ütles ta lahkumishetkedel sageli: “Nojah, sul on must juba villand, ma olen su ilmselt ära tüüdanud ja sa tahad minust kindlasti kiiresti lahti saada.”
Landry ei saanud nendest etteheidetest aru. Need kurvastasid teda ja ta tegi omakorda etteheiteid vennale, kes ei tahtnud ega suutnud end mõistetavaks teha.
Kui vaene laps oli kade iga vähimagi asja peale, mis Landryd huvitas, siis veelgi enam inimeste peale, kellesse Landry oli kiindunud. Ta ei talunud, et Landry sõbrustab ja naljatleb teiste Priche’i jõmpsikatega, ja kui Landry hoolitses väikese Solange’i eest, paitas või lõbustas teda, siis heitis ta vennale ette, et too oli unustanud oma väikese õe Nanette’i, kes tema ütlust mööda oli sada korda armsam, puhtam ja meeldivam kui too vastik plika.
Armukadedus muutis ta ebaõiglaseks, sest kui Landry tuli Kaksiklasse, näis talle jälle, et ta liialt palju tegeleb oma väikese õega. Sylvinet heitis talle ette, et ta mängib ainult õega, et tema seltsis ta igavleb ja et tal pole temast sooja ega külma.
Ta sõprus muutus vähehaaval juba nii nõudlikuks ja ta tuju nii kurvaks, et see hakkas Landryd piinama ja ta ei tahtnudki enam Sylvinet’d nii sageli näha. Teda väsitasid venna pidevad etteheited oma saatusega leppimise üle ning paistis, nagu oleks Sylvinet tahtnud tedagi kurvana näha. Landry sai temast aru ja püüdis vennale selgitada, et liialt suur sõprus võib mõnikord muutuda paheks. Sylvinet ei tahtnud sellest midagi kuulda ja pidas venna ütlust suureks julmuseks; nii hakkas ta aeg-ajalt vennaga mossitama ja nädalate kaupa Priche’i mitte ilmuma, surres ometi soovist sinna minna, aga ta oli selle enesele ära keelanud, ilmutades uhkust seal, kus see polnud üldse vajalik.
Üks sõnelus teise järel, pidevad vihastumised, ja nii juhtuski, et vaene Sylvinet, kes pööras halvaks ka kõige arukamad ja siiramad sõnad, mida Landry talle aru pähe panemiseks ütles, hakkas lõpuks tundma nii suurt viha ja vimma oma armastatud venna vastu, et ta ühel pühapäeval lahkus kodunt, et mitte veeta aega venna seltsis, kes alati oli tol päeval teda vaatama tulnud.
See lapselik õelus kurvastas Landryd väga. Ta armastas kärarikkaid pillerkaare, sest päev-päevalt muutus ta üha tugevamaks ja sundimatumaks. Igas mängus oli ta esimene, kõige osavam ja kõige terasem. Nii tõi ta vennale nagu väikese ohvri, kui ta igal pühapäeval Priche’i lõbusate poiste juurest ära tuli, et veeta päev Kaksiklas, kus Sylvinet’le ei tasunud rääkidagi Cosse’i väljakule mängima minekust või lihtsalt ringijalutamisest. Sylvinet, kes oli venna kõrval nii kehalt kui vaimult lapseks jäänud, ja kelle pead täitis vaid üks mõte – kuidas venda armastada ja kuidas olla tema poolt igavesti armastatud, tahtis teda viia nende oma paikadesse, nagu ta kutsus kõiki nurgataguseid ja salakohti, kus nad olid lõbustanud end mängudega, mis nüüd polnud neile enam eakohased: näiteks valmistada pajuvitstest kärusid või tillukesi veskeid või püüniseid lindude püüdmiseks; või siis munakividest maju ja taskurätisuurusi põlde, mida lapsed mängult igat viisi harivad, jäljendades kõiki kündjaid, külvajaid, äestajaid, rohijaid ja viljakoristajaid, keda näevad, õppides niimoodi teineteiselt teatud hetkeks ära kõik töövõtted ja viljasordid, mida maa aasta jooksul kasvatab ja annab.
Need meelelahutused ei huvitanud enam Landryd, kes tegi või aitas seda kõike teha juba päriselt ning kellele meeldis rohkem juhtida toekat kuuehärjavankrit kui siduda mingit väikest oksarisust käru oma koera saba külge. Ta oleks pigem tahtnud minna jõudu katsuma ümbruskonna tugevate poistega või mängida päris keeglit, sest talle oli tühiasi tõsta rasket kuuli ja tabada märki kolmekümne sammu pealt. Kui Sylvinet oligi nõus kaasa tulema, siis mängimise asemel tõmbus ta vaikides nurka, valmis iga hetk välja näitama oma igavust ja piina, kui Landry näis mängu liialt nautivat või hoogu sattuvat.
Pealegi oli Landry Priche’is tantsima õppinud ja ehkki see huvi tekkis tal hiljem, sest Sylvinet’d polnud tants kunagi tõmmanud, tantsis ta sama hästi kui need, kes olid seda juba lapsest peale harjutanud. Teda peeti heaks burreetantsijaks1 ja kuigi talle ei pakkunud veel lõbu iga tantsu järel tüdrukuid musitada, siis musutas ta neid meeleldi juba sellepärast, et see tõi ta näiliselt lapseeast välja; ta koguni ihkas, et tüdrukud teda pisut häbeneksid, nagu meestega ikka, aga neis polnud veel häbi raasugi ja isegi kõige vanemad lagistasid teda emmates naerda, mis teda veidi häiris.
Kui Sylvinet teda siis ükskord oli tantsimas näinud, oli ta olnud hingepõhjani solvunud. Sylvinet oli saanud nii vihaseks, kui oli näinud venda musitamas üht isa Caillaud’ tütardest, et ta oli koguni armukadedusest nutnud ja leidnud teo täiesti ebasündsa ja siivutu olevat.
Seega iga kord, kui Landry ohverdas oma lõbu venna sõprusele, ei veetnud ta just lustilist pühapäeva, ja ometi tuli ta koju igavustundele vaatamata, uskudes, et Sylvinet on talle tänulik ja tunneb tema üle rõõmu.
Ja kui ta nüüd nägi, et vend, kes nädala sees oli temaga tüli norinud, oli leppimata kodunt lahkunud, kurvastas ta omakorda sedavõrd, et esimest korda pärast perekonna rüpest lahkumist valas ta kibedaid pisaraid; ta puges peitu, et oma valu vanematele mitte välja näidata ega neile asjatult muret põhjustada.
Kui keegi olekski pidanud armukade olema, siis Landryl oli selleks siiski rohkem põhjust kui Sylvinet’l. Sylvinet’d hoidis ema rohkem; samuti isa Barbeau, kes hingesopis eelistas siiski Landryd, näitas Sylvinet’ vastu üles suuremat lahkust ja leebust. See vaene laps, kes oli kõige nõrgem ja arutum, oli samas kõige hellitatum ja tundlikum. Tal oli ka kergem saatus, sest ta jäi perekonda, samas kui kaksikvend oli enda kanda võtnud eemaloleku vaeva.
Niimoodi esmakordselt asja üle arutledes leidis Landry, et kaksikvend on tema vastu täiesti ülekohtune. Senini polnud ta oma südameheaduses Sylvinet’d hukka mõistnud, ja venna süüdistamise asemel oli ta hoopis iseendale sisimas ette heitnud, et ta tervisest pakatavana on liiga aldis tööle ja lõbudele ega oska olla niisama hell ja tähelepanelik nagu ta vend. Ent seekord ei suutnud ta endas leida mingit eksi must sõpruse vastu; ta oli loobunud toredast vähipüügist, mida Priche’i poisid olid juba terve nädala sepitsenud ja pealegi tõotanud, et nendega ühes saab tal lõbus olema. Niisiis oli ta vastu pannud ahvatlevale kiusatusele ja tema eas oli see suur asi. Tükk aega nutnud, jäi ta äkki kuulatama, sest läheduses nuttis veel keegi, vesteldes valjusti omaette nagu maanaistel kombeks, kui neid mure vaevab. Landry tundis kohe hääle järgi ära oma ema ja jooksis ta juurde.
“Armas Jumal, miks see laps mulle küll nii palju muret valmistab?” kurtis ta nuuksudes. “Ma tean, ta ajab mu hauda, selles võib täiesti kindel olla.”
“Emakene, kas te nutate minu pärast?” hüüatas Landry talle kaela langedes. “Kui asi on nii, siis karistage mind ja ärge enam nutke! Ma küll ei tea, millega ma sain teid pahandada, aga andke mulle igal juhul andeks, palun teid.”
Sel hetkel ema mõistis, et Landry polegi kõva südamega, nagu ta seda sageli oli arvanud. Ta kaisutas Landryd ja, mõtlemata suure murega oma sõnade peale, ütles, et hoopis Sylvinet teeb talle muret; temast on ta aga vahel üle kohtuselt mõelnud ja ta püüab seda kindlasti heaks teha; kuid Sylvinet on küll täitsa arust ära, ja ta on mures, sest Sylvinet oli juba enne koitu söömata lahkunud. Päike on juba loojumas, aga poiss pole ikka veel välja ilmunud. Teda olla keskpäeval jõe kandis nähtud ja ema Barbeau kartis, et viimaks on end veel ära uputanud.
VIII
Ema oletus, et Sylvinet võib endale otsa peale teha, jäi Landry mõtteisse kinni niisama kergelt nagu kärbes ämblikuvõrku ning ta asus kohe venda otsima.
Ta jooksis suures mures ja mõtles endamisi: Võib-olla oli emal tõesti õigus mind südametuks pidada. Aga praegu on Sylvinet’ hing vist küll päris haige, et ta mulle ja vaesele emale nii palju muret valmistab. Ta jooksis kõik kohad läbi, kuid venda ei leidnud, hüüdis, kuid too ei vastanud, päris tema järele, kuid keegi ei
burree – lustakas vanaprantsuse ringtants hoogsas taktis.
