et George Sandi eesnimi George tuleb kirjutada ilma s täheta lõpus (võrdle: Georges Pompidou), hääldada tuleb aga žorž. Perekonnanimi Sand hääldatakse d-häälikuga lõpus. Tegu on suure prantslanna kirjanikunimega.
Armandine-Aurore-Lucile Dupin (lühemalt: Aurore Dupin) sündis 1. juulil 1804 Pariisis. Ta suri 7. juunil 1876 oma mõisas Nohant’is (ligi 200 km Pariisist lõunas). Suhteliselt pikk eluiga lubas tal läbi käia pika tee romantismi algusest impressionismini, näha kuut erinevat valitsemisrežiimi, mis nii või teisiti tema loomingus kajastuvad.
Kirjaniku isapoolne vanaema oli kuulsa väepealiku Maurice de Saxe’i tütar, kes ostis Revolutsiooni ajal maatüki koos häärberiga Nohant’is, millest saigi George Sandi lapsepõlvekodu, hiljem aga puhkeaegade ja vanaduspõlve veetmise paik.
Kui kirjaniku isapoolne päritolu oli ülimalt aristokraatlik (Maurice de Saxe oli Saksi kuurvürsti ning Poolamaa kuninga August II Tugeva poeg), siis emapoolne vanaisa müüs Pariisi rahvarohketel jõekallastel puurilinde, mida praegugi Seine’i paremal kaldal osta saab. Siit ka idülliline nägemus lihtrahvast, mis peegeldub pea igas Sandi teoses. Sandi lihtrahva esindajad on hinges poeedid, kunstnikud; isegi kirjaoskamatu karjapoiss luuletab ja on vaata et andekamgi kui Petrarca.
16-aastaselt pandi Aurore mehele parun Dudevant’ile, kellega tal oli kaks last. Peale kaheksa-aastast abielu laskis noor daam mehe juurest jalga ja pani leivad ühte kappi Pariisis eluneva kirjaniku Jules Sandeau’ga. Pariisi tundis kaunitar hästi (kaheksa aasta eest lõpetas ta siin kloostrikooli), tema päritolu avas uksed ka suurilma ja ei võtnudki palju aega, et ka vaimuinimestele omaseks saada. Tema esimene raamat, mis oli kirjutatud kahasse Jules Sandeau’ga, kandis romantilist pealkirja “Rose ja Blanche” (1831). Kaanel oli ühiseks nimeks – Jules Sand. Aasta hiljem ilmus teine romantiline armastusromaan “Indiana”, mille kaanel oli nimi GEORGE SAND. Nii see kuulus nimi sündiski.
George Sandi elu oli täis armastust ja kirjatööd. Selles suhtes on tal palju ühist Édith Piafiga, kes küll ei kirjutanud, see-eest aga laulis. Nii ühest kui teisest kõneldes meenutatakse pahatihti ka nende kuulsaid armukesi. Ei Piafil ega Sandil vedanud isiklikus elus ja nii nagu Piaf avaldas ka Sand oma armsamate loomingule väga suurt, sageli põhjapanevat mõju. Võtame näitena kasvõi Alfred de Musset’ ja Frédéric Chopini elutööd. Georges Sand tundis lähedalt Dumas’ isa ja poega, tema sõpradeks olid Arago, Barbes, Heine, Balzac. Sandi kirjavahetus Flaubert’iga on omaette peatükk maailmakirjanduse ajaloos. Kõik, kes suurt Nohant’i daami tundsid, väitsid nagu ühest suust, et ta on hea, ilus, meeldiv ning truu sõber. Muide, ka oma lapsi ei ole George Sand eales hüljanud. Ta jäi neile ikka hellaks ja hoolitsevaks emaks, ükskõik, kes ka laste kasuisaks polnud. Ja veel, juba möödunud sajandi keskel kandis see naine pükse, kaabut ja tõmbas piipu!
George Sandi teoste täielik kogu anti välja möödunud sajandi lõpul 109-köitelisena. Loomulikult on aeg nii mõnegi raamatu kõrvale heitnud ja nii mõnegi kõrgemale pjedestaalile tõstnud. Muide, George Sand ei viimistlenud ega parandanud oma teoseid nagu Flaubert, Tolstoi või Tšehhov. Ta pani kohe kirja kõik, mis parajasti peas mõlkus, ja nii, nagu Muusa, Pegasus või Amor tema sulge sel hetkel juhtisid. Sellisel meetodil on oma head ja vead, kuid George Sandi puhul varjutab hea vead. Ka “Väikeses Fadette’is” lummab meid autori siirus, kiindumus oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid “Väikese Fadette’i” lummuses on nad hoomatavad.
George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Rousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki. “normaalseid” inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka “Väikeses Fadette’is” pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. On see nii või ei, seda näitab meie Eesti ühiskonna hetkeseis. Rõõm tõdeda, et vähemalt ühes maailma kullafondi kuuluvas kirjandusteoses selline õnn siiski kajastub.
George Sandi arvukad romaanid võib jagada kolme gruppi:
a) armastusromaanid – “Valentine”, “Indiana”, “Lélia” jt. Neid kirjutas kirjanik ajal. mil ta ise kirglikult armastas.
b) sotsialistlikud romaanid – “Consuelo”, “Angibault’ mölder”, “Horace” jt., kus otsitakse väljapääsu rusutusest SaintSirooni ideede realiseerimise kaudu. On tunda keskikka jõudva kirgliku naise püüdu viimasest päästvast õlekõrrest kinni haarata.
c) külaromaanid (les romans champêtres) – “Leidlaps François” (François le Champi) ja ka praegu teie käes olev raamat “Väike Fadette”. See raamat ilmus, kui George Sand oli juba 45-aastane, mistõttu tema emalikult manitsev toon on vastuvõetav igale lugejale.
Ehkki “Consuelo” on eesti lugejale juba mitme kordustrükiga meeldivat ajaviidet pakkunud, ei tea me kirjaniku külaromaanidest veel midagi. Teadke siis, et just nende romaanide tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida me “Väikese Fadette’i” eestinduses püüdsime ka säilitada.
Oo, jaa! George Sand jutuvestjana! See on hea maitse.
Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks.
I
Isa Barbeau’l Cosse’ist edenes majapidamine päris hästi, mida tõestas seegi, et ta kuulus kohalikku munitsipaalnõukogusse. Tal oli kaks põldu, mis andsid ta perele toidupoolise ja lisatulu veel pealekauba. Niidult vedas ta koormate viisi heina, ja kui välja arvata ojaäärne heinamaa, mida natuke rikkus kõrkjas, tunti tema sööta ümbruskonnas kui esmaklassilist.
Isa Barbeau oli avarale mäenõlvale ehitanud tugeva kivikatusega maja, mida ümbritses kena tulutoov köögiviljaaed ja kuue künnipäeva suurune viinamarjaistandus. Pealegi oli küüni taga ilus puuviljaaed, mida meie siinkandis kutsume õunaaiaks ja kust võis saada rikkaliku ploomi-, mureli-, pirni- ja pihlamarjasaagi. Samuti olid tema aiaäärsed pähklipuud vanimad ja suurimad kahe ljöö ulatuses kogu ümbruskonnas.
Isa Barbeau oli südi ja heatahtlik mees, kes hoidis väga oma peret ja oli õiglane ka naabrite ja külaelanike vastu.
Tal oli juba kolm last, kui ema Barbeau, kes muidugi uskus end olevat küllalt jõukas viiegi lapse üleskasvatamiseks ja kes tundis elusügist lähenevat, võttis kätte ja kandis ühekorraga ilmale veel kaks kena poisslast; ja et nad olid nii sarnased nagu kaks tilka vett, taibati peagi, et need on ühemunakaksikud, nimelt täiesti ühenäolised kaksikud.
Ema Sagette, kes ilmale tulevaid kaksikuid oma põlle sisse vastu võttis, ei unustanud teha esmasündinule nõelaga väikest risti käsivarrele, sest, nagu ta ütles, võib nii paelajupp kui kaelakee kaotsi minna ja seega ka vanemaõigus. “Kui laps on tugevam,” ütles ta, “tuleb talle teha märk, mida ei saa kunagi kustutada.” Nii tehtigi. Esmasündinule pandi nimeks Sylvain, millest peagi sai Sylvinet, et teha vahet tema ja ta vanema venna vahel, kes tuli talle ristiisaks; teist hakati aga kutsuma Landryks – tema nime muutma ei hakatud, sest tema ristiisast onu kutsuti juba lapsest peale Landriche’iks.
Tulnud turult, oli isa Barbeau väheke üllatunud, kui nägi hällis kaht väikest pead. “Ohoo!” hüüatas ta. “Paistab, et häll jääb nüüd küll kitsaks. Homme hommikul
