„pole kedagi, kes mulle vanas eas liha jahiks, ja ma istun näljasena tule ääres ja räägin oma lugu Valgele Mehele, kes on andnud mulle süüa ja kanget teed ja tubakat piibu jaoks.“
„Kõik valeliku ja väga näruse valge rahva pärast,“ kuulutas Zilla kiledalt.
„Ei,“ vastas vana mees vaikse kindlusega. „Valge mehe tava pärast, mida ei ole võimalik mõista ja mis ei ole kunagi kaks korda ühesugune.“
Ulualune
See oli üks kõige kuratlikum tormamine, mida mina iial näinud olen. Tuhat koerarakendit jääl trampimas. Neid polnud tolmu tõttu nähagi. Kaks valget meest ja üks rootslane külmusid sel ööl surnuks ja tosina jagu oli neid, kes oma kopsud ära rikkusid. Aga kas ma siis ei näinud mitte oma silmaga jääaugu põhja? See oli kullast kollane nagu sinepiplaaster. Just selle pärast lõin minagi Yukonis oma maatüki tähistamiseks vaiad maasse. Just see põhjustaski selle tormamise. Ja siis selgus, et asjata. Just täpselt nii ma ütlesin – ASJATA. Pean selle üle ikka veel järele mõtlema. – JUPATSI JUTUSTUS.
JOHN MESSNER klammerdus labakus käega juhtridva külge ning hoidis kelku õigel teel. Teise labakus käega hõõrus ta põski ja nina. Ta hõõrus oma põski ja nina iga natukese aja tagant. Kui täpne olla, siis ta peaaegu ei lakanudki neid hõõrumast ja vahel, sedamööda, kuidas nende tuimus suurenes, hõõrus ta neid raevukalt. Ta otsmikku kattis karvamütsi nokk, kõrvu aga mütsi klapid. Ülejäänud nägu kaitses tihe, härmatisega kaetud kuldpruun habe.
Mehe taga loksus raskelt koormatud Yukoni kelk, ees aga rühkisid rivis viis koera. Köis, millega nad kelku vedasid, hõõrus vastu Messneri säärt. Kui koerad kurvis kaares pöörasid, astus ta üle köie. Kurve oli palju ja ta oli sunnitud tihti astuma. Vahel ta takerdus köide või komistas ja oli üldse kohmakas, mis reetis nii suurt kurnatust, et aeg-ajalt jooksis kelk tal päris kandadel.
Kui ees oli mõni sirgem teelõik, kus kelku ei tulnud juhtida, lasi ta juhtridvast lahti ja kloppis oma paremat kätt ägedalt vastu kõva puitu. Tal oli tükk tegemist, et veri käes ringi käiks. Kuid isegi käe tagumise ajal ei jätnud ta hetkekski nina ja põskede hõõrumist.
„Nagunii on reisimiseks liiga külm,“ ütles ta. Ta rääkis valjusti nagu ikka inimesed, kes on palju üksinda. „Ainult loll reisib sellise külmaga. Kui praegu pole kaheksakümmend kraadi külma, siis ainult sel põhjusel, et on seitsekümmend üheksa.“
Ta tõmbas uuri välja ja sai selle pärast mõningast kobamist paksu villase vammuse rinnataskusse tagasi. Seejärel uuris ta taevast ja lasi silmadel libiseda üle valge silmapiiri lõunas.
„Kell on kaksteist,“ pomises ta, „taevas on selge, aga päikest ei ole.“
Ta rühkis vaikides kümme minutit ja lisas siis, nagu ta jutus polekski pausi olnud:
„Edasi pole üldse jõudnud ja reisimiseks on liiga külm.”
Korraga hüüdis ta koertele vuhaa! ning peatus. Ta tundus oma parema käe pärast tohutus paanikas olevat ning hakkas seda raevukalt vastu juhtritva taguma.
„Te – vaesed – saadanad!” pöördus ta koerte poole, kes olid vajunud raskelt jääle, et puhata. See oli öeldud murtud ja katkeval häälel, mis oli tingitud ägedusest, millega ta oma tundetut kätt vastu puud tagus. „Mida te küll teinud olete, et tuleb üks teine, kahejalgne loom, sunnib teid rakmetesse, lämmatab kõik te loodusest antud instinktid ja muudab teid orjaloomadeks?“
Ta hõõrus oma nina, mitte mõtlikult, vaid raevukalt, et panna veri käima, ning utsitas koerad uuesti tööle. Ta reisis mööda laia külmunud jõge. Selja taga sirutus jõgi mitmemiilise võimsa lookena, kadudes lumiste ja vaikivate mägede muinasjutulisse virvarri. Eespool hargnes jõgi paljudeks voolusängideks, mahutades nii ära terve saarte laevastiku, mida ta oma rinnal kandis. Saared olid vaikivad ja valged. Ükski loom ega sumisev putukas ei lõhkunud vaikust. Ükski lind ei lennanud jäises õhus. Ei olnud kuulda ühtki inimhäält, polnud ühtki märki inimese kätetööst. Maailm uinus, ja see oli surmauni.
Tundus, et John Messner alistus kogu sellele apaatiale. Ta rühkis langetatud päi osavõtmatult edasi, hõõrudes mehaaniliselt nina ja põski ning kloppides sirgetel teelõikudel kelku juhtivat kätt vastu juhtritva.
Ent koerad olid valvsad ja järsku nad peatusid, keerasid päid ning vaatasid igatseval ja küsival pilgul tagasi peremehe poole. Nende ripsmed olid valgeks härmatanud just nagu koonudki, ja välimuse ning kurnatuse tõttu olid neil näiliselt kõik vanadusnõrkuse tunnused.
Mees kavatses koeri juba edasi ajada, kuid siiski mõtles ümber, sundis end vaevaga erksaks ja vaatas ringi. Koerad olid peatunud jääaugu, mitte prao, vaid inimese tehtud avause kõrval, mis oli kirvega vaevaliselt kolme ja poole jala paksusesse jäässe raiutud. Paks uue jää kiht reetis, et seda polnud juba mõnda aega kasutatud. Messner uuris ümbrust. Koerad näitasid juba teed, igatsevad ja härmased koonud suunatud ähmasele rajale lumes, mis pöördus ära suurelt jõeteelt ning ronis saare kaldast üles.
„Olgu peale, te lombakad lojused,“ ütles mees. „Ma uurin asja. Te pole loobumisest mitte üks raas rohkem huvitatud kui mina.“
Ta ronis kaldast üles ja kadus silmist. Koerad ei heitnud pikali, vaid ootasid püstijalu innukalt mehe tagasitulekut. Ta tuli koerte juurde tagasi, võttis kelgult vedamisköie ja pani selle ümber õlgade. Seejärel käsutas ta koerad paremale ja sundis neid kaldast üles jooksma. See oli ränk sikutamine, kuid koerte väsimus haihtus, kui nad lumes küüru tõmbusid ning innukusest ja rõõmust vingudes ülespoole rabelesid, pannes mängu viimase jõuraasu. Kui mõni koer libastus või toppama jäi, naksas järgmine koer teda kannikatest. Mees karjus julgustusi ja ähvardusi ning rõhus kogu keharaskusega veoköiele.
Nad tormasid kaldast üles, pöörasid vasakule ja sööstsid väikese palkhüti ette. See oli üheruumiline mahajäetud hütt, seest kaheksa korda kümme jalga suur. Messner võttis koertelt rakmed, laadis kelgu tühjaks ja seadis end sisse. Eelmine juhuslik teekäija oli jätnud endast maha küttepuude varu. Messner seadis üles oma kerge metallist pliidi ja tegi tule üles. Ta pani koerte jaoks ahju sulama viis päikese käes kuivatatud lõhet ning täitis jääaugust kohvikannu ja keedupoti.
Sel ajal, kui ta vee keemahakkamist ootas, hoidis ta nägu pliidi kohal. Hingeõhus olnud niiskus oli kogunenud habemesse ning külmunud suureks jääkamakaks ja seda ta nüüd üles sulataski. Sedamööda, kuidas jää sulas, kukkusid tilgad sisisedes pliidile ja kerkisid auruna üles. Ta aitas ise protsessile kaasa, näppides sõrmedega lahti väikesi jäätükke, mis klõbisedes põrandale kukkusid.
Väljast kostev koerte metsik kisa ei sundinud teda toimingut pooleli jätma. Ta kuulis võõraste koerte hundilaadset urinat ja klähvimist ning inimeste hääli. Koputati uksele.
„Sisse,“ kutsus Messner summutatud häälel, kuna ta mudis parajasti lahti jäätükki, mis oli heitnud ankrusse ta ülemisel huulel.
Uks avanes ja aurupilvest välja vahtides nägi ta meest ja naist lävel seismas.
„Tulge sisse,“ kamandas ta, „ja pange uks kinni!“
Neid läbi auru silmitsedes ei osanud ta tulijate välimusest suurt midagi välja lugeda. Naise nina ja põski kattev riideriba ja ümber pea mähitud nartsud lasid välja paista üksnes kahel mustal silmal. Mees oli tumedasilmne ja siledaks raseeritud, välja arvatud vuntsid, mis olid nii jääs, et varjasid ära ta suu.
„Me tahtsime ainult teada, kas siin ümbruses on veel mõni hütt,“ lausus mees, lastes samal ajal pilgu üle sisustamata
