ei armasta sääraseid tualette nagu sinul. Ja tädi Matilde leiab, ma olevat liiga metsik veel nende jaoks.“
Eva muigab.
Viimaks ometi on tädi ettevalmistused lõpetanud ja tuleb saali, seljas võimatu kitsas must siidkleit. Hammustan huulde, et mitte kõvasti naerda, ja vaatlen teda sellase varjamatu arvustusega, et ta ruttu eestuppa läheb.
Mu jumal, milleks värvib ta ometi huuli ja kinnitab kõrva taha võltslokke? Hoolimata atlaskingist ja sentimentaalsest kannikeselõhnast on ta endine paks, inetu, naljakasveider tädi Matilde.
All lööb tugev vihm näkku ja teel tänavraudteeni hädaldab tädi:
„Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja!“
8
Lipovid elavad kolmandal korral kitsas, madalas korteris. Eestoas hõljub naftaliini ja märja riide segast lõhna. Suurte kappide, kastide ja korvide vahel on vaevalt niipalju ruumi, et end ringi keerata saab.
Nata ja Inge jooksevad saalist. Inge hüppab üle korvide Evale kaela ja hüüab:
„Ruttu, ruttu, kohe algab boston!“
Eva vabastab end Inge energilisest kaelustusest ja astub ettevaatlikult reisikohvrite vahelt välja. Saalist kostab naeru ja segast jutukõminat.
Lipovite väike saal on tavaliselt mööbliga üle kuhjatud. Imestades küsin eneselt, kuhu nad täna küll need lugematud lauakesed, kapikesed ja riiulid mahutanud? Seina ääres vestlevad vanemad daamid, klaveri juurde on ring noori kogunenud, mille keskel Hans Grit seisab ja elavalt kätega vehkides midagi seletab. Aeg-ajalt katkestab ta kõnet vali, ülemeelik naerulagin. Kõik tuttavad, ammunähtud näod.
Meid märgates vabastab Hans Grit end ringist.
„Ahaa! Eva!.. Suurepärane! Mu alandlikuim kompliment! Ekstranoobel! Sikk!.. Seda oled hästi teinud! Öelsin alati, sul on maitset!“
Ta pigistab parema silma kinni ning uurib Evat asjatundlikult päälaest varvasteni.
Eva on õnnelik.
„Tõesti, Hans?.. Tõesti?“
Griti allalaskunud suunurgis tuksub jälle midagi.
„Kuis võiks see siis teisiti olla? Teiega, Lea, on mul kana katkuda. Palun!“
Inge vend Aksel algab uut bostonit. Seda pole ma varemini kuulnud.
Grit seisab oodates, kivinenud oma kummardusse. Tuleb meelde Eva palve.
Ent Eva on meile selja põörnud ja läheb Ingega lühikesele Harry Ohakale vastu, kes suure vineerkandikuga söögitoa uksele ilmub.
Ulatan Hans Gritile käed ja enne veel kui märkan, valdab liigutusi muusika aeglane rütm.
Hans Grit on minust enam kui pääjao pikem. Tihedate, ninajuurel kokkukasvanud kulmude alt vaatavad kitsad pilusilmad kui kaks noatera. Liiga suured, vormitud huuled varjavad tugevaid hambaid. „Sarnased hambad on Turvaste Paukal,“ pean neid nähes alati mõtlema.
Vasakul põsel punetab mitmeharuline arm kui suur, verev ämblik. Ei, ilus pole Hans Grit põrmugi, ent ometi meeldib ta nii paljudele, keda tunnen.
„Lea, kuulsite juba minu teosest?“
„Jah, Grit.“
„Olete nõus mängima?“
„Ah, ükskõik! Kui mul aga palju rääkida ei tule.“
„Ei, mitte mõhkugi! See jääb teistele. Teie eest räägivad plastilised liigutused. Nendega saate hakkama. Üldse sobib see osa teile. Hirvjalgne printsess.. Naeratusest muutuvad pilusilmad veel kitsamaks.
Tuleb meelde Eva „neetud mulatiplika“.
„Neljapäev teeme esimese proovi. Mis on?“
„Mitte midagi.“
„Lea!“
„Jah?“
„Imelik olevus, teie! Teate ka, et täna taevalik näite? Ainult mitte nii apaatiline olla, Lea! Tundub, kui oleks teil praegu pööraselt igav.“
„On kah pööraselt igav teiega.“
„Kuidas? Mis? Pean arvama, et…?“
„Arvake mis tahate, ärge ainult tembutage! Ja teadke, mu käsi pole puust.“
„Tore. Ekstrapeenike! Mina… tembutan? Kuidas tulete ometi sellele? Millest järeldate, et…“
„Ah Grit, jätke! See on veel igavam, kui nüüd kaklema hakkame. Haavata ma teid ei tahtnud, teadke seda.“
„Üht ei või salata, Lea: olete kole algupärane.“
„Miks te ei öelnud nagu mõtlesite: jultunud? Tean ju seda, Grit.“
Hans Grit naeratab ja naeratab. Mida laiemaks venib suu, seda kitsamaks jäävad silmad. Viimaks tungib teravate hammaste tagant vali, poisikeselik-otsekohene naer.
„Ekstranoobel. Kevad tuleb, Lea.“
„Jah, ning varsti sõidan ära Turvastele.“
Midagi sooja, lootusrikast valgub selle nimega minusse.
Imelik, kõik need kauged inimesed tunduvad korraga omaseina, Lipovite madal tubagi muutub hubasemaks ning Griti suu vähem inetuks.
Mõttes vaatab ta nüüd üle mu pää ja ei naera enam.
„Hans Grit, mis kanast te ennist rääkisite?“
Laiad kulmud kerkivad küsides.
„Kanast?.. Mis?.. Ah nii! See õnnetu kana oli lihtsalt õnnelikuks ettekäändeks. Kunas sõidate?“
„Nüüd on märts… Vahest mai esimesil päevil. Teate, kui on kevad mere ääres… Hans Grit, oleks teil ainult natukegi aimu, palju on Turvastel sireleid! Minu jumal! Hoovis valkjasroosad ja lillad, aias punakad ning valged, oi, millised suured, rasked õiekobarad neil on! Rannatee ääres kasvavad imelikud, väikesed põõsad – äbarikud, ütleb vanaema. Juunikuus pole neil üldse lehti, ainult imetillukesed roosad õied – ja kuidas nad lõhnavad, Grit! Nagu… nagu kuradikesed! Ah, kui hää, kui hää!“
Ei, ma pole väsinud, võiksin hommikuni tantsida! Pole vaja midagi rääkida, vaikige! Mul pole enam igav. On hää järgneda sellele viisile ja mõelda kodu-sireleist.
„On teile palve, Lea: tulge homme, lähme…“
„Minupärast või põrgu, Grit! Ainult mitte kinno või uude tantsugruppi… pole midagi närusemat kevadel.“
„Nii? Jah, hm… Muidugi. Teil on õigus. Hm. Teate mis? Jalutame homme linnast välja. Tahan teile midagi öelda. Tulete?“
„Jah, kui midagi leian, mis tädile ette valetada.“
„Kuidas? Teie? Milleks valetada?“
„Oh,
