juhatamisest sisse walas. Kõigile, ka kõige enam ära teutatud põlwedele on õnnelise ja korralise elu õnnistust osaks saanud, mis kaunist sugu rahwastele nende kombid ja õigust hoidis.“
Missugune meie esiwanematel süda rinnus ja meel pääs oli ja kui kaugele haritud meie nende waimu peame arwama, wõime weel, kui ka pääliskaudu, rahwa wana aja mälestustest, nende lauludest, juttudest, wanasõnadest ja mõnest iseäralisest järele jäänud pruugist tundma õppida. Suurel hulgal neist mälestustest ulatawad juured pagana ajani.
Aga mis kuulutawad wanad rahwa mälestused wanast Eestirahwast? Meie wanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest wäga wanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutawad, et meie esiwanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe waagnate pääl oli, mis nende terawast waimust ja wiisakast elu tarkusest tunnistawad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa wana sõnaga tõt toetada ja arwamisi awitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olewat kui kana. Meie wanad rahwalaulud laulawad weel heleda häälega, kuida wanemad ome lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda, kõik oma isamaad hellaste armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli „õnnis õhtukene” ja walgustas põlew piirg toa seinas pitka ja pimedat talwe õhtut, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõa juhtumistest ja kaugel maal käimistest. Laulikud kuulutasiwad wägimeeste kiitust ja kihutasiwad noori mehi waprusele. Tuli lahingisse minek, siis „õpeteliwad” ja „ehiteliwad” õed hella wenda „taperi talgule.” Oli werine waen otsas, siis wõeti wõidumehi kodu kauniste wasta. Õde oli sauna sojendanud, et wend oma „wäsind keha wõiks wihelda.” Mitme naese wõtmine ja pidamine roojastas küll meie arwust abielu puhtust, aga Kristjaan Kelch, kes Rootsi ajal Järwa Jaani kihelkonna õpetajaks oli, kirjutab omas ajaraamatus, mis aastal 1695 Tallinnas trükitud on, wana Eestlaste abielust pagana ajal, arwata wana rahwa jutu järele, siiski nõnda: „Nemad elasiwad korralises abielus, wõtsiwad aga enam kui ühe naese.
Enne Sakslaste tulemist oli abielu rikkumine nende seas kuulmata asi ja oli ta neil nõnda hirmus, et nemad neid, keda nemad abielu leidsiwad rikkuwat, elusalt ära põletasiwad ja nende tuha awaliku maanteede pääle puistasiwad. Selleparast nimetawad tänase päewani Eestlased abielu rikkumist „tuli-tööks”, see on: tule wäärt tööks. Nende naese wõtmisest on meil järgmine sõnum wanast mälestusest. Kui mees naest tahtis wõtta, siis läks ta ja sidus oma wöö selle naesterahwa sängi külge, keda ta enesele soowis. Kui naesterahwale asi meelt pidi oli, siis jättis ta wöö senna rippuma, kunni tema sääl oma peigmehega magama läks. Kui peigmees mitte meelt mööda ei olnud, siis wiskas ta wöö kohe üle läwe wälja. Sellepärast ei saanud niisugused ära põlatud peigmehed muidu korda, kui et nemad pärast mõrsja kawalusega ehk awaliku wägiwallaga ära wiisiwad. Seesinane pruuk on pärast Sakslaste läbi kange nuhtlusega ära häwitatud. Oma lastele andsiwad nemad metselajate ja lindude nimed.” Nii pikalt auwäärt õpetaja Kelch. Omalt poolt lisame weel juure: Naesed saiwad ka ostetud ehk warastatud, ehk noormees teenis, nagu ükskord Jakob Laabanit, neiu wanemaid mõne aja, kunni ta neiu omale pärida wõis. Tänase päewani on Soomekeli peigmehe nimi „sulhainen,” see on: sulane. Peud saiwad suure ilu ja rõõmuga peetud. Surnud maeti maha ja anti neile sööki ja nende töö ja ammeti riistad kaasa, arwates et surnud tõises ilmas maapäälist elu õnnelikumalt edasi elawad; ehk neid põletati nende sõariistadega ära, mis ikka sõas langenud meestega sündis.
Eestlaste paganausust pitkemat otsust anda, on praegu pea weel wõimata, puudub teadusi iga sammu pääl, mis wirgad käed wana rahwa suust weel kirja peawad panema. Meie omalt poolt ütleme siin aga niipalju, et meie esiwanemad palju Jumalaid uskusiwad ja neid annetega põllu ja karja saagist auustasiwad ja neile ka wangi wõetud innimesi ohwerdasiwad, mis ka muud paganad kõige wanemal ajal on teinud.
Wana Eestlaste walitsusest ja seadustest on wäga poolikud teadused järele jäänud. Igas kihelkonnas walitses üks wanem, kes kihelkonna linnas elas ja sõa ajal ka päälik oli. Wanem kutsus sõamehed saadikute läbi kokku. Wanematele, kes iseäranis mehised ja waprad oliwad, usuti käsuandmise õigus üle terwe maakonna kätte. Sõtta kutsumise sõnumed tallitati suure kiirusega igale poole. Nõupidamistele käidi sündsasse paikadesse kokku ja oli niisugustel kokkutulemistel Läti Hindriku tunnistuse järele maja nimi. Kes senna kokku läks ja kudawiisi nõuu peeti ja wanemaid waliti. on teadmata. Arwata on, et waprus mehe wanema auu ja ammeti sisse tõstis. Nõupidamiste otsust kiideti hääks ja wõeti wasta sedawiisi, et igamees oma oda raputas. Seadustest wõime aga niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isa maja päris ja et igal ühel õigus oli kurjategijatele, kui kätte saiwad, ise palka kätte maksta, ka werist palka, kui süü seda nõudis. Kas wanematele ka mingisugust palka makseti wõi kas nemad rahu ajal oma adra taga käisiwad, ei wõi meie ka ütelda. Sõnumed puuduwad. Orja seisuses peeti üksnes sõawangisid, muidu oli igaüks waba inimene ja haris oma isaisadelt päritud põldu ehk tegi muud tööd, olgu siis et mõni priitahtlikult tõisele mehele sulaseks läks, mis iseäranis siis sündis, kui noormees liht peretütardest enesele abikaasaks soowis.
Suur puudus maa walitsemise ja kaitsmise poolest oli see, et mitte üht pääd ehk kuningat ei olnud, kes kõik maakonnad ühte oleks ühendanud ja nii riigile kindlust seestpidi ja tugewust waenlase wasta annud. Küll räägiwad wanad ajaraamatud ka Eestimaa kuningatest ja wana Kalewi taat ütleb enne surma Lindale:
Ma ei taha kuningriigi
Woliwalda wähendada,
Lippi lappi lahntada!
Riik peab jääma jagamata
Ühe poja woli alla,
Kangemale kaitsewallaks.
Jääb aga riiki jagamata
Ühe poja päranduseks,
Siis on tükil tugewusta,
Suurel kiwil kindelusta,
Osad wäetid, wõimatumad
Sööksid ükstõist ise ära.
Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja ,,riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tnttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.
Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad kombed ja wiisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem wana aja tundmine wälja keeb. Wanad ajaraamatud jutustawad küll paljugi sõdadest ja muist wälimesist asjust meie maal, aga Eestirahwa iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arwamistest, nende waimu elust, üleüldse kõigest, mis wõõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elaw ajaraamat, wana rahwa mälestused, kuulutawad, nii kui mõni terakene waka wilja kõrwal. Sellepärast ütleme lõpetuseks:
