naine,” ütles ta, “et innustad mindki. Nüüd on meil veel kaks võsukest juures, keda sugugi poleks vaja olnud. Ega enam ole mahti põllutööde ja pudulojuste kõrvalt hinge tõmmata. No aga ole mureta, küll me juba hakkama saame. Ära ainult järgmine kord mulle kolme last kingi, see oleks küll liiast.”
Ema Barbeau kukkus nutma ja seepeale läks isa Barbeau meel härdaks.
“Heakene küll,” ütles ta, “ära nüüd nukrutse, armas naisuke. Ma ei tee sulle etteheiteid, ma olen sulle pigem tänulik. Mõlemad lapsed on ilusad ja terved, neil pole vähimatki viga küljes ja see teeb mulle rõõmu.”
“Tule Jumal appi!” kostis naine, “ma ju tean, et te mind ei süüdista, kallis mees. Aga mina olen mures, sest ma olen kuulnud, et kaksikuid kasvatada on eriti raske ja ohtlik. Nad võivad teineteisele haiget teha ja juhtub sedagi, et elujõulisema nimel peab teine hukkuma.”
“Tohoh hullu! Kas tõesti?” imestas isa. “Mina näen kaksikuid küll esimest korda. Seda ei tule just iga päev ette. Aga ema Sagette peaks seda asja jagama, küsime tema käest, kuidas lood on.”
Ema Sagette, kes oli kohale kutsutud, vastas:
“Uskuge mind, need kaksikud siin jäävad kohe kindlasti elama ega ole haigemad kui üksikud lapsed. Juba viiskümmend aastat pean ma ämmaemanda ametit ja näen sündimas, elamas või suremas kõiki meie maakoha lapsi. Nii et ega see mul esimene kord ole kaksikuid ilmale aidata. Sarnasus ei tee küll midagi nende tervisele. On kaksikuid, kes ei sarnane teineteisega rohkem kui mina ja teie, aga tihtipeale juhtub, et üks on tugev ja teine nõrk: sellest tulebki, et üks jääb elama, aga teine sureb. Vaadake nüüd enda omi: kas nad pole siis sama ilusad ja hea kehaehitusega nagu üksikudki lapsed? Niisiis pole nad teineteisele emaüsas viga teinud, nad tulid mõlemad kenasti ilmale, ei pannud oma ema liialt kannatama ega kannatanud ka ise. Nad on imeilusad ja tahavad vaid elada. Olge mureta, ema Barbeau, teil on neist kindlasti veel palju rõõmu. Ja kui nii edasi läheb, suudate ainult teie ja need, kes poisse iga päev näevad, nende vahel vahet teha, sest ma pole eales näinud nii sarnaseid kaksikuid. Nad on otsekui kaks munast koorunud põldpüüpojukest, nii armsad ja ühesugused, et ainult põldpüüema ise võib neid ära tunda.”
“Jumalale tänu,” kostis isa Barbeau kukalt kratsides, “aga ma olen ka kuulnud, et kaksikud kiinduvat teineteisesse nii sügavalt, et kui neil tuleks eraldi elama hakata, siis hakkab mure üht nii hirmsasti närima, et see võib ta hauda viia.”
“See on sulatõsi,” ütles ema Sagette, “aga kuulake nüüd kogenud naise sõnu ja ärge unustage neid, sest siis, kui teie lapsed on juba nii vanad, et peavad teineteisest lahkuma, pole mind võib-olla enam siinilmas teile nõu andmas. Niipea kui teie kaksikud hakkavad teineteisest huvituma, ärge laske neil alatasa koos olla. Viige üks tööle ja jätke teine kodu hoidma. Kui üks läheb kalale, saatke teine jahile; kui üks karjatab lambaid, mingu teine karjamaale härgi valvama; kui te ühele annate veini, siis andke teisele klaas vett, ja vastupidi. Ärge pahandage ega parandage neid mõlemaid korraga ja ärge pange neid ühtemoodi riidesse; kui üks saab kübara, võtku teine nokamüts, ja vaadake ette, et nende pluusid oleksid erinevat sinist tooni. Ühesõnaga, takistage neid kõikvõimalike vahenditega endid omavahel segi ajamast ja las nad harjuvad ka üksinda hakkama saama. Ma väga kardan, et te lasete mu sõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga kui te mind praegu kuulda ei võta, siis te seda veel ühel päeval kahetsete.”
Ema Sagette’i jutt oli kuldaväärt ja teda usuti. Lubati toimida tema nõuannete järgi ja tänutäheks tehti talle ilus kingitus. Ja et ta oli soojalt soovitanud kaksikuid erineva piimaga toita, hakati ruttu amme järele pärima.
Kuid kohapeal ei leidunud ühtegi amme. Ema Barbeau, kes polnud kahe lapsega arvestanud ja kes oli kõiki oma teisi lapsi ise imetanud, ei olnud ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud. Isa Barbeau pidi minema amme otsima ümbruskonnast; et aga ema Barbeau ei saanud sel ajal lapsi nälga jätta, andis ta rinda nii ühele kui teisele.
Meie kandi inimesed ei tee kunagi otsuseid ülepeakaela ja ole sa nii rikas kui tahes, ikka tuleb natuke tingida. Teati, et Barbeau’d on maksujõulised, pealegi arvati, et ema, kes pole enam oma esimeses nooruses, ei jaksa toita kaht imikut. Kõik ammed, keda isa Barbeau suutis leida, küsisid temalt seega kaheksateist livrit kuus, ei vähem ega rohkem kui härrasrahvalt.
Isa Barbeau poleks tahtnud anda rohkem kui kaksteist või viisteist livrit, pidades sedagi talupoja kohta paljuks. Ta jooksis läbi terve ümbruskonna, tingis pisut, aga otsusele ikka ei jõudnud. Asjaga polnud suurt kiiret, sest kaks nii väikest last ei saanud veel ema väsitada, ning nad olid mõlemad nii terved, nii rahulikud ja nii tasased, et neist polnud suuremat tüli kui ühest lapsest. Nad isegi magasid ühel ja samal ajal. Isa oli hälli parajaks kohendanud ja kui nad juhtusidki mõlemad ühel ajal nutma, siis kiigutati ja vaigistati neid korraga.
Lõpuks sai isa Barbeau kokkuleppele ühe ammega viieteistkümne livri eest kuus ning asi seisis veel vaid saja suu suuruse lisatasu taga, kui naine talle ütles:
“Tõesõna, kallis mees, ma ei saa aru, miks me peaksime raiskama sada kaheksakümmend või kakssada livrit aastas nagu mõned saksad, ma olen ju veel küllalt noor, et ise oma lapsi imetada. Mul on piima nii palju kui kulub. Poisid on juba kuuvanused ja vaadake nüüd ise, kas nad pole kenakesed! See Merlaude, keda te tahate ühele kaksikuist ammeks anda, pole pooltki nii tugev ja terve kui mina; pealegi on tema piim juba kaheksateist kuud vana ja see pole meie maimukesele hea. Sagette küll ütles, et neid ei tohi toita ühe ja sama piimaga, muidu kiinduvad teineteisesse, tõepoolest, nii ta ütles; aga kas ei öelnud ta ka seda, et mõlema eest tuleb ühtviisi hästi hoolitseda, sest lõppude lõpuks pole kaksikud nii tugevad kui üksikud lapsed? Parem juba armastagu teineteist, kui et üksteisele ohvriks tuua. Ja kumma lapse me siis amme hoolde annaksime? Ausalt öeldes oleks mul väga valus üht neist ära anda. Tõesõna, ma olen kõiki oma lapsi võrdselt armastanud ja ma ei tea, kuidas see küll nii juhtus, et need siin on mu meelest kõige pisemad ja armsamad, keda ma eales oma kätel olen kandnud. Mul on kogu aeg mingi seletamatu hirm neid kaotada. Palun teid, kulla mees, ärge mõelge enam sellele ammele; teeme muus osas kõik nii, nagu Sagette soovitas. Ja kuidas võiksidki rinnalapsed teineteisesse liialt kiinduda, kui nad heal juhul alles pärast rinnast võõrutamist hakkavad oma käte ja jalgade vahel vahet tegema.”
“Sul on õigus, kallis,” ütles isa Barbeau, vaadeldes oma naise värsket ja tervet jumet, mida just iga päev ei kohta, “aga mis siis, kui su tervis laste kasvades kehvemaks jääb?”
“Ärge muretsege,” kostis Barbeau-ema, “ma söön sama isukalt nagu viieteistkümneaastanegi. Ja kui mu jõud peabki üles ütlema, siis luban sellest mitte saladust teha. Pealegi alati jõuab ju ühe neist vaestest lapsukestest ära anda.”
Isa Barbeau andis järele, seda enam, et talle ei meeldinud asjatult raha kulutada. Ema Barbeau imetas oma kaksikuid kurtmata ja kannatamata ja talle oli looduse poolt koguni nii palju jõudu antud, et kaks aastat pärast väikeste rinnast võõrutamist tõi ta ilmale veel ühe kena pisikese tüdruku, kellele pandi nimeks Nanette ja keda ta samuti ise toitis. Aga seda oli juba natuke liiast ja tal oleks olnud raske toime tulla, kui ta vanem tütar, kel oli just esimene laps sündinud, poleks talle aeg-ajalt hõlpu andnud, toites rinnaga ka oma väikest õde. Nii kasvas ja kihas peagi kogu pere päikesepaistel, väikesed onud ja tädid koos väikeste õepoegade ja – tütardega, kes ei pidanud üksteisele ette heitma, et ühed on lärmakamad või arukamad kui teised.
II
Kaksikud sirgusid jõudsasti ega olnud rohkem haiged kui üksikud lapsed, ning nad olid koguni nii vagurad ja kombekad, et neile ei valmistanud isegi vaeva ei hammaste tulek ega kasvuraskused nii nagu ülejäänud pisiperele.
Nad olid heledapäised ja jäid sellisteks kogu eluks. Neil oli igati hea jume, suured
