tähtsad asjad. Ta kõndis ringi aina meenutades ja mälus tuhnides, et noppida välja pisemadki mälestused möödunud õnnest. Mõnele teisele oleks see paistnud tühisena, kuid tema ainult mälestuste najal elaski. Ta tundis hirmu tuleviku ees ega julgenud mõelda taoliste kurbade päevade edasisele voolule. Ta mõtles ainult möödanikule ja kurnas end pidevais unelmais.
Mõnikord näis talle, et näeb ja kuuleb oma kaksikvenda, ja ta vestles üksipäini, kujutledes, et vastab talle. Tihtipeale uinus ta kohapeal temast unistades; kui ta ärkas, siis nuttis ta üksindusest pisaraid kokku lugemata ja tagasi hoidmata, sest ta lootis, et väsimus kulutab ja vaigistab ta valu.
Ükskord, jõudnud ekseldes Champeaux’ raiesihini, leidis ta ojakesest, mis vihma aegu metsast välja voolab ja mis nüüdseks on peaaegu kuivanud, ühe väikese veski, mille meisterdamise peale on meie kandi lapsed sellised meistrid, et isegi veskite tiivad hakkavad veevoolus pöörlema; nad peavad vastu päris kaua, kuni teised lapsed nad ära lõhuvad või suurveed kaasa haaravad. See, mille Sylvinet leidis, oli täiesti korras ning oli tervena säilinud juba üle kahe kuu, sest selles üksildases paigas polnud keegi veskit näinud ega rikkunud. Sylvinet tundis otsekohe ära oma venna kätetöö; veskit valmistades olid nad veel lubanud tulla seda vaatama, hiljem olid nad selle aga unustanud ja läinud hoopis mujale veskeid meisterdama.
Igatahes tundis Sylvinet leiu üle rõõmu ja läks sellega jõe alamjooksule ning imetles seal veskitiibade mängu, meenutades, et Landry oli esimene, kes need pöörlema sai. Seejärel jättis ta veski sinnapaika, hoides endale lõbu tulla seda esimesel pühapäeval ühes. Landryga vaatama, et näidata, kuidas nende tugev ja korralik veski on ajahambale vastu pannud.
Läbemata oodata, tuli ta seda juba järgmisel päeval üksipäini vaatama, kuid ta leidis eest rikutud ja ära tambitud ojaääre, sest härjad, keda hommikuti metsalagendikul karjatati, olid seal joomas käinud. Ta läks veidi edasi ja nägi, et loomad olid veski puruks astunud ja nii väikesteks tükkideks tallanud, et ta neist vaid vähesed üles leidis. Ta süda läks raskeks ja talle tundus, et kaksikvennaga on täna mingi õnnetus juhtunud, ning ta jooksis Priche’i, veendumaks, et Landryga on kõik korras. Taibanud, et Landryle ta päevased külaskäigud ei meeldi, sest need võisid pahandada ta peremeest, leppis Sylvinet sellega, et vaatas venna töötamist salaja pealt. Tal oleks olnud häbi tunnistada, millise mõtte ajel oli ta kohale jooksnud, ning ta pöördus sõnagi lausumata koju ja rääkis sellest teistele alles palju hiljem.
Et ta muutus kahvatuks, magas halvasti ega söönud enam pea midagi, oli ema päris mures ega teadnud, mida tema lohutamiseks välja mõelda. Kord võttis ema ta endaga turule kaasa, kord saatis teda ühes isa või onuga loomalaadale; kuid mitte miski ei huvitanud ega lõbustanud teda, mispeale isa Barbeau püüdis Sylvinet teadmata veenda isa Caillaud’d, et see võtaks mõlemad kaksikvennad enda teenistusse. Aga isa Caillaud vastas talle arukalt:
“Kui ma võtaksingi nad enda juurde, siis mitte kauaks, sest seal, kus on vaja üht abilist, pole kaht tarvis. Aasta pärast peaksite ühe ikkagi mujale palkama. Saage ometi aru, kui Sylvinet oleks kohas, kus teda tööle pandaks, ei mõtleks ta nii palju ja käituks nagu ta vend, kes on ju nii vapralt oma osaga leppinud. Tööst pole niikuinii pääsu. Ja kui te ei saa teda palgata sinna, kuhu tahaksite, siis seda parem, sest mõningane lahusolek tuleb neile ainult kasuks, ja alustuseks tasukski harjutada kaksikuid sellega, et nad kogu aeg ninapidi koos ei ole. Olge ometi arukam, armas sõber, ja ärge pöörake nii suurt tähelepanu lapse kapriisidele, keda teie naine ja lapsed aina poputavad ja hellitavad. Kõige raskem on juba tehtud ja uskuge mind, eks ta harjub ka muuga, kui te ainult järele ei anna.”
Isa Barbeau nõustus ja sai aru, et mida enam Sylvinet oma kaksikvenda näeb, seda enam ta teda taga igatseb. Isa Barbeau lubas endale, et järgmisel jaanipäeval üritab ta teda tööle palgata, et nii üha vähem Landryd nähes harjuks Sylvinet’gi elama nagu üksikud lapsed ega laseks enda üle võimutseda sõprusel, mis pöördub juba ta enese vastu.
Sellest polnud aga mõtetki rääkida ema Barbeau’le, kes juba mehe esimese sõna peale uppus pisaraisse. Ta ütles, et Sylvinet ei ela seda üle, ja nii oli isa Barbeau suures kimbatuses.
Landry, kes järgis nii isa kui peremehe nõuandeid, võttis kaksikvenna manitsemise käsile. Sylvinet ei rääkinud vastu, lubas end parandada, ent ei suutnud ometi endast võitu saada. Tema mures peitus aga veel miski, millest ta ei kõnelnud, sest ta ei osanud seda sõnadesse panna: nimelt oli tema südamesopis tärganud kohutav armukadedus Landry peale. Ta oli rahul, isegi rohkem rahul kui kunagi varem, nähes, et kõik peavad ta vennast lugu ja et uued peremehed suhtuvad temasse niisama sõbralikult nagu oma lastessegi. Kui see ühelt poolt teda rõõmustas, siis teiselt poolt kurvastas. Ta haavus, kui nägi, et Landry sobitas tema meelest liialt kiiresti uue pererahvaga sõprust. Ta vihastas, kui Landry isa Caillaud’ ainsa sõna peale, ükskõik kui vaikselt ja rahulikult see ka öeldud oli, jooksis kohe ta palvet täitma, jättes sinnapaika isa, ema ja venna, pidades sõprust teisejärguliseks, samal ajal kui Sylvinet poleks eales suutnud nii varmalt kuuletuda ja oleks eelistanud kauem oma südamesõbraga olla.
Seepeale hakkas vaest last vaevama senitundmatu mure, arusaam, et ta on oma armastusega üksi ja et tema sõprusele ei vastata; see oli nii olnud kogu aeg, ainult et tema polnud seda varem lihtsalt märganud, või siis mingist ajast peale oli tema kaksikvenna armastus jahtunud, sest ta oli kohanud teisi, kes sobisid talle paremini ja läksid talle enam südamesse.
VII
Landryl polnud venna armukadedusest aimugi, sest mis temasse puutub, siis polnud talle lihtsalt loomupärane millegi üle kadedust tunda. Kui Sylvinet tuli teda Priche’i vaatama, püüdis Landry teda lõbustada, näidates talle priskeid härgi, toredaid lehmi, kuulsusrikast lambakasvatust ja isa Caillaud’ renditalu rohket viljasaaki; Landry hindas ja austas seda kõike mitte kadedusest, vaid huvist, mida ta tundis maatöö, loomade kasvatamise ja kõigi nende asjade vastu, mida maaelu pakkuda võib. Ta rõõmustas, kui märavarss, keda ta aasale viis, oli puhas, ümarik ja läikiv, ning ta vihastas, kui väiksemgi töö oli tehtud lohakalt või kui mingi hea Jumala kingitus, mis võis elada ja vilja kanda, oli hooletusse või unarusse jäetud, justkui ära põlatud. Sylvinet vaatas seda kõike ükskõikselt pealt ja imestas, et ta vennale on südamelähedased asjad, mis talle üldse huvi ei paku. Ta umbusaldas kõike ja ütles Landryle:
“No kuidas sa küll võid neid lihavaid härgi armastada! Sa oled vist lõplikult unustanud meie väikesed, vilkad, lahked ja armsad pullikesed, kes kuulasid rohkem sinu kui isa sõna. Sa pole isegi küsinud, kuidas meie hea piimaandja elab! Vaene loom, ta vaatab mind nii kurva näoga, kui ma talle süüa viin, nagu mõistaks, et ma olen üksi, ilma vennata.”
“Ta on tõepoolest kena loom,” ütles Landry, “aga vaata ometi neid siin! Sa veel saad näha, kuidas nad lüpsavad! Sa pole eales korraga nii palju piima näinud!”
“Olgu pealegi,” vastas Sylvinet, “aga ma võin kihla vedada, et nii rammus at piima ja koort nad küll ei anna kui meie Mustik, sest Kaksikla rohi on parem kui see siin.”
“Pagana pihta!” ütles Landry, “ma usun, et isa vahetaks meeleldi isa Caillaud’ kõrge heina oma veeäärse kõrkjastiku vastu!”
“Päh!” vastas Sylvinet õlgu kehitades, “kõrkjastikus on palju ilusamaid puid kui teil siin ja meie hein võib ju hõre olla, aga ta on seevastu peenike ning heinaveo ajal on terve tee magusat lõhna täis.”
Nii vaidlesid nad tühja-tähja üle, ehkki Landry teadis, et enda oma on ikka parem, ja Sylvinet, kes tegelikult ei mõelnud ei enda ega teiste varale, põlgas ikkagi Priche’i jagu. Nende mõttetute sõnade taga seisis aga ühelt poolt üks, kellele meeldis töötada ja elada ükskõik kus ja kuidas, ja teiselt poolt teine, kes ei suutnud kuidagiviisi mõista, kuidas vend saab end üksi nii vabalt ja rahulikult tunda.
Kui Landry
