsetasiwad mõlemad, lobisesiwad, naersiwad ja jõiwad. Mitte sagedaste, aga mõnikord ometi nägi wäike Jens ka ema sellel olekul, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütawat. Esimesest niisugusest korrast jäi talle kustumata mälestus järele.
Ta oli paar päewa waremalt wiinastanud wanamoori uulitsal näinud, kes käsa lahutades ja waljuste siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele taarus, päratu kari kisawaid ja naerwaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama weider kui uus. Ja lasteparw oli hurraa hõisanud, kui linnawaht tuli ja käratsewa emakese kättpidi kõrwale talutas.
Seda joobnud naisterahwast oli Jens Nielsen wõinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäewaöösel ühe külalisega koju tuli – näos see pentsik loom, mis inimese naeretawaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuwat sammu, tema wõeraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, seda wedelat, wänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata healt tulewat, lohakat, limast, lehkawat healt, mis talle nagu märg kalts wastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes asus wäike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis woodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamewalu käes nutma hakkas ta alles, kui ema, temale läheneda tahtes, waaruwa jala pealt wastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusiwad. Mis aga Jensile sellest ööst purewa tundmusena kõige elawamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kudas ema, kui ta weepudeli laua peal tühja leidis olewat, pesuwaagnast seebist wett jõi, ja teiseks lugu, et wõeras mees ema riidest lahti pidi wõtma. Ema naeris ainult. Wõeras mees tõmbas tal ta särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka weel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrwu tagasi.
Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, tui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. – Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis – laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtawale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tutistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.
Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.
Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. – Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!” kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert kinni, ja nõnda nutsiwad nad ühes, kuni ema tööle läks – magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.
Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähwardasiwad ema politseiga, ja ema jäi siis igakord wait. Ühes waremas korteris, Viborg Gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakeste raha palus. Ta wehkles kepiga ja lõi pesuwaagna puruks, millest wesi üle laua ääre Jensi woodisse jooksis. Wihane wõeras wandus weel trepikojas ja hoowiski nii lärmitsewalt, et majaelanikud peremehe ees kaebtust tõstsiwad. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas.
Seda ei juhtunud mitte just harwaste. Wäikene Jens mälestas mitmet korteri-wahetust. Paarist kohast pidiwad nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles öeldud, sai ta wastuseks: „Nad ei salli meid.” Et kolimine kulu tegi, siis wiis ema enne mingi asja pandimajasse, kus ta ka muidu wäga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta inimese leidis, kellel aega ja tahtmist jätkus wäikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemine oliwad nad praeguses korteris elanud. See tulla lutikatest, ütles ema kord. Lutikate pärast olla wana Jürgensen hea mees. Aga küll see ka sellest tuli, et teised üürilised ema peale ei kaebanud. Need oliwad kõik wäga waesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine weel teise peale kaebama.
Kui wäikene Jens ööseti üles ärkas ja ema woodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte igakord seega, et ema poolel ööl koju tuli – külalisega wõi ilma. Wahel jäi ema hommikuni ära – äripäewal selle tunnini, mil ta wabrikusse pidi minema, pühapäewal kauemine. Jensile, kes kõik öösesed hirmud kahe- ja kolmekordsel kestwusel
