Minu vend Türkoo. Eduard Vilde

      MINU VEND TÜRKOO

      (Reisimälestis)

      Kui ma Pariisist 9. juulil 1900 ära sõitsin, võttis kupees minu kõrval istet üks habemik türkoo [Prantsuse jalaväe sõdur Alžeeria pärisrahva seast. – Autor] Ta nägu oli rohekastõmmu, otsekui mahorkatubakas, habe must kui pigi ja silmad – need olid veelgi mustemad ja keerlesid tal peas nagu õeluse-isal endal. Nudiks pügatud pead kattis punane-valge turban, seljas kandis ta helesinist lühikest pihikut samakarvalise vestiga, jalas valgeid pükse, mis olid laiad nagu püülikotid, ning punaseid sukki ja nööpidega kamasse.

      Kõik see ei äratanud aga nii väga minu tähelepanu kui miski, mis paistis minu naabri laia värvilise vöö vahelt. Kaks musta pead piilusid sealt välja, üks paremalt, teine pahemalt poolt. On nüüd pistol minu pool või on põueoda minu pool? pidasin endamisi aru, ja ma pean tunnistama, minu lõvijulgus, mida igaüks vist tunneb, jättis mu veidikese maha.

      Aga, mis te siis arvate! õhtu oli käes. Kupees istus peale minu ja selle poolmetsiku Aafrika mehe ainult veel kaks tukkuvat prantsuse talupoega tühjade munakorvidega, üks kaheksakümne-aastane emake prillidega ja kaks väikest koltunud nunna, kelle ainsaks relvastuseks olid kaks rongi palvehelmeid, mida nad näppude vahel aeglaselt edasi poetasid. Ja needki inimesed võisid lähemas jaamas vagunist väljuda. Kindel oli siis – tahtis türkoo-isand teha pahandust, siis võis ta seda. Ja et ta oli Aafrika metslane, siis polnud mul põhjust arvata, et ta seda m i t t e ei tee. Olin ju dr. Herraanni Saksa-Prantsuse sõja raamatust poisikesena lugenud, kuidas türkood vaestel sakslastel, kes nende kätte sattusid, ninad ja kõrvad ja kõrid külmavereliselt maha lõiganud ja neil nahagi seljast nülginud! Ning kas polnud mu naabri käitumine kahtlane küllalt?

      Miks piidleb ta näiteks nii salalikult minu poole oma kahe keerleva söega, mis tal silmade asemel peas? Kahtlemata mõtleb ta endamisi: Hm, selle poisi reisiraha võiks olla ka minu taskus! Oota aga, vennike, kuni mõlemad talupojad vagunist on läinud! – Ja miks nihkub ta mulle ikka ligemale? Juba puutub teine must pea tema vöö vahelt mulle peaaegu külge! Ja nüüd – nüüd rebib saadanlik irvitus ta pigimusta habeme pooleks ja toob kaks rida helevalgeid metslase hambaid nähtavale!