minema ja sedagi ainult kahel korral. Ta ei võtnud vastu kutseid lõunasöökidele, kuid oli paar-kolm kohta, kus ta käis – nagu näiteks oma tibukese juures, ja ikka ainult siis, kui seal ei olnud külalisi. „Kullakene,” lausus ta lihtsalt, „ega teil mehega täna õhtul midagi ees ei ole? No siis jään ma teie juurde õhtusöögile.” Täpselt kell kaheksa tõusis ta lauast ning kui sõbranna mees haaras kaabu, et teda koju saata, peatas ta teda sõnadega: „No kuulge, kullakesed, kes tülitaks minusugust vanamoori! Ma ajan tänaval meestele hirmu nahka…” Seejärel ei nähtud teda oma kümme päeva või nädal aega. Ent niipea, kui tuli ette mõni õnnetus, keegi suri või jäi majas laps haigeks, jõudis see kohe preili de Varandeuil’ kõrvu ning otsemaid oli ta kellaajast ja ilmast hoolimata kohal, laskis ainult temale omasel viisil pikalt uksekella, nii et kõik teadsid: see on Sempronie. Siis poetas ta käest vihmavarju, mis tal alati kaasas oli, lükkas puutallaga kingad jalast, heitis kübara toolile ning andis end täielikult abivajajate käsutusse. Ta kuulas ja rääkis, sisendades julgust oma sõjakal, militaarsete teenete eest kiidusõnu jagaja energilisel toonil, mis mõjus reibastavalt nagu südametilgad. Kui juhtus, et mõni lapsuke oli haige, siis läks ta kohe tema voodi juurde, peletas lapse hirmu naeruga kus see ja teine, turgutas vanemaid, saalis edasi-tagasi, jagas juhtimist enda kätte võttes korraldusi, pani kaane, tegi kuumi mähiseid ning taastas kellelegi minutiksi hingetõmbeaega andmata lootuse ja rõõmu. Otsekui kaitseingel ilmus see vanapiiga kurbuse-, häda- ja muretundidel sugulaste juurde. Teda saigi näha ainult siis, kui vajati tema tervendavaid käsi ja ustavat meelt lohutust pakkuma. Ta oli niivõrd isetu ja tema süda nii suur, et ta nagu ei kuulunudki iseendale – Jumal näis olevat ta loonud üksnes teiste abistamiseks. Alati mustas kleidis, millest ta kunagi ei loobunud, sall kulunud ja luitunud, peas kummaline kübar – kogu see kehvapoolne välimus tagas talle rohkem kui tagasihoidlikust elatisrahast hoolimata võimaluse heldekäeliselt annetada, kulutada headeks tegudeks, sest tema taskus oli alati piisavalt, et toetada vaeseid – mitte küll rahaga, sest ta kartis, et see kulutatakse kõrtsi peale –, vaid leivaga, mida ta neile nelja liivri eest poest ostis. Viletsa väljanägemise hinnaga võis ta endale lubada kõige suuremat luksust: külvata sõbrannade lapsi üle kingituste, maiustuste ja ootamatute üllatustega ning näha rõõmu laste nägudel. Olgu või näiteks Sempronie sõbranna ühel kaunil suvisel pühapäeval pansionisse jäetud poeg (ema oli pidanud tol päeval Pariisist ära sõitma), kes kurvastusest oli vallatust teinud ja karistada saanud. Täpselt kella üheksa ajal nägi ta oma suureks imestuseks õuele ilmuvat preili de Varandeuil’d, kes veel käigu pealt kleidi haake kinni pani, kuna ta oli nii suure rutuga kodust välja tõtanud. Millises meeleheites oli poiss, kui ta preilit nägi! „Tädi,” kaebas ta haledalt vihas, mis paneb ühtaegu nutma ja õpetajale surma soovima, „mind karistati… ma ei tohi kusagile minna…” – „Kuidas ei tohi! On alles uudis! Kas su õpetaja kavatseb minu üle naerda? Kohe lähen ja räägin selle tohmaniga. Aga sina pane end vahepeal riidesse. Ja kähku.” Laps ei julgenud veel lootagi, et sel koledas kleidis naisel on võimu karistust ära muuta, kui juba haarati tal käest, ning Sempronie tõstis poisi üles, pani jahmunud ja rõõmust segase lapse tõlda istuma ning sõit läks Boulogne’i metsa. Terve päeva laskis preili tal ratsutada eesli seljas, keda ta ergutas puuoksaga ja hüüdega „Nõõ!”. Pärast maitsvat einet Borne’i juures viis ta poisi pansionisse tagasi, ning andnud värava juures musi, pistis talle pihku sajasuuse mündi.
Eriskummaline vanapiiga! Tundus, nagu oleks katsumusterohke elu, puudus ja preili de Varandeuil’d ühtsoodu saatnud kehalised ja vaimsed kannatused ta argielust kõrgemale tõstnud. Kasvatus ja läbielatud sündmused, mitmesugused äärmuslikud olukorrad ja revolutsioon olid vorminud temast inimlikest nõrkustest kõrgemal seisva olendi. Nõdral vanal naisel oli välja kujunenud selgepiiriline, lausa mehelikult stoiline, mitte millestki hooliv, peaaegu irooniline eluvaade. Vahel juhtus, et ta hakkas kurtma mõne eriti piinarikka häda üle, ent sealsamas sai ta sellest üle, kutsudes end korrale paari pilkava ja vihase sõnaga, mille peale tema nägu otsekohe selgines. Ta oli täis sügaval sisimas pulbitsevast allikast pärit rõõmu, nii mõndagi kogenud vana sõduri või haiglapõetaja rõõmu. Ometi puudus tal kogu oma headuse juures üks omadus – võime andeks anda. Selleks ei suutnud ta oma kõigutamatut loomust kunagi sundida. Solvamine, halb tegu või muu südant puudutanud pisiasi lõi talle parandamatu haava. Ta ei osanud unustada. Ei aeg ega surm suutnud halba tema mälust kustutada.
Ta ei uskunud Jumalat. Ta oli sündinud ajastul, mil naised ilma selleta hakkama said, ning üles kasvanud neil aastatel, kui kirikut eirati. Väikese tüdrukuna ei teadnud ta midagi missast. Mitte keegi polnud talle sisendanud vajadust Jumala järele ning preestrite vastu tundis ta vimma; põhjuseks võis olla mõni perekonnas aset leidnud lugu, millest ta kellelegi ei rääkinud. Hingejõudu ja kaastundeväge ammutas ta uhkest teadmisest, et tema südametunnistus on puhas, ning mõttest, et ennast austav inimene toimib õigesti ega eksi kunagi teelt. Kaks erinevat ajajärku – monarhia ja revolutsioon – olid mõlemad teda vorminud ning kummaliselt segunenult temasse jälje jätnud. Sellest peale, kui Louis XVI oli 10. augustil kõhelnud sadulasse istumast6, kaotas preili de Varandeuil austuse kuningate vastu, ent ka lihtrahvas äratas temas põlgust. Ta pooldas võrdsust, ent ei sallinud isehakanuid. Olles aristokraat, ent ometi vabariigi pooldaja, segunes temas skeptitsism eelarvamustega, ning hirmsad mälestused 1793. aasta õudustest püsisid kõrvuti tema vaimu lapsest peale toitnud inimkonna üllaste ideaalidega.
Preili de Varandeuil’ välimus oli mehelik. Ta rääkis katkendlikult, otsekoheselt ja järsult 18. sajandi vanade naiste kõnepruugis, kasutades talle ainuomast värvikat ja reibast väljendusviisi, ta ei tunnistanud ümbernurgajuttu ning nimetas alati asju nende õige nimega.
Aastad möödusid ja viisid kaasa nii restauratsiooni kui ka LouisPhilippe’i valitsemisaja. Ta nägi, kuidas terve tema pere, kõik, keda ta armastas, üksteise järel kalmistuteele läksid. Tema ümber oli üksildus ning ta pani kibedusega imeks, et surm on tema ära unustanud, kuigi oma mõtetes oli ta selleks valmis, ning armastada polnud enam kedagi peale väikeste laste, keda manalateele läinud sõbrannade tütred ja pojad tema juurde tõid. Vend oli surnud. Enam ei olnud ka tema armast tibukest. Elus oli ainult tibukese mehe vennanaine, ent temagi elu rippus niidi otsas. Vapustatuna lapse surmast, kes oli sündinud pärast pikki aastaid kestnud ootust, oli vaene naine nüüd rinnahaigusesse kustumas. Nelja aasta vältel istus preili de Varandeuil iga päev keskpäevast kuni kella kuueni õhtul tema juures. Kogu selle aja oli ta veetnud haige hingeõhust läppunud magamistoas. Hoolimata tunda andvast podagrast või külmetusest, oli tema aeg ja elu kuulunud sellele hingitsevale olendile, kelle mõtted viibisid taevas, kuhu lähevad surnud lapsed. Ning siis, kui preili de Varandeuil viimseks hüvastijätuks kalmistul tema kirstu suudles, tundus talle, et tema ümber pole enam kedagi, et ta on maa peal täiesti üksi.
Sellest päevast peale andis ta alla haigustele, sest enam polnud mõtet nendega võidelda, ning ta hakkas veetma kinnist ja üksildast elu nagu vanainimene, kes astub alati põrandavaiba ühele ja samale siilule, ei käi kodust väljas ega loe enam silmade kiire väsimise tõttu midagi ning istub mälestusi heietades tundide viisi tugitoolis. Päevast päeva konutas ta niiviisi mõttesse vajunult, hägune pilk hälbinud nii iseendast, magamistoast kui ka korterist, ning eksles seal, kuhu teda kandsid mälestused, ammu kadunud näod, luitunud maastikud ja talle kallite inimeste ähmased kujud. Kui Germinie nägi, et tema perenaine on jälle vajunud niisugusesse pidulikku unistusehõlma, lausus ta aupaklikult: „Preili onmõttesse vajunud.”
Kord nädalas väljus preili siiski kodust. Just selle käigu pärast jaläheduse tõttu kohaga, kuhu see käik teda viis, oligi vanapiiga lahku-nud Taitbout’ tänava korterist ning asunud elama Lavali tänavasse. Kashaige või terve, käis ta igal nädalal korra Montmartre’i kalmistul, kuspuhkasid tema isa, vend ja südamest taga nutetud naised – kõik need, kelle kannatused olid juba lõppenud. Ta harrastas peaaegu antiikajasurnute ja surmakultust. Hauad olid talle pühad, lähedased ja kallid. Taarmastas maamulda, kus magasid igavest und tema lähedased, armastassellepärast, et see täitis teda vabanemislootusega ning oli valmis vastuvõtma ka tema enda luid. Juba varakult kodust väljudes toetus ta teeni-janna käsivarrele, kes kandis kaenla all klapptooli. Kalmistu naabrusesastus
Siin peetakse silmas, et Louis XVI ei suutnud 1972. a. Pariisi ülestõusu maha suruda.
