Ta oli need alles jätnud, sest nii, nagu nad langenud olid, hoidsid nad kinni mulda, mis suurte kamaratena nende juurte vahele kinni jäi, ja see tõi talle kasu, sest vesi kahjustas iga talv ta Kõrkjastikku, süües temalt igal aastal ära tüki heinamaad.
Landry lähenes süvendile – nii kutsusid nad tavaliselt seda paika Kõrkjastikus. Ta ei kulutanud aega keera maks nurgani, kuhu nad olid väikese murumätastest trepi ehitanud, toetades need vastu kive ja juurejändrikke, mis kujutasid endist jämedaid maast välja ulatuvaid ja vetruvaid juurikaid. Ta hüppas alla kõige kõrgemast kohast, et jõuda ruttu süvendi põhja, sest otse vee ääres oli nii palju oksarisu ja kõrget rohtu, et kui ta vend olekski seal olnud, poleks Landry teda ilma süvendisse hüppamata näinud.
Niisiis laskus ta alla suure ärevusega, sest teda jälitas ikka veel ema mõte, et Sylvinet võis tahta oma elupäevad lõpetada. Ta käis korduvalt läbi kõik lehepuhmad, peksis maha kõik rohututid, hõikas Sylvinet’d ja vilistas ta koera, kes oli kahtlemata Sylvinet’le järgnenud, sest teda poldud kodus rohkem nähtud kui ta noort peremeestki.
Kuidas ka Landry ei hüüdnud ja ei otsinud, ikkagi ei leidnud ta oma venda. Et see poiss tegi alati kõike hästi ja põhjalikult, uuris ta kogu kaldaäärt, lootes sealt leida jalajälge või mõnd väikest mullavaringut, mida seal tavaliselt ei olnud. Otsing oli küllaltki kurb ja ka raske, sest ligi kuu aega polnud Landry selles paigas käinud ja ehkki ta oli seda tundnud nagu omaenese viit sõrme, leidis ta nüüd kõik muutunud olevat. Kogu parem kallas oli rohtu kasvanud ja kogu süvendi liivapind nii paksult kõrkjaid ja roogheina täis kasvanud, et polnud võimalik jalge ette näha. Lõpuks, pärast väsitavaid otsinguid leidis Landry süvendi põhjast koera jäljed ja koguni ka ühe äratallatud rohulapi, justkui oleks Fino või mõni teine temasuurune koer seal kerratõmbunult maganud.
See leid pani ta mõtlema ja Landry hakkas taas jõekallast uurima. Ta leidis väikese augu, mis näis päris värske olevat, otsekui oleks keegi selle hüpates või libisedes oma jalaga jätnud, ja ehkki kõik oli veel kahtlane, sest see võis olla ka mõne suure vesiroti töö, kes taolistes kohtades tuhnib, uuristab ja närib, haaras Landryd selline mure, et püsimata jalul, langes ta palveis põlvili.
Ta põlvitas veidi aega, leidmata jõudu ja julgust minna kellelegi oma ahastusest rääkimata, ja vaatas pisarsilmi jõge, nagu tahtes temalt küsida, mis ta tema vennaga teinud on?
Samal ajal voolas jõgi rahulikult edasi, vubisedes vastu oksi, mis rippusid ja vettisid piki kaldaääri, ja suundus lõpuks tasase vulinaga maasse, otsekui naerdes vaikselt ta üle.
Mõte õnnetusest haaras Landry jäägitult enese võimusse ja ta oli juba meelt heitmas sellest väikesest leiust, mis ei pruukinud midagi tähendadagi, ning ta usk heasse Jumalasse lõi vankuma.
Isegi mu pisarate peale ei annaks see kuri sõnatu jõgi mulle mu venda tagasi, mõtles ta. Ta kukkus kindlasti kõige sügavamasse kohta, sinna, kuhu on langenud juba nii palju puukoori heinamaa üleujutusest saadik. See, kes süvendisse astub, ei saa sealt enam kunagi välja. Jumal küll, äkki mu vaene kaksikvend lebab tõesti vee all, minust paari sammu kaugusel, ja ma ei suuda teda okste ja pilliroo vahelt leida isegi siis, kui ma prooviksin sinna laskuda!
Seepeale hakkas ta oma venda taga nutma ja talle etteheiteid tegema; eales polnud ta nii suurt muret tundnud.
Viimaks tuli tal mõte minna nõu küsima lesknaiselt, keda kutsuti ema Fadet’ks ja kes elas kohe Kõrkjastiku serval, otse tee ääres, mis viis alla koolmekohani. See naine, kel polnud muud maad ega vara kui väike aed ja väike maja, ei tundnud ometi muret leiva pärast, tänu oma rohketele teadmistele kõigi maailma hädade ja õnnetuste vastu, ning kõikjalt tuldi temalt nõu küsima. Ta tohterdas saladuslike vahenditega või, teisiti öeldes, ravis salavõtete abil nii haavu, nikastusi kui muid vigastusi. Mõnikord ta ikka luiskas ka, sest ta mõtles välja haigusi, mida ei olnud olemaski, nagu maovenitus või kõhunaha langus, ja mis minusse puutub, siis ei uskunud ma kunagi taolisi õnnetusi, samuti kahtlesin ma ta võimes siirdada hea lehma piim kehvale lehmale, ükskõik kui vana või nälginud viimane ka poleks.
Mis aga puutub talle tuntud headesse ravimitesse, mida ta tarvitas külmetumise korral, mida meie kutsume vere jäätumiseks; samuti võrratutesse plaastritesse, mida ta asetas lõike- või põletushaavadele ja ka jookidesse, mida ta kokku segas palaviku puhul, siis teenis ta kindla peale ausalt oma raha, ravides terveks hulga haigeid, kes arstide määratud ravimitesse oleksid surnud. Nii ta vähemalt ütles ja päästetulle meeldis rohkem teda uskuda kui end ohtu seada.
Et maal võidakse tarka inimest ka pisut nõiaks pidada, mõtlesid paljud, et ema Fadet teab enamat, kui välja näitab, ja nii omistati talle võime leida üles kaotatud asju, samuti inimesi. Ühesõnaga, et tal oli palju taipu ja arukust teid hädast välja aidata pea igast olukorrast, järeldati, et ta võib korda saata ka võimatuid asju.
Ja et lapsed kuulavad meeleldi pealt kõiksugu lugusid, oli Landry Priche’is, kus rahvas on kergeusklikum ja lihtsameelsem kui Cosse’is, kuulnud, et ema Fadet suudab teatava seemne abil, mille ta sõnu peale lugedes vette viskab, üles leida uppunud inimese keha. Seeme ujub veevooluga kaasa ja peatub seal, kus lebab õnnetu keha. Paljud usuvad, et pühitsetud leival on samasugune võim, ja pea kõigis veskites on leib alati juba valmis pandud. Et Landryl sellist leiba polnud ja et ema Fadet elas kohe Kõrkjastiku kõrval, ei lasknud mure tal pikalt arutleda.
Ta jooksis ema Fadet juurde, kurtis talle oma häda ja palus, et ema Fadet tuleks koos temaga süvendi juurde ning aitaks tal oma saladuse abil vend üles leida, kas siis elusalt või surnult.
Ent ema Fadet, kes hindas oma kuulsust ega tahtnud oma võimeid asja ees teist taga käiku lasta, pilkas Landryd ja ajas ta päris kurjalt minema, sest ta ei suutnud andestada, et kunagi oli Kaksikla tares lapsevaevas naise juurde mitte tema, vaid hoopis ema Sagette kutsutud.
Landry, kes oli loomu poolest pisut uhke, oleks mõnel muul ajal vihastanud, aga ta mure oli nii suur, et ta pöördus sõnagi lausumata süvendi poole, kavatsedes vette tormata, ehkki ta ei osanud ei sukelduda ega ujuda. Ta kõndis edasi, pea norus, silmad maas, kui äkki tundis ta, et keegi patsutab teda õlale. Ringi pöördunud, nägi ta ema Fadet’ lapselast, keda hüüti sealkandis väikeseks Fadette’iks selle pärast, et see oli tema perekonnanimi, ja ka sellepärast, et tedagi peeti väikestviisi nõiaks. Te ju kõik teate, et see nimi2 tähendab päris heatahtlikku, ent pisut salakavalat vaimu. Nii kutsutakse ka feesid3 keda meiekandis enam põrmugi ei usuta. Tähendas see siis väikest feed või naisvaimu, kuid teda nähes arvasid kõik nägevat metshaldjat, sest ta oli nii väike, kõhn, sasipäine ja hulljulge. See laps oli suur jutupaunik ja irvhammas. Ta oli elav nagu liblikas, uudishimulik nagu punarind ja must nagu kilk.
Kui ma võrdlen väikest Fadette’i kilgiga, siis tahan ma öelda, et ta oli inetu, sest see vaene väike põlluputukas oli veel näotum kui too, kes elab ahju taga. Kui teile aga meenub, et te kunagi lapsepõlves mängisite temaga, ärritades teda oma puukota sees seni, kuni ta kriiksuma hakkas, siis te ka teate, et tal on väike targailmetine silmnägu, mis ajab pigem naerma kui vihale; ka Cosse’i lapsed, kes pole teistest rumalamad ja kes samuti märkavad sarnasusi ja leiavad võrdlusi, kutsusid väikest Fadette’i Kilgiks, alguses küll tema vihale ajamiseks, hiljem aga sõbramehe poolest; ja ehkki nad tundsid väikest hirmu ta kavaluse ees, armastasid nad teda, sest ta rääkis neile kõiksugu lugusid ja mõtles alatasa uusi mänge välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
fadet – vaim, haldjas (pr. k.)
fee – õrn saatusehaldjatar romaani rahvajuttudes.
